Valentina Atamanova 
Et hing rahu saaks!
Mina kahjuks enam Eestis ei ela. Olen venelanna, sündisin 17. juunil 1946. aastal Leningradis, kus ka kasvasin suureks, omandasin hariduse ja abiellusin. Käesoleval aastal saan 65 aastaseks. Enne Eestisse tulekut elasin Leningradi kesklinnas, Tehnoložkis, Krasnoarmeiskaja tn 1. Abiellusin sõjalaevastiku meremehega, kes saadeti teenima Eestisse Paldiski linna. Ja nagu vene vanasõna ütleb: "Nõel ees, niit järel..." Nii ma siis saabusingi 1969. aasta maikuus Paldiskisse. 1968. aastal oli meie perre sündinud tütreke, aga tema saatsime esialgu Ukrainasse isapoolse vanaema juurde, sest ma ei teadnud, kuidas on Paldiskis lood elamispinnaga. Seepärast sõitsin esialgu üksinda mehe juurde. Ütlen ausalt, et neile leningradlastele, kes olid Tallinnas käinud, jäid sealt väga soojad ja eredad mälestused. Tihti võis kuulda selliseid muljeid: "Eestis on nagu välismaal - puhas, vaikne, palju rohelust, suveniire..." Ja minul, kui ma õppisin veel koolis, oli kohutavalt kahju, et mul ei õnnestunud sõita Tallinnasse bussiekskursioonile, mis maksis ainult 5 rubla... Ma lausa kadestasin klassikaaslasi, kes olid Tallinnas käinud ja oma muljeid jagasid! 
Lõpuks naeratas saatus ka mulle!!! Avanes võimalus Leningradist Eestisse elama kolida! Paldiski pole küll Tallinn, aga mis sellest - ikkagi Eestimaa! Esimesed muljed ongi pärit Paldiskist - väikesest kinnisest sõjaväelinnast. Siin võttis meid vastu palju rohelust ja vaikust - polnud sellist linnamüra nagu Leningradis ning, mis peamine - peaaegu kõik toiduained olid siin odavamad. Ja pealekauba veel kvaliteetsemad ka! Ometi polnud alguses kõik kerge - raskusi tekkis kõigepealt elamispinnaga, aga ka töö leidmisega. Kaks kuud elasime abikaasaga ühe tema parajasti puhkusele sõitnud teenistuskaaslase toakeses. Seejärel anti meile jälle üks tuba, ikka kommunaalkorterist. Kui selle omanikud Poolast tagasi tulid, kolisime ümber niinimetatud soome majja, kahetoalisse omaette korterisse, kus oli ahiküte, kuid mitte gaasi (köögis oli puuküttega pliit); puudus ka veevärk ja isegi tualetti polnud... See asus tänaval, kodust nii umbes 60 meetri kaugusel, ja ka vett tuli ämbritega tuua tänaval asuvast püstikkraanist. Puid ja söevaru hoidsime kuuris. Seega polnud korteris mingeid mugavusi. Kuid Leningradis olin koos emaga (kes tuli Leningradi 1929. aastal, elas siin üle blokaadi, suri 1976. a. ning on maetud sinnasamasse krematooriumi kalmistule) samuti elanud kommunaalkorteris, kus 8 tuppa oli majutatud 25 inimest. Korteris polnud vannituba, ainult üks tualett ning köögis kraanikauss ja kaks gaasipliiti 8 auguga. Tõsi, majas oli keskküte ja kraanist tuli ka sooja vett. Naabrid said kõik omavahel hästi läbi, sest sõda liitis inimesi ühte. Kokkuvõtteks: mina Paldiskis mugavuste puudumise üle ei kurtnud. 1969. aasta lõpupoole tõime ka tütre taas enda juurde. Alguses sain tööle Paldiski linnahaiglasse. Peaarst oli tollal eestlane, doktor Pauklin - erakordselt heasüdamlik ja tore inimene!!! Ta aina julgustas mind, et läheksin õppima medõdede kursustele. Kuid ma tegin ka oma sanitaritööd üldosakonnas nii hästi, kui vähegi sain: hoolitsesin haigete eest, keetsin õhtul kannutäie vett, et inimesd saaksid teed või kohvi juua. Varsti leidsin siiski huvitavama ja puhtama töö. 
Asusin tööle sõjaväeosa tehnilisse osakonda asjaajaja-masinakirjutajana. Peagi, 1972. aastal, sündis - nüüd juba Tallinnas - meie teine tütar. Kuid aastani 1985 töötasin ma pidevalt ainult Paldiskis, kuni lapsed suureks said. Paldiskis, teadagi, andsid inimestele tööd eelkõige just sõjaväeosad. Muidugi võisime vabalt sõita Keilasse või Tallinna sisseoste tegema või lihtsalt linnaga tutvuma. Hankisin endale kohe esimeses järjekorras eesti-vene vestmikud ja sõnaraamatud. Kuid Paldiskis rääksisid kõik vene keelt... Siis, kui meie tütred hakkasid koolis eesti keelt õppima, muutus ka minul endal eesti keele õppimine ja rääkimine kergemaks. Oleks ju ebaõiglane elada Eestis nõnda, et peale "tere" midagi öelda ei oska ega aru ei saa!  

Mis puutub (esimestesse) kokkupuudetesse eestlastega: eks natsionaliste leidub igal maal, iga rahvuse seas. Aga minul vedas, ma ei kohanud kordagi ses suhtes jämedat käitumist. Olen ka ise üldiselt suhtlemisaldis, mitte konfliktne inimene.
Kui meie tütred suuremaks said, läksin tööle Tallinnasse, sest seal võis rohkem teenida. Töötasin tehases Punane Ret raadiodetailide valmistajana. Sealses kollektiivis töötas nii eestlasi kui ka venelasi, eesti keelt võis kuulda rohkem kui Paldiskis. Tsehhiülem ja brigadir olid eestased, olgu öeldud, et neist on jäänud igati head mälestused! Mind vaevas väga see, et ma eestlaste omavahelisest vestlusest peaaegu midagi aru ei saanud. Kuid inimesed olid heatahtlikud, alati keegi kas tõlkis mulle jutu sisu või siis räägiti minu juuresolekul lihtsalt vene keeles. Eraldi tuleb mainida tehases töötajate palka. Paldiskis ei saanud ma kunagi rohkem kui 82 rubla ja 50 kopikat, Tallinnas aga .... sain juba avansiks (!!!) 90 rubla ja kokku veel enam - 160 rubla. Mäletan, et kord, kui haigestusin, hakkasin muretsema: ega mulle liiga PALJU palka ei arvestatud!!! Kuid kõik mu hirmud osutusid alusetuks. Mul vedas: sattusin igal pool, nii Paldiskis kui ka Tallinnas sõbralikesse töökollektiividesse. Varsti formeeriti Punane Ret ümber, tsehh viidi äärelinna, aga sinna oli mul ebamugav sõita, pidin paar-kolm korda ümber istuma. Niisiis tuli otsima teine töökoht. See õnnestus taas Tallinnas: mind võeti masinakirjutajaks Lomonossovi tänaval asunud Eesti Metsatööstusministeeriumisse, mida sel ajal juhtis S. F. Sinani. Seal olid mul eesti keele õppimiseks veel paremad võimalused! Ma isegi kirjutasin masinal ümber eestikeelseid käsitsi kirjutatud tekste. Telemajast tuli meie juurde Urmas Ott, kaasas märkmed kohtumistest kunstiinimestega, ning andis need meile läbitöötamiseks.  
Ütlen ausalt: Eestist sai pärast Leningradi mu teine kodumaa ! Mulle meeldib jalgsi käia, tutvuda uute paikadega. Tallinnas jalutasin paljudes kohtades, teadsin, kust saab õuedest läbi "lõigates" otseteed leida ning kus miski asub. Oskasin juba eesti keeles üht-teist seletada, midagi küsida või vastata või häda korral öelda "ma ei saa aru, ma ei tea". Nüüd olen kahjuks hakanud sõnade kirjapilti unustama.
Tallinn on kaunis linn, mulle sama südamelähedane kui minu Leningrad. Ja Paldiski! Seal on kõik viimseni lähedane ja tuttav! Ümberkaudsetes metsades leidub küllaga marju ja seeni! Mahajäetud talude juures kasvab endiselt (kuigi juba metsistuvaid) viljapuid ja marjapõõsaid!
Siis aga jõudis "vabadus" Paldiskisse... Algasid tormilised 90. aastad, kui kõigil läks elu halvemaks... Sõjaväeosi hakati ümber formeerima, laiali saatma, sõjaväelasi saadeti Venemaale, teistesse väeosadesse, erru või pensionile... Ja Eestis hakati venelastesse senisest halvemini suhtuma. Meist, venelastest, said nüüd okupandid, keda keegi polevat siia kutsunud, meile öeldi, et mingu me oma Venemaale tagasi... See oli solvav.
Tallinnas hakkasid peaaegu kõik ettevõtted venekeelsetest töötajatest vabanema või siis reformiti neid ettevõtteid, töötajate arvu vähendati. Hakati vastuvaidlematult eesti keele oskust nõudma. Sel rahutul ajal läksin ma taas tööle Paldiskisse, operaatoriks katlamajja. Tallinnas toimus üks ebameeldiv vahejuhtum. Vaksali (nüüdsel Laial) tänaval oli toiduainete kauplus, kus ma koduteel Paldiski elektrirongile minnes sageli sisseoste tegin. Liha- ja piimatoodete osakonna müüja, umbes 40-50 aastane naine, tundis mind juba nägupidi; alati tellisin ja ostsin temalt vajalikke kaupu, rääkisin seejuures vene keeles ja tema ütles ka hinna vene keeles. Siis äkki - neilsamadel segastel 90. aastatel, kui ma kord jälle palusin tal üht-teist kaupa kaaluda, vastas ta mulle: "Ei saa aru, räägime eesti keeles". Olin muidugi rabatud, aga otsemaid kordasin oma palvet eesti keeles, sest turukeelt oskasin ma tol ajal juba päris hästi. Kuid edaspidi püüdsin sellesse poodi mitte minna. Ebameeldiv tunne jäi. Ajapikku tekkis üha uusi raskusi. Paldiski aatomikeskus suleti, enam polnud kuskil töötada. Tallinnas ja selle äärelinnades ei tahetud enam venelasi tööle võtta, kõikjal nõuti eesti keele oskust, kõigi käänete tundmist, kategooriale vastava keeleeksami sooritamist. Isegi haiglasse koristajaks ei võetud keeleoskuseta inimest... Ja Paldiskist inimesed aina lahkusid, lahkusid ja lahkusid Venemaale...
Abikaasa sai 1977. aastal pärast ligi 25aastast teenistust pensionile. Siis läks ta Tallinna Eesti Kalatööstuse laeval merele, kuid sai vaid viis reisi teha, kui seegi ettevõte reorganiseeriti. Paldiskis võeti ta tööle Põhjasadamasse, kus lammutati kaatreid vanarauaks. Aga see ei kestnud kaua. Tekkis mingi konflikt, ülemus nimetas teda "vene seaks" ja käskis ära Venemaale sõita... See oli lõpu algus. Hakkasime valmistuma ärasõiduks, sest selliste sõnade eest võinuks mees ülemusele vastu vahtimist anda, aga see juba oleks võinud tuua kaasa vanglakaristuse - seda enam, kui venelane lööb EESTLAST!!! Paraku, ka meil sai mõõt täis. Kuid meie tütred olid ju Eestis üles kasvanud, vanem lõpetas siin majandustehnikumi ja noorem merekolledži. Vanem tütar abiellus õpingute ajal vene rahvusest sõjaväelasega, kes sõitis ära Põhja. Mehele läks ka noorem tütar, kes muide on SENI Eestisse elama jäänud. Meile abikaasaga anti elamisload ja tütardele niisamuti, kuid olude sunnil lahkusime siiski 1996. aasta septembris Eestist Venemaale. Sellest ajast on küll jäänud kibe mälestus... 
Eestis möödusid meie elu parimad aastad, olime siis noored, töötasime (teenisime) kogu aeg, kõik 27 aastat! Mina, olles sündinud Leningradis, elasin seal siiski vähem aastaid kui Eestis! Kordan veel kord: Eesti on mu teine kallis kodumaa! Aga...
Kellelgi politiikutest oli vaja seda kõike korraldada, inimeste vahele kiilu lüüa, lõhe tekitada, sõprussuhteid purustada, tülli ajada...
Nüüd siis elamegi juba 15  aastat Venemaal. Jätsime maha oma kolmetoalise mugavustega korteri Paldiskis ja sõitsime pärapõrgusse, täiesti tundmatusse kohta keset Venemaad, kus oli väga ebamugav elada, ehkki ka seal anti meile kolmetoaline mugavustega korter. Seal ei makstud inimestele ettevõtetes 2-3 kuud palka välja, tööd ei jätkunud... Pärast Eestis elamist tundus, nagu oleksime sattunud lausa keset mingit lausjoomingut... Mis seal's ikka - Jumal saatis järjekordse katsumuse...
Peaaegu enamus meie tuttavatest, naabritest ja sõpradest lahkus Paldiskist. Ometi elavad mõned, Jumalale tänu, praeguseni seal ning ma pean nendega siiani kirjavahetust!!! Rääkimata seal elavatest tütardest! 
Tunnen ikka sagedamini ja tugevamini soovi sõita Eestisse, Paldiskisse! Nüüd on see ju tavaline, avatud linn!  Paldiski on muutunud puhtamaks, moodsamaks, kaunimaks. Tahaks jälle käia Tallinnas, uidata niisama ringi muutunud, uuenenud linnas!!! Mul on veel alles aadresse, mille järgi tuttavaid leida! Mul on palju tuttavaid ka eestlaste seas, neid pole raske leida ja nemadki, kes just pole siit ilmast lahkunud, mäletavad veel mind... Igatsen minna Piritale, Metsakalmistule, käia haudadel, hulkuda Vanalinnas, põigata Kadriorgu, toita peost oravaid... 
Ja üldse - Eestist on jäänud nii palju sooje mälestusi! Sõita elektrirongiga Tallinn-Paldiski liinil, külastada järgemööda Tondi, Nõmme, Rahumäe, Pääsküla jaama, käia suvel Põllküla metsades. Ja Paldiski lausa kubiseb mälestustega seotud paigust! Kui me lahkusime, öeldi meile linnavalitsuses, et kümne aasta pärast võime taas Eestisse elama tulla...! Tahtsimegi naasta, kirjutasin sel teemal kirja, kuid sain äraütleva vastuse. Eestisse pidavat saama tulla ainult oma invaliidist sugulase hooldajana!!! Siiamaani hoian seda äraütlemiskirja alles - mälestuseks. Väga tahaks sõita Eestisse, juba omaseks saanud Paldiskisse, Tallinnasse. TAHAKS - aga jälle see "aga"... Pole meil isegi välismaale sõiduks vajalikke passe, tuleb need teha. Elujärg pole ka kiita. Pension on vilets, hinnad kõrged, tervis jääb kehvemaks, tööd pole... Kuid ega nüüdsel ajal inimestel Eestiski kerge ole. Sellest hoolimata süda igatseb armsaks saanud paikadesse, tahaks ka näha sinna jäänud tuttavaid. Leningradi järele ma enam eriti suurt igatsust ei tunne - see ei ole kaugel, ainult 90 kilomeetri kaugusel Lugast, kus me praegu elame. Kuid Leningrad on kuidagi võõraks jäänud, kõik äärealad on täis ehitatud, rahvast on kõikjal murdu... Õigesti räägitakse, et sõidab sinna kokku igasuguseid... Tõelisi leningradlasi on kahjuks väga vähe alles jäänud. Kuid meil on ka Lugas hea! See meenutab mõneti Paldiskit: Sankt Peterburgiga on elektrirongiühendus, siinsamas kõrval voolab Luga jõgi, ümberkaudsed metsad on rikkad marjadest, seentest, maikellukestest; Lugas on nii raudtee- kui ka autobussijaam, kirik, palju poode jne. Loodus on kaunis, rohelust palju, aga Eesti ei lähe ikka meelest! Kui palju sireleid oli igal pool! Ja kui ilusad linnad on Pärnu, Tartu! Käisin seal ekskursioonidel, samuti ka Riias, Vilniuses, Kaunases. Kõige kallimateks on siiski jäänud Tallinn ja Paldiski. Loodan väga, et sel aastal saame välispassid korda ja sõidame kas või 3-5 päevakski Eestisse! Et hingekene rahu saaks! Ja et kõiki muutusi oma silmaga näha!!! Kes teab, kui palju mulle veel elupäevi on jäänud?

 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond