Albina Glott
Minu hingekübemed
võõral peopesal ...

Pühendan oma emale -
Polina Glottile.

Balti mere laine paitab 
iidse künka jalamit,
puri hajub uduloori,
nagu minu nooruski.

Raske on paberil sõnadega väljendada kõiki neid tundeid, mis elavad meie hinges, hoiavad erksana vaimu ning valdavad südant, röövivad meilt rahu pikkadel talveöödel. Elu on lühike, keeruline ja üpris julm, alles oma tee lõpul antakse inimesele paljugi teada ja mõista. Ja elu pole võimalik mõtestada, kui kiskuda end lahti oma vanemaist ja vanavanemaist, neist lähedastest ja omastest inimestest, kes kinkisid sulle elu ja andsid sulle verre esivanemate väärtused, põlvkondade kogemused, mured ja lootused. Ka lootuse, et meil õnnestub rohkem korda saata ning me saame õnnelikumaks, kui nemad olid. Rõõmustasin väga, kui kuulsin võimalusest jagada oma mõtteid, oma nägemusi nii tänasest päevast kui ka möödunust. Teie töö on suur ja tähtis ning selle tähendust on raske ette ennustada. Kuid see on hea, sest ilma mineviku mõtestamiseta pole ju tulevikku.
Niisiis, alustan teie loal oma lugu ...

* * *
Minu vanaisa, ema isa, sattus kunagi koos oma vanematega mitte omal tahtel ühte Lõuna-Ukraina  asundusse kõige kaugemas veetus kuumas Tauria stepis. Vanaisa Juhanes oli tugev, heledapäine, rühikas noormees. Jumala tahtel armus ta vagast perest pärit ukrainlannasse Annasse – kaunitarist lauljatari. Vanaema Annal oli imeline hääl, ma mäletan lapsepõlvest tema laule. Tema hääl heljus Dnepri vete kohal, kui ta sõitis paadiga üle selle laia ja võimsa jõe, et minna tööle teisel kaldal laiuvale luhale. Tema lummav hääl ja laulud rõõmustasid inimeste südameid. Üks neist lauludest on mul tänini meeles: see on ukraina keeles.     
Там, где явiр круто в'эться,
ге гибровонька шумить
там дивчина Гальою зветься
Козак знае, та мовчить.
Ти, дивчино, ти щаслива
В тебе батько и мати е
гвiр широкий, хата нова,
а що в хатi - все твоё.
А я бiдний безталаний
Cтеп широкий, то мiй сват
Шабля гостра - вся родина
Сивий коник - рiдний брат ...
Vanaisa ja vanaema armastasid teineteist väga, kuid kerge neil polnud. Anna tõsisest õigeusklikust isa ei nõustunud sellega, et tema tütar abielluks teiseusulisega. Vanaisa Juhanes oli nimelt luterlane. Ilmaaegu põlvitas võrratu noorpaar Anna isa ees, anudes õnnistust. Isa pöördus neist ära. Tol ajal tähendas see suurt tragöödiat. 
Varsti pärast seda kandus Venemaal 1917. aastal alanud mäss ka Ukrainasse, algas kõiki ja kõike hävitav vennatapusõda. Juhanese ja Anna armastuse viljana sündis aastal 1919 minu ema Polina. Need olid nälja ning kannatuste aastad. Ja 1921. aastal suri mu vanaisa kõhutüüfusesse. Mu ema päris oma isalt heledad juuksed ning koore- ja virsikuvärvi atlass-sileda naha. 
Vanaemal algas koos kõigest paariaastase tütrega raske lesepõli. Muide, Ukraina lõunaosas on meie ajani säilinud jälgi saksa asundusest, mida iseloomustab Ukrainale mitte omane arhitektuur – kivihooned ja teravad viilkatused.     
Vägivaldne kollektiviseerimine ja laiaulatuslik võitlus nõukogude võimu vaenlastega tõi kaasa uue ümberasujate laine Lääne-Ukrainast, Leedust, Poolast. Inimesed sattusid oma armetute kimpsude-kompsudega lõuna steppidesse, nii kliima kui ka üldiste elutingimuste poolest neile täiesti harjumatusse olukorda. Seal hakkasid need inimesed steppi oma higi ja verega kastes leivavilja kasvatama, püüdes kuidagi ellu jääda.     
Ja kõlagu see nii kummaliselt kui tahes – maises elus kordub nii mõndagi. Küllap siis saatus tahtis, et minu poolenisti sakslannast, poolenisti ukrainlannast ema läks naiseks Arkadile – poolakale, kes pärines šlahtasse kuuluvast perekonnast. Arkadi oli haritud mees, mehaanik, kes oskas oma kätega palju teha ja ka parandada. Selliseid käsi kutsutakse rahvasuus kuldseteks. See aitas ta perekonnal ellu jääda, hoolimata sellest, et Arkadi vanematele oli elu neis kaugeis, võõrais paigus tundmatu ja raske. Mu isapoolsed vanavanemad surid, kui olin alles päris väikene – vanaisa varem, vanaema hiljem. Mul on ähmaseid mälestusi oma isapoolsest vanaemast Marisast, kes kõneles poola keelt. Paljud tema lausutud sõnad jäid igaveseks mu mällu, otsekui oleksid need sinna salvestatud.
Minu ema töötas koolieelses eas laste kasvatajana. Ta oskas ka suurepäraselt käsitööd teha, õmmelda, madal- ja ristpistes tikkida, tollal haruldasi naistemütse valmistada. Teda hinnati väga kõrgelt.  
Septembris, päris kuu lõpupäevil sündisin mina, Albina, oma isa täpne koopia. Kuid isa nägin ma viimast korda kolmekuusena – siis ta arreteeriti. Nimi anti mulle vanaema Marisa hukkunud õe auks. Kuigi ma sündisin kaalude tähtkujus, oli maailma tasakaal sel ajal väga habras, õhus oli tunda sõja lähenemist. Peagi kogunesid äikesepilved ka meie tagasihoidliku maanurga kohale. Me jäime päris üksi – ema, vanaema Anna ja mina. Ema oli meeleheitel, kui isa midagi seletamata ära viidi. Ta võidi tappa juba üksnes selle eest, et ta oli katoliiklane. Isa viidi minema ja kuskil siis mõisteti tema kui nõukogude võimule ohtliku tegelase üle kohut – paragrahvi järgi, mis kuulutas ta poliitiliselt ohtlikuks elemendiks ning määras karistuse ilma kirjavahetuse õiguseta. Alles palju aastaid hiljem saime teada, et talle määrati kümneaastane vanglakaristus ja ta saadeti poliitvangina Krasnojarski laagritesse, kus ta hukkus.
Varsti läks minu isaga sama teed ka meie naaber, kellest jäid maha naine ja kaks poega. Nende edasine saatus pole meile teada. Me naabrid olid väga head inimesed. Elasime nendega samas suures terrassiga majas. Maja oli jagatud kaheks: tänava pool elas perekond Esko, meie aga elasime väikse köögiviljaaia poolsel küljel. Ma ei mäleta hästi nende nägusid. Nende vanema poja nimi oli Leonard, noorem poeg Ralf aga oli minust veidi vanem ja teda kutsuti hellitavalt Rainikuks. Ta mängis minuga ja hoidis mul silma peal, kui täiskasvanud olid muuga hõivatud. Ja mu mälus kerkib selgelt esile tema tedretäpiline naeratav nägu. Ta õpetas mullegi hea "nipi": kui tema ema (minu jaoks tädi Hilda) läks lehma lüpsma ja alles esimesed piimanired vastu änbrikülge jooksid, võtsime meie oma kruusikesed ja sirutasime need tema poole, tema aga peatas naeratades lüpsi ja täitis me kruusid sooja vahuse piimaga, mida me siis suure mõnuga jõime.         

Meil oli koer, musta-hallikarvaline saksa lambakoer Bimba – kõige ustavam, targem ja tugevam olevus. Mina aina kallistasin teda ja rääkisin talle kõigist oma lapselikest muredest ja rõõmudest. Tundsin oma südames, et ta mõistab mind. Ma olin füüsiliselt nõrk laps, kuid uudishimulik ja teadmisjanuline, kõik pakkus mulle huvi, kuid mõned mu küsimused tegid emale haiget. Juba ammu enne minu sündi, 1931.-33 aasta kohutava näljahäda ajal kaotas ema kõik omaksed peale  vanaema Anna, kes elas koos meiega. Vanaema oli vapustav naine – kui palju Anderseni muinasjutte ta mulle jutustas, ning paljud tema lood olid seotud Baltimaadega, merega, millest talle oli kunagi pajatanud tema armastatud Juhanes. Vanaemal oli süda haige –  veidigi kiiremini kõndides hakkas ta hingeldama ja suunurkadesse ilmus veri.  

Meie naabrid sõitsid ära niipea, kui selleks võimalus avanes. Meil aga ei vedanud. Kord tulid meie koju mingid mehed, seaduseesindajad, kes süüdistasid meid, õigemini meie koera Bimbat selles, justkui oleks ta mingi tähtsa tegelase kodulindu purenud. Meil polnud võimalik tekitatud kahju kinni maksta ja ära võtta polnud meilt ka enam midagi. Seepeale viisid nad vanaema Anna kuskile ära ja kui ta mõne tunni pärast koju tagasi tuli, püsis ta vaevu jalgel. Talle oli karistuseks koera tekitatud kahju eest määratud 40 püssivardahoopi. Mina ei teadnud tol ajal üldse, mida tähendab sõna "püssivarras", veel vähem mõistsin seda, miks vanaema sellega peksti. Kuid mõne aja möödudes levis kuuldus, et samal inimesel tekkis jälle lindudega probleeme ja süüdlane lasti maha otse rünnaku ajal – selleks osutus tuhkur. Järelikult polnud meie Bimba milleski süüdi, aga meid ei tahetud uskuda ja hiljem ei huvitanud see enam kedagi. Edasi läks elu veel hullemaks. Ema pidi end kuskil varjama, vanaema ütles, et ta olevat sõitnud midagi toiduainete vastu vahetama. Tol ajal sõitsid paljud küladesse, et asju toidu vastu vahetada. Ja kuigi "onud" pärisid minult, päris pisikeselt põnnilt, kus mu ema on, ei öelnud ma seda kellelegi. Sain aru, et kui ma ütleksin, kaoks ema niisamuti, nagu oli kadunud isa, ja mul oli õudne hirm.    
Siis aga jõudis järg meie Bimbani. Võimud andsid vanaemale otse kätte korralduse, milles kästi loovutada niisugune koer armee teenistusse, "et vähemalt koergi teeniks kodumaad", kui perekond ise on juba kord vaenlane. Bimba viidigi kogumispunkti. Mõistmata, mis toimub, läksin ma hüsteeriasse, karjusin ja nutsin, mulle tundus, nagu oleks mind ennast tükkideks kistud. Kuu aja pärast ilmus meie Bimba taas koju, ise küll piinatud moega ja kohutavalt kõhn. Issand! Kuidas me kõik rõõmustasime, kuidas me teda musitasime, kallistasime ja toitsime ega tahtnud kuidagi tema kõrvalt lahkuda. Kuid ... Nagu ma nüüd tagantjärele aru saan, pidi keegi sellest võimudele ette kandma. Ja "onud" tulid taas ning hoiatasid vanaema rangelt, et kui ta koera ära ei anna, mõistetakse tema üle kohu sõjaaja seaduse järgi. Ja Bimba viidi jälle ära. Minu lapselikul murel polnud piire. See polnud lihtsalt stress (nagu tänapäeval öeldakse), vaid lapsel oleks nagu südamest tükk välja kistud. Saime teada, et Bimba-sugustele koertele seoti lõhkeainet ümber keha ning saadeti siis surma. Rohkem me Bimbat ei näinud – kes olekski hakanud meile sõnumit saatma ajal, mil kadusid ja hukkusid loendamatud inimesed.
Me kaotasime kõik, mis meil oli – isegi perekonnanime; midagi ei jäänud alles. Siis sõitsime teise kohta, et vaid ellu jääda. Alles jäi üksnes minu tolle aja kohta ebatavaline eesnimi Albina, aga sellestki pidin ma äärepealt ilma jääma. Jutustan, kuidas see toimus. Minu teadmishimu oli nii suur, et ema viis mind kooli ajal, mil mul jäi kuuendast sünnipäevast veel kuu aega puudu. Väliselt nägin  veelgi noorem välja. Kuid kooli direktriss osutus heasüdamlikuks naisterahvaks, ta andis ema palvetele järele ja nõustus mind tingimisi kooli vastu võtma, ilma et mind oleks ametlikult õpilaste nimekirja kantud. Ta oli kindel, et mõne päeva möödudes annan ma ise järele ega jaksa kõigis tundides istuda. Aga ta eksis – minu visadusest ja kangekaelsusest oleks piisanud mitmele inimeselegi. Minust sai usin õpilane ja juba kooliaasta esimese veerandi lõpul võeti mind ametlikult kooli vastu. Õppisin kergelt, kõik see hea, mida mu vanemad ja vanaisad-vanaemad olid minusse pannud - armastus lugemise ja muusika vastu ning kaasasündinud intelligentsus - tõstsid mind esile ja varsti sai minust üks parematest õpilastest. Kõik huvitas mind, oleksin tahtnud kõike teada ja näha.   

Niisiis, naaseme nime juurde. Vihiku kaanele tuleb teatavasti kirjutada õppuri nimi. Mina kirjutan – Albina. Õpetaja kriipsutab selle maha ja kirjutab oma käega selle kohale – Galina. Mina kriipsutan Galina maha ja kirjutan selle kohale – Albina. Ja nii see käis, kuni vihiku serv kätte jõudis. Siis kirjutas õpetaja põiki üle kaane: "Emal kooli tulla, halb käitumine." Kuid mingid meetmed ei aidanud ja minu visadust kroonis võit. Jäin Albinaks ja olin õnnelik – see oli mu elu esimene võit ning ma mõtlesin käsi rusikasse surudes, et oma nime ma küll juba teile ära ei anna.

Ema ei saanud oma kibeda staatuse tõttu erialast tööd, teda lihtsalt ei võetud tööle ja niisiis teenis ta nappi elatist raskeid ja musti töid tehes. Kord õnnestus tal saada tööle metallurgiatehasesse, kus palk oli parem ja meile anti isegi mingisugune peavari. Kuid tehase juhtkond sai ikka kuidagi teada, kus mu isa on, ja ema koondati viivitamatult. Jälle algasid meil näguripäevad.      
Ema valmistas materiaalselt kindlustatud inimestele mütse ja see andis meile vähemalt mingisugusegi sissetuleku, ent homses päevas ei saanud me kunagi kindlad olla. Üle jõu käiv töö ja mure kahjustasid ema tervist. Tema imelised sinisilmad – just eresinised silmad tihedate ripsmete all tuhmusid kõigi elus valatud kibedate pisarate tõttu. Kuid nahk jäi kauniks vanaduseni. Sel jubedal ajal oli emal ainult üks mõte: mind üles kasvatada. Ja mina kibelesin suureks saama, et tööle minna ja emakest aidata. Isa, nagu selgus, oli mõistetud süüdi ilma kirjavahetuse õiguseta ja nõnda ei teadnudki me temast mitte midagi. See oli meil kodus keelatud teema, sest teda aktiivselt taga otsides oleksime võinud ise veelgi enam kannatada. Ema kartis kohutavalt minu pärast – sellest sain ma alles hiljem aru. Tollal aga ei olnud mulle eriti arusaadav sõnade "poliitiliselt süüdimõistetud" tähendus ega ka kogu nendes peituv õud – see õud, mida tekitab ilmajäetus õigusest normaalsele elule. Olin veel laps ja uskusin kindlalt ainult seda, et mu isa on hea. Hiljem mõistsin, et minuga on toimunud midagi hirmsat ja halba, mille tõttu inimesed sinust eemale hoiavad. Kolmandas klassis juhtus minuga järgmine lugu. Lisaks suurepärastele tulemustele õppetöös pani õpetaja tähele ka minu muusikalisi andeid. Seepärast õpetas ta mulle ja veel ühele minuvanusele tüdrukule (kellel oli aga võimude silmis lugupeetud isa) selgeks lihtsa tantsu "Kasatšokk", millega me pidime peagi linna koolide olümpiaadil esinema. Tants tuli meil hästi välja, esinejate valimise ajal meeldisime kõigile. Olin õnnelik ja sädistasin rõõmuga emale sellest sündmusest oma elus. Selles vanuses oli see minu jaoks sündmus. Emake vaatas mind kurvalt ja naeratas nõrgalt. Ja kui avaldati esinejate nimekiri, oli seal minu nimele lihtsalt kriips peale tõmmatud. Mingeid seletusi ei jagatud. "Kasatšokki" tantsis minu paariline üksi. Mulle oli see ränk löök. Tähendab, teised võivad, aga mina mitte. Mille eest? Miks? Sain korraga palju täisksavanumaks, hakkasin palju mõtlema, toimuvat analüüsima. Muutusin tähelepanelikumaks. Vastused oma küsimustele leidsin ikkagi alles siis, kui sain tõeliselt täiskasvanuks.   
Augustis 1950 suri vanaema Anna, väsinuna raske haiguse käes vaevlemast. Ja ka 1946.-47. aasta nälg ei möödunud meist jälgi jätmata. Vanaema luiskas mulle igasugu asju kokku, et mind sööma keelitada, mind toita. Ta veenis mind, et on ise juba söönud ega taha enam süüa. Ja mina oma lapselikus lihtsameelsuses uskusingi teda. Ta oli ise näljast paistes (sellest sain ma hiljem aru) ja see viiski hiljem tema raske haiguse ja surmani. 
Ma ei unusta seda iial ning ma ei suuda visata prügikasti isegi mitte kõige väiksemat leivatükikest. Toidan linde, koeri, kasse, jagan toitu kõigiga, kes süüa paluvad. 

Minu noorus langes just sellesse aega, mil seadusega kehtestati tasuline kooliharidus alates 8. klassist. Ja kuigi tasu oli tänapäeva mõõdupuu järgi väike, polnud paljudel, sealhulgas ka meil, võimalik seda maksta. Ema tuli hädavaevu ots-otsaga kokku. Ainult 7 klassi haridust oli tasuta, selle ma ka hiilgavate tulemustega lõpetasin. Siis otsustasime emaga, et ma lähen edasi õppima tehnikumi, lootes, et sealt saadav stipendium toob meile kergendust. Ja ma astusingi tehnikumi. Kui mu füüsilised võimed lubanuks, oleks minust saanud kaevur, kuid mu nõrga kehaehituse tõttu ei võetud mind sellele erialale ning nii sai minust hoopis ehitaja. Tänapäeval, nähes noortele avatud valikuvõimalusi, olen toimunud muutuste üle siiralt õnnelik. Nüüd tarvitseb noortel vaid endil tahta ja kõik läheb neil korda. Ainult need ei oska seda hinnata, kes pole enda ja oma lähedaste nahal saanud tunda tolle aja jõledusi. 
Mu lapsepõlvemälestused jääksid poolikuks, kui ma ei räägiks veel ühest meie pereliikmest: kõutsist nimega Mõtsik – see oli suur ja kohev, vihmapilve värvi hall, valge maniski ja valgete sokkidega kass. Tõeline iludus! Ta oli uhke ja tugev loom, ta püüdis isegi rotte. Ja siis tõi ta need koju ning istus ise uhkelt seal kõrval, otsekui tahaks ta neid meile näidata ja öelda: "Vaadake ometi, kui osav ja tugev ma olen!"  Tema sõprus lambakoer Bimbaga pani kõiki heldima. Nende suhted olid aumehelikud ja lausa õrnad. Neil olid eraldi toidukausid, kuid need seisid lähestikku. Ema täitis kausid peaaegu ühel ajal, aga ikka sõi kõigepealt Mõtsik ja Bimba ootas aupaklikult. Kui kõuts saba tähtsalt sirgu ajas ja vaikselt nurrudes lahkus, asus Bimba toidu kallale. Juba vanaema oli meie peres kehtestanud seaduse: esimeses järjekorras toideti loomi, et nad maitsvaid lõhnu tundes ei närveeriks ega peaks end laua ääres seismisega alandama. Usun, et seepärast oli ka meie koduloomade käitumine samasugune – igati nende kasvatuse vääriline. Sageli võis näha kassist ja koerast sellist pilti: Bimba lamab selili, olles end täispikkuses välja sirutanud; ta keerab end kergelt küljelt-küljele, aga tema kõhu peale on end sisse seadnud Mõtsik, kes masseerib käppadega Bimba rinnaesist ja kõhtu, ise seejuures üsna kõvasti nurrudes. Bimbal olid mõnust silmadki suletud ja mõlema näokesel peegeldus selline rahulolu... See oli, ütlen ma teile, vapustav vaatepilt. Mõtsikul olid ju küüned nagu kiskjal ikka, aga ta ei küünistanud kunagi oma sõbratari ja tema musikaalne nurrumine kõlas väga liigutavalt. See oli tõeline sõprus. Kahju, et tol ajal polnud võimalust, õigemini tehnkat, et seda filmilindile jäädvustada. Kui üks neist polnud kohal, otsis teine teda kogu majast  ja õuest ja kui leidis, rõõmustas. Kui ma oma mälus kogu sündmusteahelat silmitsen, veendun, et inimene on tõesti kõige suurema taluvusvõimega olend maa peal. Kust võtta hingelist ja kehalist jõudu, et pärast kogu oma materiaalse vara ja isegi perekonnanime kaotamist ikkagi säilitada väärikus ja vaimsed väärtused? Kaotused on nii suured, et ma ei saa lahti tundest, et mind lihtsalt varastati paljaks – jah, just: varastati paljaks. Minult varastati lapsepõlv, selle rõõmud ja tavaline perekondik õnn. Aga mina olin liiga väike, et mäletada isa nägu, ma teadsin teda ainult ema ja vanaema juttude järgi. Ma tundsin temast suurt puudust, ma unistasin ja uskusin, et kohe-kohe avaneb uks ja isa astub sisse; et ta kohe-kohe tuleb koju tagasi. Aga ma olin lihtsameelne, keegi ei tulnud tagasi. Mu isa hukkus ühes Krasnojarski vangilaagritest.
Mina usun Jumalasse ja palun teda, et ta annaks mulle jõudu mitte mõelda minevikust, unustada ebaõnn, aga ei ... Minevik naaseb üha õudusunenägudes. Kas siis selliseid asju saab unustada? Näiteks järgmist lõigukest minu ja ema elust. Sõitsime teise linna, kaasas väike seljakott, kuhu mahtus kogu meie vara – kõik minu ja ema asjad; siis elasime mõnda aega ilma sissekirjutuseta ja pideva eluasemeta. Ema teenis leiba, pestes võõraste inimeste pesu ja koristades kortereid. Ja selle eest võeti meid öömajale – muidugi mitte tuppa, vaid kööki. Kui pererahvas sängi heitis, sättis minu ema ennast põrandale pikali – pliidi lähedale, sest seal oli soojem. Kunagi varem ja aastaid hiljem oli isegi meie koertel palju parem ase. Kuid isegi sellise varjupaiga eest olime me inimestele tänulikud. Pidime aga vara tõusma, et mitte neile "jalgu jääda". Üks niisugustest headest inimestest oli minu õpetaja (õppisin siis 4. klassis) – saanud teada, et meil pole kuskil elada, soovitas ta ema oma tuttvatele tingimusel, et nemad annavad meile toanurgakese, tasuks aga teeb ema kõik nende majapidamistööd (koristab, peseb pesu ja muud, mis tarvis). Neil aegadel oli raske tööd leida ja mingisugustki sissekirjutust saada oli veel palju keerulisem. 
Ja ometi veel sealgi haaras kord üks võõras mees mul kesklinnas käest kinni, teatades, et ta tundis mu ära. Ta nõudis, et ma ütleksin, kus on mu ema ning viiksin ta sinna, kus me elame. Ta hoidis mind kõvasti kinni ja vedas endaga kaasa. Möödujaid see vaatepilt ei huvitanud ja mõnekümne meetri kaugusel pärast sellist "matka" mööda kõnniteed jõudsime mingi ukse taha. Nagu hiljem selgus, oli tegemist kohaliku restorani tagauksega. Mees vedas mind kööki, kus suurel kuumal pliidil midagi praadis ja kees. Sealsamas seisid virnas taldrikud. Mees nõudis ikka minult vastust, hoides ja tõugates mind kõvasti. Järjekordese tõuke tõttu paiskusin eemale, lõin end valusalt ära ja taldrikuvirn lendas koos minuga põrandale. Mees aga karjus ikka: "Kus sa elad?" Olin täielikus õuduses. Näod sulasid ühte, ilmus üks teine mees, kes kandis valget kuube, tema nägu ma ei näinud, kuulsin ainult häält, kui ta esimesele ütles: "Nii ikka ei või, ta on ju alles päris laps, jäta ta rahule." Mispeale esimene mees vastas: "Mis laps? Laps oleks ammu öelnud, kus ta elab, aga see siin pole laps, ta on rästikupeadest tehtud!" Mul ujus kõik silme ees ja rohkem ei mäleta ma midagi. Meelemärkusele tulin juba tänaval – kuidas ma sinna sain, pole aimugi. Ei mäleta, kuidas sealt pääsesin. Peas vasardas valu, hulkusin pikki piinarikkaid tunde mööda linna, kartes koju minna. Mulle näis ikka veel, et võõras mees jälitab mind ja haarab mul kohe uuesti käest kinni. Viimaks hilisöösel jõudsin piinatuna koju, kus ahastav ema mind ootas – ta ei teadnud ju, mida arvata, ning piinles igasugu oletuste küüsis. 
Mis te arvate, miks kümneaastane õbluke tüdruk on valmis pigem kuuma pliidi peale kukkuma kui ütlema, kus ta koos oma emaga elab? Kohutav küsimus ja vastus sellele on veelgi kohutavam.  
Ema selgitas mulle, et mis iganes ka juhtub, kus iganes ma viibiks – kunagi ei tohi unustada, kes on mu vanemad ja vanavanemad ja kes olen ma ise. Nemad andsid oma elu, et mina elaksin ja et mu saatus oleks õnnelikum kui neil. Ja mina uskusin paremasse.  
Aeg möödus, me saime pisutki jalad alla – tänu headele inimestele. Ja siis, õppides tehnikumis – edukalt, muide – saabus passisaamise aeg. Sel sügisel jõudis järgemööda samasse ikka paarkümmend minu kursuse õppurit, küllap sellepärast korraldatigi kollektiivne passide kätteandmine. See pidi toimuma ettemääratud päeval ja kellaajal tehnikumi aulas õpetajate ja teiste õpilaste juuresolekul.   
Tseremoonia algas. Noormeeste ja neidude perekonnanimed loeti järjest ette, nad läksid lavale, kus  
miilitsavormi kandev linna passijaoskonna esindaja surus passisaajal kätt ja andis talle dokumendi publiku aplausi saatel kätte. Mind kutsuti välja viimasena ja ma läksingi midagi kahtlustamata lavale, kuid ei jõudnud veel mundrikandjale läheneda, kui kuulsin sõnu, mille pärast mul silme eest mustaks läks ja saal kõikuma lõi. Ta rääkis järgmist: "Kui palju on meil ilusaid vene nimesid: Olga, Maria, Tatjana, aga seda siin kutsutakse Albinaks, on veel ka selliseid väärakaid ..." jne. Rohkem ei kuulnud ma midagi, puhkesin nutma, pisarad jooksid ojadena ja ma tormasin haudvaiksest saalist välja. Kõik vaikisid. Oli 1955. aasta sügis. Mõni päev hiljem sain ma passi eraldi kätte.  Õppealajuhataja oli hea, lahke inimene. Ta vaatas mind kaastundlikult ja ütles: "Ära muretse, eks juhtub nii mõndagi, aga kõik saab korda, sa oled üks parimatest õpilastest, ära nuta, lihtsalt aega läheb." Olin talle väga tänulik. Nägin suurima rõõmuga, et passi oli kirjutatud ikkagi mu päris nimi - Albina. Aitäh sellegi eest. 
Nüüd kuulen raadios ja telesaateis palju kauneid nimesid: Gremma, Agnessa, Alina, Silvi, näiteks, ja keegi ei närveeri, keegi ei püüa neid nimesid moonutada ja venepäraseks muuta. Ja see on hea, see on suurepärane. Mõni inimene võib ju mõelda, et vaat' kus rumalus, mingi pisiasi. Aga see pole tõsi, nii võib mõelda ainult see, kes ei teadvusta endale vabadust, mis on nüüd tema päralt. Nende jaoks aga, kes sellised asjad läbi elasid, on nime muutmine košmaar, see on kohutav ja valus, kui sulle antakse teine nimi ja purustatakse kõik, mis sulle kallis. Seepärast rõõmustan uue põlvkonna üle, kes teab kõigest taolisest ainult juttude järgi. Ja ma palun Jumalat, et neil ei tuleks iialgi midagi taolist üle elada.   
Aeg läks. Liigraskest tööst ja murest vananes enneaegu mu ema, mina aga sain varakult täiskasvanuks. 
Ühel kenal aprillikuu päeval sõitsin koos kahe oma kursuse poisiga linnaliinibussis, et minna kinno. See oli neil aastail üks parematest meelelahutustest. Üks neist poistest sai hiljem minu abikaasaks, ustavaks ja armastavaks sõbraks ja kaaslaseks kogu eluteel. Tookord olime aga lihtsalt kursusekaaslased. Seisime bussis, naljatasime muretult ja arutasime läheneva semestrilõpu üle. Bussis oli üsna palju rahvast, miski ei ennustanud lähenevat õnnetust. Ja äkki kattus kõik nagu mingi kurja pahatahtliku pilvega. Mulle tundmatu naine karjus läbilõikavalt, et ta olevat mu ära tundnud, et ma olevat nende nurjatute vaenlaste seast, ja näe, kuidas nüüd veel lõbutsen, et ma olen just samasugune vaenlane nagu mu isa ja kogu suguselts, ja et meiesugused tuleb ... Kujutage ette kogu minu põlvkonna õudu. Ma polnud ju talle midagi teinud, ma isegi ei tundnud teda. Inimesed bussis vaikisid, õhk täitus vihkmisega. Hüppasin lähimas peatuses bussist maha, ilma et oleksin naisele midagi vastanud. Kursusekaaslased tulid samuti vaikides koos minuga bussilt maha. Seisime seal, keegi ei küsinud midagi. Siis läksime laiali. Jõuetus paneb sind kannatama mitte vähem kui füüsiline vägivald. Üks poistest hakkas mind edaspidi vältima, hoidis igal võimalusel minust eemale, aga ta vähemalt vaikis. Olin talle sellegi eest tänulik. Teine noormees aga võttis mu oma hoole alla, hoidis mind ja püüdis lõbustada ega küsinud kunagi midagi. Tema hingeheadus läks mulle sügavalt südamesse. Ta ise pärines intelligentsest ukraina perekonnast. Isapoolsel vanaisal oli oma äri, ta oli haritud ja palju lugenud inimene, neil oli kodus suur raamatukogu. Emapoolne vanaisa oli velsker - 1920. aastatel Ukrainas, jubeda kodusõja ja rõugeepideemia ajal. Ta ise nakatus kõhutüüfusse ja suri, jättes naise ja lapsed elatusvahenditeta. Üks neist tütardest andis tulevikus elu mu mehele Vladimirile, keda ma hiljem hakkasin hellitavalt kutsuma Volliks. Tema pere ei avaldanud poja valiku puhul vaimustust, kuid meie abielu vastu nad ka ei olnud. Hiljem aga saime suurteks sõpradeks ja kui me Volliga tähistasime oma hõbepulma, siis ütles mu põlisest podolskilannast ämm tervituskõnes otse ja uhkusega, et ta pole oma miniaga (st minuga) kordagi elus tülitsenud. Mina ja mu ema, kel polnud elavate kirjas enam ainsatki sugulast ega lähedast inimest, suhtusime austuse ja armastusega minu mehe perekonda. Kahjuks suri tema isa juba 1966. aastal. Tal oli sõjaajast jäänud kopsu kild, mida ei saanud välja opereerida, ja see hävitas ta kopsu. Mehe ema suri 1994. aastal, olles jõudnud meid ka Tallinnas külastada. Vladimir on nende ainus poeg. Tema ema oli meie üle väga rõõmus ja õnnistas meid. 
Aga nüüd pöördun ajas veidi tagasi.       

1960. aasta septembris saime Volliga meheks ja naiseks. Ehitasime oma elu üles, töötasime palju, ausalt ja hoolikalt, omandasime kõrghariduse, õppisime eri linnades. Kerge ei olnud, aga me olime üks pere ja ületasime kõik raskued. Peres oli ja on mees – tõeline mees. Oi, kui palju tähendab mees perekonnas! Meiega koos elas ka minu ema, teisiti ei saanud see ollagi, sest olime temaga nii kokku kasvanud – üksi kesk kogu seda kurjust ja valet, mis, nagu näis, ei paistnud hakkavat meie elupäevade jooksul põrmugi kahanema.  
Volli kutsus teda samuti emaks ja nad said suurepäraselt läbi. Ema hoolitses tema eest nagu oma lihase poja eest, armastas ja tunnustas teda, austas ja jumaldas. Aga aastad läksid, meil ei olnud enam igapäevastest asjadest puudust, meil oli korter ja säästud. Võisime endale lubada koera võtmist. See oli jaapani pintšer, musta-pruunikirju, tark ja ustav koer, mustasilmne aristokraat lordi iseloomu ja väärikusega. Ta tõi meie koju sõnulseletamatut soojust ja õndsust. Ka tema, Rudolf, sõitis koos meiega 1987. aastal Eestisse. See oli murranguline aasta. 
Viimaks avanes meile võimalus elada seal, kus on meie tõeline kodu, hing ja süda. Minu mees sai päris hea töökoha tänu oma haruldasele elukutsele, kõrgele kvalifikatsioonile ja kogemusele kõigi metallkonstruktsioonide ja toodete ultrahelikontrolli alal. Väikse korteri Mustamäel saime aga vahetuse tulemusena: viieliikmeline perekond kolis siit ära Ukrainasse. Nõnda elas ja töötas Vladimir juba Tallinnas. Ja siis, 1987. aasta sügisel, täpsemalt 5. septembril jõudsime ka meie ema ja Rudolfiga koju. Meid võttis vastu võrratu Tallinn ja meie kummardusime tema ees. Veetnud oma korteris paar tundi, sõitsime kogu perega Russalka juurde mere äärde. Emal voolasid rõõmupisarad üle põskede. Kastsime käed Balti merre ja tänasime Jumalat meile kingitud õnne eest. Meid täitis tundetulv, me otsekui sündisime uuesti, ahmisime endasse kõike – kõik, mis meid ümbritses, valmistas meile rõõmu: mets ja inimesed, taevas ja pilved ... Sellise hetke peab ise läbi elama, sõnadega on võimatu seda kirjeldada. Meil polnud midagi karta, olime oma kodus. 
Ema oli juba pensionil, minul ei õnnestunud oma erialal tööle saada. Puhta juhuse tahtel tutvusin suurpärase inimese Jüri Aderiga, kes oli tollal raudteejaama ülem ning võttis mind tollal minu jaoks täiesti uuele, tundmatule, aga huvitavale tööle, kuhu ma jäingi kuni pensionileminekuni. Tutvusin seal paljude eri rahvustest inimestega, leidsin sõpru ja häid tuttavaid, kellega tänini on säilinud head suhted. Üks neist on Silvi Aegviidust, kellega meid seob eriti sügav sõprus. Käime vastastikku külas, suhtleme sageli. Hiljuti jäi ta leseks, elust lahkus tema mees, meie sõber August-Arno. Meil vedas ka naabritega. Samal trepimademel elavad kahes korteris eesti pered. Meil on heatahtlikud ja aupaklikud suhted, see teeb rõõmu ja muudab elu kergemaks. 
Kunagi ei kao mälust ja südamest valu nende kahetsusväärsete asjaolude pärast, mille tõttu ma ei valda saksa keelt – oma vanaisa keelt. Natuke saan aru poola keelest. See keel on mul lapsepõlvest peale kuskil alateadvuses. Kui ma käisin Tallinnas Poola konsulaadis ja kuulsin – just kuulsin, mitte ei lugenud – seda igiomast keelt, keelt, mis on mul poole võrra veres, hakkas mul palav ja üle kogu keha jooksid judinad – ma sain aru, ma mõistsin sõnu, ma oleksin tahtnud rõõmust karjuda, aga hääl sumbus pisaraisse. Ole tänatud, Issand.   
Konsulaadis keelekursustel käisin ainult ühe semestri. Mu äärmiselt nõrgad füüsilised võimalused ei lasknud mul seda koormust kodu ja töö kõrval kanda. See kurvastab mind väga, aga pole parata – sellega peab arvestama. Kodus suhtleme omavahel poola aktsendiga ukraina keeles. Püüame suhelda ka eesti keeles. Kohe pärast Tallinnasse saabumist läksin tasulisele keelekursusele, kus õpetajaks oli Maimu Müller. See andis võimaluse mõnevõrra kõnekeelt mõista, lugeda ja kirjutada, telerist Eesti kanalite saateid vaadata. Ajapikku on need võimalused üha suurenenud. Peaasi, et endal tahtmist jätkuks.  Tutvusime innukalt eesti ajaloo, kultuuri ja kommetega ning teame sellest juba päris palju. Käime sageli teatris, oleme isegi isiklikult tutvunud Ita Everi, dirigent Mägi ja teistega. Ja kui oivaline on ooperi ja balletiteater, kui palju emotsioone pakub sümfooniaorkester.  Ebamaist naudingut annab orelimuusika, kontserdid Kaarli kirikus. Ja muuseumid – olime Okupatsioonide muuseumi esimeste külastajate seas, ja muinasjutuline KUMU, näitused, uus väljak, monumendid, mälestuskivid ja nurgakesed – seda kõike peab ise nägema ja tundma. Ja meie võtame selle kõik oma südamesse ja hinge.
Ajalehes "Estonija" avaldati omal ajal eesti keele õppematerjale, kursust juhendas Ülo Parkus (Tartu Ülikoolist). See oli suurepärane võimalus, minagi kirjutasin aktiivselt kontrollharjutusi ning saatsin need ära; sain ka vastused. Kui aga Ülo Parkus tuli TPIsse konsultatsiooni andma, teatas ta sellest mulle isiklikult. Nii oli mul au ja heameel tutvuda selle imelise, võrratu inimesega. Talle meeldisid mu luuletused, ta tunnustas ja toetas mind. Minu emal polnud kerge vene keeles suhelda. Õnneks ei elanud me Venemaal. Meile abikaasaga on vene keel töökeel. Muide, meie noorusajal oli kogu kõrgem ja keskharidus Ukrainas venekeelne. Ainult väheasustatud punktides leidus ukrainakeelseid koole. Ilma vene keele oskuseta oli noorus määratud jääma hariduseta. Oli väga raske. Üksnes Lvovi ülikoolis (Lääne-Ukrainas) käis õppetöö ukraina keeles – selles laulavas ja kaunis keeles, mis  on paljude sõnade ja häälduse poolest üsna lähedane Euroopa slaavi keeltele. 

Usu järgi on meie pere luterlik. Tallinnasse jõudes läksime Kaarli kirikusse õnnistust saama ja nüüd käimegi sal juba palju aastaid. Meid võttis vastu piiskop Einar Soone – inimene, kelle nime lausutakse meie kodus alati sügava austusega. Ta toetas meid, sisendas meile lootust, aitas tagasi saada seda nii olulist hingerahu, tasakaalu, mida annab inimesele tema oma kodu.   
Einar Soone kaasabil taastasime oma perekonnanime Glott, mille iga täht soojendab me südameid. Juhanes Glott oli mu lihane vanaisa, mu ema isa. Suurima tänuga südames võtame vastu õpetaja Jaak Ausi õpetust ja tähelepanu, ta aitab meil end mugavalt tunda. Püüame olla väärikad Eesti kodanikud. Perekonnanime Glott võttis austuse märgiks ka minu mees. Võimatu on leida sõnu, et väljendada kogu seda valuga segatud elevust, rõõmu ja õnne, kui minu ema sai kätte sinise passi, kus oli kirjas tema sünnijärgne ees- ja perekonnanimi. Me aina kordasime – Glott, naersime ja nutsime läbisegi, jõime šampust, algas uus elu, pole vaja kurta. Me oleme õnnelikud. Oleme uhked, et saime anda oma väikese panuse võitlusesse Eesti iseseisvuse eest – selle suurepärase maa eest, kus elavad väärikad ja uhked inimesed. Osalesime kogu perega Balti ketis ja muudes üritustes, mis viisid iseseisvuse saavutamiseni. Magus sõna vabadus pani pead pööritama ja südamed lõid ühes rütmis. Toompea kaitsmine, trikoloori heiskamine selle seaduslikku kohta Pika Hermanni tornis. Hea, et meil nüüd tähistatakse lipu päeva. Kui näed sini-must-valget kangast, täitub süda uhkuse ja rõõmuga. Lõpuks NSVL lagunes – tublid, me oleme vabad. Ja isegi meie kirikul pole "ebajumalat". Pöördume palves Jumala poole, et ta kaitseks ja õnnistakse Eestimaad, meie võrratut väikest maad. Suur võib olla munakivi, aga meie Eesti on briljant, ja neid juba suurte seas ei leidu.
Muudkui ela, tööta, tunne elust rõõmu. Kuid ega siin elus ilma mureta läbi ei saa. Meie ema jäi raskelt haigeks, ta elas üle kaks infarkti, raske stenokardia vorm aeglustas paranemist. Meie kannatasime koos temaga. Pärast kõike seda, mida ta oma elus üle elas, ei saanud teisiti ollagi. Mure tuli meie majja. 17. novembril 2002 lahkus ema siit ilmast. Me jäime orbudeks, koos temaga lahkus osake meist. Kõik toimus nagu unes, valu nüristas meid. Aga ligi kaks kuud hiljem saabus kujuteldamatu valu kõige lähedasema ja kallima inimese kaotuse pärast. Ja süda lihtsalt tilgub verd. Me mitte ei meenuta teda, vaid mäletame teda kogu aeg. Tema viimseks koduks sai Rahumäe kalmistu, kus sageli käime elavate lillede ja küünlaga. Hauaplaadil on kiri: "Ma tean, et mu Lunastaja elab."
Neil meie elus nii rasketel, murerohketel päevadel pakkus meile tuge ja lohutust kirik, kõik, kes seal teenivad. Neile kuulub meie sügav kummardus ja tänu. Aga elu jätkub. Oluliseks sündmuseks kujunes referendum: "jah" ja ainult "jah" nii eurole kui ka NATOle. Tuleb teha kõik, et minevik iial ei korduks, vaid jääkski meie põlvkonna õudusunenäoks. Vaadake ainult, kuidas on muutunud kogu linn, majad, tänavad, kõnniteed, pargid, transport, kauplused, teenindajad ja teenindus, mis on nüüd korrektne, õiglane. Uskumatu, kui palju on igasuguseid raamatuid. Ja inimesed on muutunud. Kui tore on vaadata noorsugu, kui suured on nende võimalused, vaja vaid ise tahta neid kasutada. Liikumisvabadus kogu maailmas ... Kui kahju, et meilt varastati meie elu. Leiame lohutust sellest, et Jumal on kinkinud meile vähemalt väärika eluõhtu. Kurta pole põhjust, oleme rõõmsad, et oleme piisavalt kindlustatud, võime osaleda oma võimaluste piires mitmesugustes heategevusüritustes. 
Me tunneme endal meie valitsuse hoolt, mõistame, kui raske tal on ning rõõmustame tema edu ja võitude üle. Nende aastatega on saavutatud väga suurt edu, see on silmanähtav, ükskõik kes ka  püüaks seda kahandada. Ei õnnestu. Tänu oma intellektile, haritusele ning arukale arusaamale olukorrast ja asjadest oleme leidnud maailmas tunnustust. Nii laulavad ainult eestlased ja sellisel rahval lihtsalt ei saa olla halbu valitsejaid. 
Ja kogu südamest tahaks korrata neid kustumatuid sõnu:
"Mu isamaa on minu arm."

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond