Oma vanaema Nina mälestused pani kirja N.K.

Minu Valgevene päritolu ei häirinud kedagi

Enne Eestisse saabumist elasin Valgevenes, kus ka sündisin. Valgevenes möödus kogu mu õnnelik lapsepõlv, sealsamas sain ka mööblitööstuse insener-tehnoloogi hariduse. Lapsena lõbutsesime sõpradega pargis atraktsioonidel, uisutasime muusika saatel, käisime pioneerilaagrites ja võistlustel.

Pärast polütehnilise instituudi lõpetamist 1973. aastal suunati mind Tallinnasse tööle ja just sel põhjusel me koos abikaasaga Eestisse elama tulimegi. Varem teadsin vaid seda, et Eesti on industriaalselt ja tehniliselt arenenud riik ning Tallinn on sadamalinn. 

Eesti ei üllatanud mind millegi erilisega, inimesed olid siin korralikud ning heatahtlikud. Minu Valgevene päritolu ei häirinud kedagi. 
Sügava mulje jättis mulle Tallinna vanalinn. See on hämmastavalt kaunis. Tänavavõrk on siin nii keeruline, et esialgu kippusin ära eksima. Kui üksinda tänavail jalutasin, tundsin pidevalt, otsekui kanduksin tagasi keskaega ja nagu võiks iga hetk mõne tänavanurga tagant välja astuda sädelevas turvises rüütel.

Eestis nägin esmakordselt ka merd. Mind haaras soov järele proovida, kui soolane selle vesi siis ikkagi on? Tugeva mulje jätsid mulle ka Kadriorg, Russalka monument ja laulupeod, mille osalejad trummipõrina saatel  värvikirevas rongkäigus lauluväljakule marssisid.

Eestis töötasin kolmkümmend aastat ühes ettevõttes, igati sõbralikus kollektiivis. Korteri eraldas mulle ettevõte. Üldiselt on mu elu Eestis läinud hästi.   

Elan praegugi Eestis, aga muidugi suhtlen ka Valgevenes elavate sugulastega. Käin sageli külas seal elavatel õdedel ja vennal. Nendega kohtudes tekkib tunne, nagu pöörduksin tagasi oma õnnelikku lapsepõlve, nagu oleksin ikka veel laps...

Проект поддерживают Европейский Союз, Министерство Културы, Фонд интеграции и миграции  "Наши люди", Европейский фонд интеграции граждан третьих стран