Vladimir Dehmeruk
Esimene kokkupuude Eestiga oli mul Kaug-Idas

Sündisin 1953. aasta lõpul Valgevenes Bresti oblastis Korbinski külakeses, kus elasid mu vanaisa ja vanavanaisa. Küla asus 7 km kaugusel Ukraina piirist. Muide, see piirkond läks Valgevene koosseisu alles pärast sõda, enne kuulus ta Ukrainale ja Poolale. Kohalik elanikkond polnud rahul, et nende kodukant Valgevene koosseisu arvati. Aga oli, mis oli, kuni 16. eluaastani oli mu emakeeleks ukraina keel, kuna isa oli ukrainlane ja ka kogu külas moodustasid ukrainlased enamuse. Rahvaloenduse ajal sai mu vanema õe rahvusena kirja ukrainlanna, mina ja noorem vend valisime ema rahvuse ja panime end kirja valgevenelastena.
Ema lõpetas pedagoogilise kooli, isa töötas direktorina selles õppeasutuses, kuhu noor õpetajanna tööle saadeti - nii nad tutvusid ja abiellusid. Mina õppisin valgevene koolis, kuid tänaval rääkisime kõik ukraina keelt. Pärast 8. klassi lõpetamist astusin Bresti Raudteetranspordi tehnikumi, kus õppisin 4 aastat ja pärast selle lõpetamist suunati mind tööle Kasahstani. Ühe aasta töötasin Balhaši järve ääres stepis, kus polnud ainsatki puud ega isegi mitte põõsakest. Tõsi, jäeves oli kalu küllaga. Siis saabus armeeteenistuse aeg ja saatuse tahtel sattusin ma näljastepist Kaug-Itta allveelaevastikku. Mind valmistati ette teenistuseks diiselallveelaeval, aga sattusin aatomiallveelaevale. Juba viimasel teenistusaastal hakkasin mõtlema õpingute jätkamisele ning demobiliseerumise järel astusingi Valgevene Raudteetranspordi Instituuti. Selle lõpetamisel pakuti mulle kolme töökohta ja ma valisin Eesti. Sel ajal olin juba abielus ja meie peres kasvas tütar. 
7. septembril 1981 (mis muide oli täpselt me kaheaastase tütrekese sünnipäev) astusime Kohtla jaamas rongilt maha. Nii algas mu elu Eestis. Uues töökohas oli teadagi lubatud ka korterit, kuid meid peteti: esimeseks eluasemeks sai ainult vallalistele sobiv ühiselamu, kus olukord oli tõesti jube. Pärast paljusid vintsutusi anti meile koht pereühiselamus, kus elamistingumused olid juba enam-vähem viisakad.
Mu esimesed kokkupuuted Eesti ja eestlastega toimusid aga - nii imelik kui see ka on - Kaug-Idas, Linda külas, kus elasidki ainult eestlased. Sealkandis oli üldse palju eri rahvuste külasid. Näiteks Bassarabka külas elasid moldaavlased jne.  

Kui algas liikumine Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest, olin selle tuline poolehoidja. Muide, mu praegune abikaasa on eestlanna ning meil ongi kokkuvõttes pigem eesti pere, ehkki ma hoian oma 10aastast poega ka valgevene keele ja kultuuriga kursis. Kuidas ma hindan seda, mis on toimunud Eestis pärast 1991. aastat? Meid, mitte-eestlasi, kes me toetasime selle maa riiklikku iseseisvust, lihtsalt peteti. Väga palju otsuseid tehti rahvuslikke prioriteete arvestades ja tegelikke asju kahjustades. Öelge, näiteks, milleks panna peainseneri ametikohale humanitaarharidusega inimene, kel pole raudteetranspordist aimugi? Kas ainult sellepärast, et ta on kõrgharidusega eestlane? Selliseid näiteid polnud vähe. 
Nimelt seepärast, et mitte teha läbi seda alandust, otsustasin ma kodakondsuse valimise aegu Valgevene kodakonduse kasuks, ehkki oleksin suutnud sooritada kõik vajalikud keeletestid ja Eesti Vabariigi konstitutsiooni tundmise eksami. 
Igal aastal sõidan ma jalgrattaga (!) Eestist Valgevenesse ja tagasi. Selle põhjus ei peitu ainult sportlikus hasardis ja nostalgias koduste paikade järele, vaid ma olen oma rattal ka justkui Eesti ja Valgevene rahvuskultuuride vahendaja. Olen uhke, et minu kaasabil ja mu abikaasa Tiina aktiivsel osavõtul on meil õnnestunud luua kontakte mõlema maa isetegevuslike kunstikollektiivide vahel ja nii mõnedki kohtumised on juba traditsiooniks kujunenud. Me tegeleme tõelise integratsiooniga. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond