Aleksandr Golikov
Eesti ei osutunud võõrasemaks, vaid hoolivaks õeks
1. Enne Eestisse saabumist elasin Venemaal Kostromas kõigest kuu aega pärast sündi. Mu ema Kaleria Golikova oli vanaema juures külas ja mina püüdsin varem ilmale tulla. Tõsi, see oli kingitus emale, sest ka tema on sündinud just 10. kuupäeval. 
Mu isa Veniamin Golikov oli selleks ajaks juba kaks aastat elanud ja töötanud Sillamäel. Ta saadeti suunamise teel salastatud linna (nn Moskva 400), tööle seal asuvasse suletud tehasesse. Koos nelja kursusekaaslasega astuti rongilt maha Varvara jaamas (nii see eestikeelne nimi - Vaivara - neile esialgu paistis), kust siis metsavahelist teed mööda kõnniti Sillamäele, linnavalitsusse. 
Igal suvel püüdsime kogu perega sõita vanaema juurde, et käia Štšelkovos lähedaste kalmudel ja nende eest hoolt kanda.  Neis paigus pole vanadest aegadest peaaegu mitte midagi säilinud, inimesed on lahkunud, põllud võssa kasvanud. Kalmistule võis jõuda ainult jalgsi, teejuhi saatel või koos isa ja vennaga. Kuid paikkond ise on imeline, seal elas ja tegeles loominguga Aleksandr Ostrovski. Minu vanaisa Vassili Golikov oli kihelkonnakoolis õpetaja, vanavanaisa aga sõbrustas suure kirjanikuga, nad käisid koos jahil ja ajasid niisama juttu.
Kostroma oblast on pindalalt võrdne Prantsusmaaga, looduse ilu võrreldakse Šveitsi Alpidega, Volga jõgi meelitas kalastama ja vabas õhus ööbima.  Kostromas on käinud ka minu pere, külastasime Ipatjevski kloostrit, kus on viibinud Venemaa viimane keiser Nikolai II. Kostroma on ainulaadne linn, uued elamurajoonid on heas korras, äärelinnad aga elavad oma elu, teed auke täis jne. Rahvas aga on lihtne, aus ja hea. Inimesed on valmis tundide kaupa kuulama lugusid Eestist, sest nende jaoks on see alati olnud välismaa, heas korras ja salapärane paik, lausa ime! 
2. Isa tuli Eestisse 1951. aastal, kui sai suunamise, mina koos emaga liitusime temaga aastal 1953. 
3. Tol ajal kasvatati inimesi range režiimi järgi. Kuna õppida sai tasuta, tuli ka pärast töötada parima südametunnistuse järgi just seal kohas ja nii kaua, kui maal tarvis läks. Karjääri teha ja samal ajal ajastu nõudeid täita polnud kaugeltki kerge. Isa sai tööalaste saavutuste eest nii mõnegi autasu. Eesti ei osutunud võõrasemaks, vaid heaks õeks, kes hoidis kõiki, kes siin ausalt elasid.  
4. Nõukogude Liidu raames paistsid kõik 15 sõsarvabariiki ühtse tervikuna. Venemaa kui peopesa hoidis magnetina, ühisnimetajana koos sotsiaalset, poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist arengut ning kõik liiduvabariigid tegid koostööd nagu sõrmed. Eesti piimatooted, trikotaaž ja puuvillatooted olid kõikjal heas kirjas.   
5. Muidugi polnud elu kerge, suletud linnas tekivad inimeste vahel omamoodi suhted, lahkhelid. Rõõmustas aga puhkekompleksi ehitamine Peipsi äärde Uuskülla, kuhu peavalitsuse 4. liini mööda sõitsid järgemööda tuusikutega puhkama ka tavalised töölised. Need ametiühingutuusikud tähendasid tollal sedasama, mis tänapäeval reis Malediividele. Luksus! Metsad võlusid oma rikkusega, taime- ja loomariigi mitmekesisusega. Mu isa oli kirglik jahimees. Tehase juhatus tegi suuri jõupingutusi, aidates luua aianduskooperatiive, et inimesed saaksid ise oma vajaduste katteks ja tagavaraks köögivilju kasvatada.  
6. Eesti oli külalislahke ja hoolitsev maa, valitses üksteisemõistmine ja polnud mingeid konflikte, ei etnilisi  ega poliitilisi. Hruštšovi aeg elati rahulikult üle, Brežnevi aeg aga polnud mingi seisak, vaid nii Sillamäe tehase kui ka kogu linna tõeline õitseng. Linna sai sisse sõita ainult kutsetega, lubadega teatud tähtajaks ning ka siis tuli esmalt läbida kontroll tehase 4. osakonnas ja linna miilitsa eriosakonnas. Linnaelanike passides olid spetsiaalsed templid ja "võõrad" tunti kohe ära. 
7. Sillamäel elasid nii pärastsõja-aastail kui ka kuni iseseisvumiseni kõik uustulnukad kommunaalkorterites, kuigi oli ka nn soome ja saksa barakke, mida kasutati ühiselamutena või klubiliseks tegevuseks. Isa töötas tehases, ema oli vene keele õpetaja ja töötas pensionile minekuni 3. koolis. 
8. Esimesed kokkupuuted eestlastega olid positiivsed. Eesti keelt osati teataval olmetasandil, kuid suurem osa eestlastest, kes linnas elasid (aga neid oli ligi 200 perekonda, nende seas ii tehasetöölisi kui ka jahimehi) valdasid hästi vene keelt. Ei mina ega mu isa ei mäleta ainsatki konflikti. 
9. Perestroika pööras väärtused ümber, elulaad ja -rütm muutus, "elu läks lõbusamaks". Raskusi ületati väärikalt, kuid hing ei leppinud kõigega, kuna paljud reformid hävitasid selle hea, mis oleks võinud linna arengut soodustada, elanikke teenida. Kooli tänavale ehitati üheksakordne telliskivimaja - see lõhuti, jäi pooleli, müüdi maha. Laostati ja hävitati tehase lastelaager Narva-Jõesuus. Lisaks alandus, mille tõi kaasa majanduslikud lõhed hindade ja pensionite vahel, ilma laste abita ei saaksiki elada. Lihtsalt oma lõbuks jahil ja kalal käia pole enam taskukohane, emake maa toidab siiski ja linn elab kahes rütmis: kevadel ja suvel keeb töö juurvilja- ja puuviljaaedades, sügisel ja talvel jääb kõik soiku, püütakse ellu jääda. Tehase ja ta tsehhide mahamüümisest võitsid ainult üksikud isikud, lihtsatel peredel on raske ja kahju, kuna paljud noored lahkuvad meie linnast.  
10. Omastega Venemaal suhtleme pidevalt, hauad vajavad ju hoolt. Ja ka sugulastega on kord aastas kindlasti tarvis kohtuda. Helistame, saame Eestis kokku, peame Internetis kirjavahetust. Kostromalased ja rjazanlased elasid üle neidsamu katsumusi, mis said osaks ka meile Eestis. 
***
Eriline sündmus, mis seotud Eestiga - see on 1978. aastal loodud oma Perekond, esimene ja kestev, juba 33 aastat tõelist armastust. 1. juunil 1979, just rahvusvahelise lasteaasta lastekaitsepäeval, tuli ilmale meie esimene poeg Aleksandr Aleksandrovitš, tema järel teised lapsed - Veniamin, Vassili, Aleksei, tütar Niina ja noorim poeg Ženja. Meenutamist väärib laste kasvatamine rasketel ümberkorraldusterohketel aegadel, osavõtt ja võidud 1998. aastal kõige kaalukama pere konkursil, vabariiklik preemia "Tark ja tugev pere", noorpõlvest ka ülelinnaliste noorteürituste ettevalmistus ja läbiviimine, laupäevakud ja noorte suvepäevad.  
Igale inimesele on oluline olla kellelegi vajalik, kasulik. Minu isal on kolm last, 12 lapselast, 5 lapselapselast, tema aga töötab tänase päevani aias, ehitab püramiide, mis panevad tomatid, kurgid ja paprikad kiiremini valmima ... Tema klassikaline tenorihääl kõlab lummavalt ning oma 83. eluaastal võib ta ikka veel tundide kaupa lugeda peast Puškini luulet!!! Fenomenaalne! Ja võti, mis on kõige selleni viinud: armastus elu vastu ja iga läbielatud hetke täitmine mõtestatud tegevusega. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond