***
Meilt on rohkem kui ühe korra küsitud: "Aga kuidas te kontrollite?" See tähendab, kuidas me kontrollime, et inimesed oma lugusid lihtsalt välja ei mõtle? Vastus on lihtne: mitte kuidagi me ei kontrolli, selleks pole vähimatki võimalust ega ka soovi. Mäluvara ei uuri kedagi ega midagi - ei teaduslikult ega ammugi mitte ametlikult. Meie eesmärk on üldinimlik soov jagada kogemusi, mälestusi, aidata üksteisel järele mõelda ja mõista. 
Mälestused on samast "ainest" nagu unenäod - keegi teine ei saa nende kohta tunnistust anda. Ometi on mälestuste puudumine tragöödia - nii ühe inimese kui ka kogu kultuuri jaoks. Mälestused on hindamatu väärtus hoolimata sellest, et keegi ei saa neid kontrollida - aga  võib-olla just tänu sellelesamale kontrollimatusele. Mäluvara põhineb puhtal inimlikul usaldusel. Me usaldame inimesi, kes meile oma loo räägivad, ning oleme neile selle eest siiralt tänulikud. Tänulikud selle eest, et nemad meid usaldavad. Mis puutub jutustatud lugudes mainitud sündmuste ja faktide tõesusesse, siis ses suhtes on igaühe isiklik südametunnistus parim kontroll ja nõuandja.  Südametunnistus ongi meie kindlaim abiline, sest eks oma mälu poole pöördudes pöördume ühtlasi oma südametunnistuse poole. Seega, meile kirjutavad inimesed, kellele SÜDAMETUNNISTUS on omane ja püha. Suur tänu neile selle eest!

***
Jõulude paiku tulevad ikka helged mõtted pähe. Jutustan omalt poolt ühe loo Eestisse saabumisest. See lugu on ilus nagu muinasjutt, aga ometi tõde. Kuulsin selle mõne aasta eest ETV saates "Meie", kuid õnnetuseks olen unustanud jutustaja nime. 
Üks noor neiu oli pärast sõda ja stalinistlkke repressioone oma kodupaigas täiesti üksi jäänud. Maine vara piirdus tal pambutäie vahetusriietega. Ta võttis need kaasa ja istus rongi. Rong sõitis Eestisse. Neiu tuli rongilt maha suvalises jaamas - see oli Rakvere. Ta ei teadnud, mis edasi saab. Aga kui ta seal niimoodi nõutult seisis, peatus korraga tema kõrval veoauto, juht tuli välja ja küsis: "Kuhu Sa, lapsekene, lähed?" Neiu vastas ausalt: "Ei kuhugi, ei tea isegi..." Seepeale autojuht kutsus neiu endaga kaasa ja viis oma koju, sest ei saa ju olla, et noor tütarlaps läheb niimoodi eikuhugi. Neiu leidis endale uue kodu, kasvas nende heade inimeste juures üles. Õppis ameti, läks tööle, rajas perekonna. Kui ta enda lapsed olid suureks kasvanud, hakkas ta omakorda aitama vanemliku hooleta jäänud lapsi, tal on nüüd kasupere. Sest, nagu ta seal saates ütles: "Mind aidati ja nüüd tahan mina ka aidata!"
See lugu läks mulle väga südamesse ja ausalt öeldes mängis suurt rolli ka Mäluvara sünnis. Mõtlesin siis: vaat' sellist Eestit ma tahaksin!

***
Üle poole Mäluvara esimest etapist on möödas, aga kodulehe "Hea sõna" rubriigis seisavad projektijuhi sõnumid uhkes üksinduses. Niisiis paistab see rubriik olevat läbi kukkunud. Mõtlemisainet pakub seegi tõsiasi. 
Tunnistan, et sügavale mällu sööbinud ilusate lugude kirjapanek ja avalikkuse ette seadmine nõudis teatud eneseületamist, isegi julgust. Samas mõtlesin järele, miks on nii raske head sõna öelda. Mida see ebamäärane hirm tegelikult tähendab? 
Kui tahad jagada midagi, mis on sul siiralt südamel, siis tähendab see, et avad end ning loobud   hetkeks kõva ja karmi väliskesta kaitsest. Tundub, et kui nüüd löögi saad, siis see tabab märki ja teeb tõesti haiget. Aga mis löögi? Kust see peaks tulema? Juurdlesin tükk aega ja lõpuks ei leidnud muud vastust, kui et kardan kaela saada sedasorti jämedusi, mis vohavad internetiportaalide kommentaariumides. Siis vihastasin enda peale: vaat' kus ajukahjustus, kas ma tõesti peaksin alluma sedasorti infoterrorile, laskma sel oma käitumist määrata? Kas see on siis meie ühiskonnas ja üldse tänases mõttemaailmas mingi määrav jõud? Kui ma ennast nüüd kokku ei võta, siis selgub, et nii ongi. Seepärast otsustasin, et tuleb kirjutada ja kirjutasingi. Midagi ebameeldivat pole juhtunud, vastupidi - olen kuulnud julgustavaid sõnu. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond