Ljudmilla Aleksejeva
Soovin kõigile mõistvat meelt 

Sündisin 1938. aastal Siverski külas Gatšina rajoonis Leningradi oblastis. Nii minu ema kui ka isa olid enne abiellumist leseks jäänud, isal oli varem neli last, emal - minu õde. Ema oli siis 38, isa 57 aastane. Ema oli kokk, isa pottsepp. Meiega koos elas sel ajal üks vend (kes liitus pärast partisanisalgaga). Nii varajasest lapsepõlvest pole mul peaaegu mingeid mälestusi.
Sõja ajal viisid sakslased Leningradi lähistelt rahvast rongitäite kaupa minema, selleks et kohalik elanikkond ei saaks partisane toetada. Üht-teist lubati ka kaasa võtta. Emal oli käsiõmblusmasin Singer, nõud ja isegi laud. Mäletan, et ešelonis rääkis üks sakslane mulle aina: "Kleine, kleine" [väike]. Pärast ema ütles, et too mees olevat tahtnud mind endaga Saksamaale viia, kuid loobus sellest plaanist, sest mul oli skrofuloos ja see ehmatas teda. 
Ešelonid pidid sõitma Kloogale, kuid meie rong jäi Tapal seisma. Inimesed jagati laiali, meid saadeti Tartusse. Eesti ajalooarhiivis säilinud dokumendis on kirjas: "Interneeritud Narva maanteele". Majal polnud numbrit, meid paigutati liivakarjääri, mis asub enne Raadi parki paremal pool teed. Elasime seal barakkides. Täiskasvanud laadisid liiva veoautodele, sellega kustutati plavatustejärgseid tulekahjusid. Mäletan, kuidas 6-7 inimest liiva alla mattusid. Meid valvasid poolakatest SS-lased. Tunniks-paariks anti vahel ka linnalubasid. Meie emaga läksime siis Magasini tänava kirikusse üle Botaanikaaia juures oleva silla. Pärast jagati täiskasvanud jälle rühmadesse ning saadeti Kura katlasse kaitserajatisi ehitama. 18aastane õde püüdis põgeneda, teda tulistati, kuul vihises kõrva äärest mööda ja ta püüti kinni. Augustis 1944, kui Punaarmee asus pealetungile, jooksid meie valvurid laiali. Meie läksime siis armeele vastu, kõndisime ligi 18 kilomeetrit Narva poole, aga siis pöörasime suurelt teelt kõrvale, peatusime ühes talus. Kord sõitis sealt mööda saksa auto, kust kukkus välja põrsas. Talu peremees, tema naine ja minu ema tõid looma kohale, tükeldasid ja küpsetasid ära. Pererahva üks poeg teenis punaväes, teine sakslaste poolel. Levis kuuldus, et Vene piir olevat suletud. Naasime siis Tartusse, liha võtsime endaga kaasa, saime seda praetuna leivaga süües veel tükk aega maiustada. Ega laagris mingeid hõrgutisi antud, pigem ikka kartulikoori. 
Peavarju leidsime edaspidi Narva maantee majas nr 167. Mu maanaisest ema oskas suurepäraselt kõikvõimalikke töid teha. Ta tegi ise remonti. Eestlastest naabrid aitasid köögikraamiga. Minu ema oli vepsa, tänu sellele sai ta eesti keelest aru ja seletas kuidagimoodi meie loo ära. Siis sai ta tööd sõjaväeosa söökla köögis, kus kooris kartuleid. Käisin koos emaga ka maal taludes tööl. Oma maja lähedale rajasime köögiviljapeenrad. Siis jõudis isa koos õega meie juurde. Isa töötas sõjaväeosa köögis kütjana. Hiljem olid mu vanemad majavalitsuses kojamehed. Sööklast anti toidujäätmeid, maal pidasime lehma, kanu ja põrsast. Pärast oli lehma asemel kits ja küülikud. Sõdureid pandi alati postidele, hiljem paigutati ohvitsere linnas allüürnikeks. 

Niipea kui piir 1946. aastal jälle lahti läks, sõitis ema Siverskisse, et välja uurida, kuidas sinna tagasi pöörduda. Kuid meie eluase oli hõivatud, arhiivid põlenud, tunnistajaidki ei leidunud. Lisaks oleks meid võidud koguni vangi panna, kuna olime okupantidega "kokku puutunud". Mu ema oli väga tark naine. Kui meile Tartus elamispindu pakuti, oli nende seas isegi eramaju, kuid ema ütles, et iga võim toob eraomanikud tagasi ning otsis seetõttu munitsipaalelamispinda. Meile öeldi, et otsigu me üles Narva maantee 167 maja peremehe naine. See maja asus kontorihoone (kaupluse vastas), seal elas üks teenija. Õues olid keemiatoodete ladu, kuur ja pesuköök. Perenaine, kes elas ise Aleksandri tänaval, ütles, et ta mees oli uue naisega Ameerikasse pagenud, nii et elagu me pealegi seal, kui tahame. 1955. aastal tehti majas kapitaalremont, õue rajati kaev.

Kooli läksin ma 7aastasena 1945. aastal. Kool asus Lina tänaval. Pidin käima õhtuses vahetuses, esimeses vahetuses käisid eestlased. Läksime kooli jalgsi, kasutades selleks võimalikult otseseid teid. Kord aga jälitas mind ja sõbrannat üks mees punasest telliskivimajast Turu tänaval (see lammutati alles 2010. aastal - spordikooli ja hotell "Tartu" vahel) kuni Peetri kirikuni. Pärast selgus, et selles majas oli tehtud inimlihast vorsti. Edaspidi hoidsime Turu tänavast eemale. 1949. aastal avati vene keskkool aadressil Riia 27. Vene lapsi tuli juurde, neid jagati sissekirjutuse järgi 8. ja 9. algkooli vahel. Mina õppisin 5.-7. klassis 9. 8-kl koolis, mis asus postimaja vastas ja kus samuti venelased käisid teises vahetuses. Siis alustas vene kool tööd Puiestee tänaval meie kodu kõrval, kuid mina olin juba klassi võrra kaugemale jõudnud (õppisin 8. klassis, seal koolis oli ainult 7 klassi). 1955. aastal lõpetasin kooli. Lapsepõlv oli õnnelik - huviringid ja treeningrühmad olid kõik tasuta. Võistlesime koolide, klasside kaupa, käisime Eestis ekskursioonidel. Tegelesin võrkpalli, korvpalli, jalgpalli ja hokiga (viimastes olin alati väravas - sest kõhnake ma polnud), ka võimlemisega. Uisulaenutus oli samuti kõigile tasuta, liuväljad olid tenniseväljakul, pedagoogilise kooli juures, Ujula ja Haava tänavatel ning meie kooli jures. Polnud üldse aega suitsetamise, joomise, narkootikumide jaoks, nagu on nüüdse aja noortel. Sõbrustasime eestlastega nii õues kui ka spordirühmades. Kes saaks unustada jalgpallimatše Tamme staadionil! Ja raudteelaste päevi!          
Eesti keelt õppisingi ma õues. Näitasin muudkui näpuga ja küsisin: "Što eto?", eestlased omakorda pärisid minult: "Mis see on?". Koolis olid küll eesti keele tunnid aasta läbi, aga mida need meile andsid?
Pärast keskkooli astusin ülikoli, aga see jäi mul lõpetamata. Hakkasin tööd otsima. Mind võeti tööle 3. arestimaja kantseleisse, kus õppisin selgeks masinakirja ning tegelesin dokumentide korrastamise ja tõlkimisega. Töölevõtmisel kontrolliti mu eesti keele oskust. Kapten istus mu vastas ja esitas küsimusi, aina noogutas pead. Hiljem ütles üks kolleeg, et tema seisis tookord minu eest ja andis kaptenile märku. Seal töötasin 1956. aasta augustini, siis  astusin raudteetehnikumi raudtee ekspluatatsiooni erialale. 1958. aastal abiellusin noormehega, kes samuti õppis tehnikumis. Peagi võeti ta sõjaväkke. Lõpetasin kooli 1959. a veebruaris. Üks neiu, komnoorest patrioot, palus meid kolme Permi tööle saata. Sealt sõitsin siis puhkuste ajal mehe juurde Rõbinskisse, Torzokki, vanemate juurde Tartusse. Algul elasin tavalises ühikas, siis anti mulle 13 ruutmeetrine tuba pereühikas. Varustatus oli seal küll väga vilets - alailma tuli võid ja hobuseliha taga ajada. Hädast päästis välja depoo söökla - seal osati küll väga hästi toitu valmistada. Õppisin ise pirukaid küpsetama, pelmeene tegema. 16 toa peale oli üks köök ja 8 pliiti, kuid tülisid ei tekkinud kunagi. Ka tualettruum oli üksainus, dušši polnud üldse. 1961. aasta oktoobris tulime koos mehega Tartusse tagasi. Kuid meest taheti saata tööle Valka, mind - kaubajaama kontorisse. Jälle tuli tegemist teha 12-tunniste öövahetustega. Meie seda ei soovinud, seepärast läksime tööle hoopis Kontrollaparatuuri tehasesse, kus mehest sai treialiõpilane, minust kvaliteedikontrolli osakonnas kontrolör. Olin ka ametiühingurakukese juht. Kui meile 1967. aastal sündis tütar, tööle läksin montaažitsehhi instrumenditehnikuna. Nõnda ma töötasingi 32 aastat Kontrollaparatuuri tehases, kuni läksin pensionile. Alates 1962. aastast olin tehases Riikliku Kindlustuse agent (kuna tegemist oli sõjaväelise tehasega, ei lastud muid agente sinna sisse). Sellega tegelesin 30 aastat. Abikaasa läks tööle ehitusele, et korterit saada, ja me saimegi 2-toalise korteri Annelinnas. Mees suri 1983. a. Poeg tuli sõjaväest ja asus õppima EPAsse, lõpetas selle cum laude. Teda valmistati ette aspirantuuri astumiseks, kuid taasiseseisvunud Eestis polnud vene õppejõude enam tarvis. Tütar lõpetas TPedI lasteaiakasvataja eraialal. Olen andnud dokumendid sisse kodakondsuse saamiseks. 1993. aastal läksin 55-aastaselt pensionile, aitasin tütrel tema kahte last kasvatada. Poeg abiellus leningradlannaga ja nad elavad seal. Mina tegelesin suvilas majakese ehitamisega ning elasin seal aprillist oktoorini. Suvel olid lapselapsed minu juures.  
1976. aastal lõpetas poeg õhtuse muusikakooli ja tütar alles hakkas õppima. See aga oli kallis. Organiseerisin kirja Heliloojate Liidule, milles põhjendasin vanemate soovi lastele muusikat õpetada - tulemusi see ei andnud. Tartu on Eesti suuruselt teine linn, aga muusikakoole oli siin ainult üks. Kogusid allkirju lastevanematelt, naistenõukogust, ametiühingust ja parteikomiteest ning saatsin jälle ametliku kirja. Ja kool loodi! Nüüd töötab see juba 35 aastat Tartu 2. muusikakooli nime all.
Suvilakooperatiivis valiti mind sekretär-raamatupidajaks. Viisin aruanded ja maksud heasse korda. Kui aga tütar kolis ära Kohtla-Järvele, siis polnud enam mõtet suvilat pidada, ka tervis ei pidanud vastu. 
Töötasin pensionipõlves veel Anne turu tualetis koristaja ja kassiirina. 2001. a valiti mind korteriühistu esimeheks. 7 trepikoda, 5 korrust, maja oli kohutavas seisus. Kuid meil olid väga head aktivistid. Maja sai korda, saime aina aukirju linnavalitsuselt ja KÜ Liidult. Halveneva tervise tõttu lahkusin esimehe kohalt omal soovil 2009. aastal, kuid ega ma maja probleemidele selga pööranud - kui nõu küsitakse, jagan seda alati. Reageerin aktiivselt ajalehtedes ilmuvatele publikatsioonidele nii telefoni kui ka kirja teel.  Olen korraldanud 4 tehnikumi lennu kokkutulekut (esimel korral 1979. a oli kohal 57 inimest, viimati 2009. a 20 inimest). 2005. aastal korraldsin ka oma Puškini gümnaasiumi lennu kokkutuleku, kus neli klassi koos. Aastatega katkenud sidemeid oli väga raske leida, eriti Eesti piiride taga. Kõikjal on ju tegemist isikuandmete kaitsega. Ja leida tuli ligi 30 inimest. See-eest kutsuvad tehnikumikaaslased mind nüüd "meie mamkaks". 
Lõpetuseks: Eesti on minu kodumaa, Permis elades tundsin suurt igatsust ja kogusin Georg Otsa plaate. Tahaksin soovida kõigile eestimaalastele kannatlikku suhtumist üksteisesse: eestlased ärgu pidagu ennast siniverelisteks ja venelasi okupantideks. Nõukogude ajast peetagu meeles ainult kõike head. Venelased austagu Eesti iseseisvust. Inimesed ärgu pidagu silmas vaid poliitikuid ja nende räpaseid mänge. Kõige tähtsam on luua töökohti: kui on tööd, siis pole häda. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond