Pavel Reifman:
Sündisin Ukrainas 1923. aastal, enne Eestisse tulemist (püsivalt alates 1959. aastast) elasin Leningradis. Kaitsesin sealses ülikoolis kandidaadikraadi ja otsisin tööd. Mu ülikoolikaaslane  Juri Lotman soovitas mulle Tartu Õpetajate Instituuti, kus ta ise juba töötas. Võtsin nõuannet kuulda. 1959. aastal sain pideva töökoha Tartu Ülikoolis. 
Eestist teadsin enne siia saabumist seda, et tegemist on väikese vabariigiga, mis ei asu Leningradist kaugel; et siin on hea mainega ülikool; et see on euroopalik ja kõrge elatustasemega maa, kus pole paljusid neist puudustest, mis iseloomustasid suuremat osa Nõukogude Liidust (eriti oluline oli, et Eestis polnud antisemitismi). Veidi aega enne Eestisse tulemist olime abikaasaga veetnud suve Elvas, siis käisime ka Tartuga tutvumas ja meile meeldis siin. Nii et elu Eestis osutus põhijoontes eelnevale ettekujutusele vastavaks. Esimesed muljed olid igati positiivsed ja nii see jäi ka järgnevateks aastateks. 
Eestisse elana asudes läksin kohe tööle, algul Õpetajate Instituuti, siis Tartu Ülikooli. Vahetasime oma Leningradi korteri Tartu korteri vastu, kus elame tänase päevani. 
Nii instituudis kui ka ülikoolis töötasin koos eestlastega. Majanaabrid on eestlased. Mul on palju eestlastest tuttavaid, nende seas õpilasi. Suhted olid ja on ka praegu täiesti heasoovlikud. 
Üldiselt on elu ja töö läinud hästi (ei tohi ära sõnada!) - kui mitte arvestada kahte infarkti. Ülikoolis suhtuti minusse hästi, jõudsin õpetajaametist professori ametikohale. Mind on autasustatud ülikooli suure medaliga. Ka inimestega sain hästi läbi.
Venemaale pole mul sugulasi jäänud. Poeg koos oma perega elab USA-s. Kohtume harva, kuid vestleme sageli Skype'i kaudu. Loomulikult on mul alles palju tööalaseid ja sõbralikke kontakte tuttavatega paljudel maadel (Inglismaal, Saksamaal, Poolas, Venemaal, Ameerika Ühendriikides...). 
 Larisa Volpert, Pavel Reifmani abikaasa, lisab:
Vastan enamusele küsimustest samamoodi nagu Pavel Semjonovitš; lisan: 
Sündisin Leningradis aastal 1926 ja elasin seal enne Eestisse tulemist. 1955. aastal kaitsesin kandidaadikraadi ja töötasin 1977. aastani Pihkva Pedagoogilises Instituudis. 1977.a. kandideerisin konkursil Tartu Ülikooli vene kirjanduse kateedri dotsendi ametikohale ja sain selle töökoha. 1989.a. kaitsesin doktoritöö ja 1990. aastast töötasin Tartu Ülikoolis professorina, 1992.a. emeriitprofessorina. 
1954., 1958. ja 1959. aastal tulin males Nõukogude Liidu meistriks, olen males rahvusvaheline suurmeister.  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond