Ljudmila Dobretsova
Tänu õnnelikule juhusele ja heale südamele
Sündisin Leningradis 21.01. 1937. Minu isa Ivan Mihin töötas bussijuhina ja ema Antonina Dušenkova oli kodune, sest tal oli neli last. Vanem vend oli sündinud 1927. aastal ja peale minu oli peres veel kaks nooremat vennakest. 
Kui sõda 1941. aastal algas, kutsuti isa armeesse ja ta osales kaitselahingutes Pulkovo kõrgendikul. Pärast blokaadi murdmist liikus isa koos armeega, kus ta samuti teenis bussijuhina, Saksamaale. Veebruaris 1942 surid mu ema ja mõlemad väikevennad. Vanem vend võeti sõjaväeosa juurde, temast sai polgu poeg, mind aga anti lastekodusse. See lastekodu evakueeriti 15. juunil 1942 Leningradist Kuibõševi oblastisse. 
Sealsamas Kuibõsevi oblastis elasid ka Tallinnast evakueeritud inimesed. Tänu õnnelikule juhusele ja hea südamega inimestele mul vedas. Mind võttis lastekodust ära enda juurde mu kasuisa Viktor Rosenberg. Niipea kui Tallinn vabastati, korraldas kasuema Jelena Rosenberg, kes oli sealse tallinnlaste rühma vanem, inimeste naasmise kodulinna. Kui me 1944. aasta sügisel Tallinna jõudsime, asusime elama korterisse, mille olid mu kasuisale jätnud tema vanemad. 
Viktori isa Alfred Rosenberg töötas omal ajal generaatoreid tootva Rootsi firma esindajana Venemaal. Ta abiellus moskvalannaga ja neil sündis tal 1913. aastal Moskvas poeg Viktor. Seejärel kolis perekond ikka tööasjus Sankt Peterburgi,  kus 1915. aastal sündis tütar Tamara. Pärast määrati Alfred Rosenberg tööle Tallinnasse, kus ta elas oma perega Teise maailmasõja alguseni. Siis tehti talle ettepanek sõita ära Rootsi ja seda nad koos abikaasaga tegidki. 
Minu kasuema Jelena oli sündinud 1914. aastal Petseris,  hiljem elas ja töötas ta Tallinnas, kus abielluski Viktor Rosenbergiga. 
Minu lapsendamiseks Rosenbergidele luba ei antud, sest polnud dokumente, mis kinnitanuks, et mu isa Ivan Mihin on hukkunud. Ja 1947. aastal leidiski isa Ivan mind üles ning viis Rosenbergide juurest ära enda juurde Leningradi. Seal sain ma elada ainult kaks aastat, siis naasin oma päästjatest vanemate juurde Tallinna. Siin lõpetasin kooli ja tehnikumi, pärast omandasin kaugõppe teel kõrghariduse Tartu Ülikoolis. Tallinnas on möödunud kogu mu elu: siin läksin ma mehele, sünnitasin poja. Nüüd on pojatütargi juba täiskasvanud. 
Armastan Eestit ja Tallinna, mis on mind kui kasulast omaks võtnud. Mul on siin palju häid ja ustavaid sõpru - eestlasi, venelasi, ukrainlasi ... Kuid ka mu etniline kodumaa Sankt Peterburg pole mind unustanud - tänu sealsetele headele inimestele.  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond