Jekaterina Eidemiller
Vaatamata kõigile raskustele...
Enne Eestisse tulemist elasin Venemaal, Pihkva ja Leningradi oblastis. Sündisin Peleši külas ja elasin seal 1954. aastani. Seejärel elasin Ljadõ külas, kus lõpetasin 10. klassi, ning 1959. aasta juunis asus meie pere elama Pljussasse Pikva oblastis. 
Elu oli sel ajal raske. Kui õppisin erinevates koolides, tuli kogu koolinädal veeta ühiselamus. Toitu valmistasime ise neist asjadest, mida vanemad meile nädalaks moonakotti panid: 2-3 pätsi kodus küpsetatud leiba, 1-2 purki isetehtud hautist. Sellest ei piisanud, kõht jäi alailma tühjaks. Koolis tulid meile täid pähe ja riietesse. Kui laupäeviti läksime 7-12 kilomeetri kaugusele koju, siis saadeti meid kohe sauna. Aga muidu oli kõik korras: õppisime hästi, puhkepäevadel aitasime jõudumööda vanemaid. 
1958. aastal lõpetasin 10. klassi ja tahtsin astuda meditsiinitehnikumi. Hankisin vajalikud dokumendid ja sõitsin Leningradi. Kuid juba nelja päeva pärast helistas isa  ja ütles, et ema jäi haigeks ega saa midagi teha, aga kodus on palju tööd, heinategu käib... Nõnda pidingi koju tagasi pöörduma. 
Meil oli peres neli tüdrukut: sündinud aastatel 1935, 1937, 1939 ja 1941. Kaks õde olid sunnitud minema Leningradi ja töötama seal koduabilistena, et saada sissekirjutust ja mingidki dokumendid, sest maainimestele ei antud sel ajal üldse dokumente. Mind see aga ei puudutanud. 1939. aaastal sündinud õde läks Narva, kus asus tööle kangruna Kreenholmi vanas ketrusvabrikus.  Seal sai ta koha ühiselamus. Kuna mina olin pärast kooli lõppu tegevuseta, kutsus õde mind enda juurde.  
1. novembril 1958 saabusin Eestisse. Tööle mind aga kuskile ei võetud, sest mul polnud sissekirjutust. Igal puhkepäeval kõndisime õega erakorterite uste taga, lootes, et ehk saab keegi mind sisse kirjutada. Kuid see ei aidanud: koerad haukusid ja pererahvas pragas veel valjemini, sest meiesugused hulkurid olid neid juba ära tüüdanud. Olin täiesti meeleheitel, mitte kuidagi ei tahtnud õe kulul elada. 10. novembril kuulsin ühiselamu köögis jutuajamist, et Ivangorodis asuvasse kutsekooli võetakse uusi õpilasi. Õde oli sel hetkel tööl, läksin ise üle rippsilla Ivangorodi. Mind võeti kohe kangru erialale vastu ja mulle anti koht ühiselamus. See juba oli midagi! 
Lõpetasin kooli. Töö meeldis mulle, mind premeeriti iga päev. 1971. aastal sain kergetööstusinistrilt Tsernuševalt kingiks nimelise kella, mis on mul tänaseni alles ja isegi tiksub veel... 
Eestist ei teadnud ma enne siia tulekut midagi. Ainult seda, et seal elab mu õde. Esimesed muljed olid halvad. Mõtlesin, et linn - see peab olema nagu Leningrad, aga kui jõudsin Ivangorodi, vaatas kõikjalt vastu mustus. Pettusin rängalt. Veidi hiljem jõudsin Narva - see oli tollal väike linn, tänavaid kattis munakivisillutis, põhiosa majadest moodustasid Kreenholmi tööliste kasarmud. Linn ulatus siis ainult praeguse Baltika restoranini. Peagi aga hakkas linn nii kiirelt kasvama, et raske oli oma silmi uskuda: uusi maju aina kerkis. 
1963. aastal ma abiellusin. 1971. a. saime oma korteri. Kõik need aastad, mis ma Eestis elasin, unistasin kõrghariduse saamisest. Ja siis, kui mu tütar oli 7aastane, otsustasin astuda Leningradi Metsatööstuse Akadeemiasse, kuna mulle meeldis puiduga töötamine rohkem kui tekstiili valdkond. Pärast selle akadeemia lõpetamist töötasin kaks aastat puidutöötlemistsehhi meistrina, seejärel määrati mind realiseerimistsehhi ülemaks Narva mööblikombinaadis, kus algas ka tõeline koostöö eestlastega. Minu töö seisnes transpordi korraldamises, seega suhtlesin raudteeorganisatsioonidega ja loomulikult paljude eri rahvustest inimestega. Aasta hiljem määrati mind suure kombinaadi müügiosakonna juhatajaks. Meie mööblit viidi kõikjale Eestisse, Venemaale, kogu Nõukogude Liitu. Eesti keelt ma algul ei osanud, aga see ei tekitanud probleeme, kõik küsimused said niigi lahendatud. 
Pärast mööblikombinaadi pankrottiminekut kadus ka müügiosakonna juhataja ametikoht. Eelmise ettevõtte baasil moodustati aga uus firma: OÜ Virelton. Minust sai seal mööblimänedžer. See töö meeldis mulle väga. Teadsin Eestis kõiki kohti, kus meil olid varasemad sidemed, ning jätkasin nendega tööd - tõsi, endisest väiksemas mahus. Õppisin tundma mööbliturgu kõigis koolides, lasteaedades, vanadekodudes, lastekodudes, hotellides ja restoranides, sanatooriumides, puhkekodudes. Nii tutvusin ka kõige kaugemate Eesti rajoonidega. Eesti keelega polnud ka nüüd probleeme. Õppisin seda kursustel, kuid tööl kasutasin seda harva, sest pelgasin tellimuse vastuvõtmisel eksida. Tellimused olid ju igal objektil erinevad. Neil 11 aastal, mil töötasin mänedžerina, pidin vajaduse korral tegutsema ka disainerina, konstruktorina, raamatupidajana. Võtsin kokku arveid eri mõõtudes ja eri materjalidest tellimustele. 
Kõige meeldivam osa mu elus ongi nüüd kuulda tervitusi ja tänusõnu oma klientidelt igast Eestimaa nurgast. 2006. aastal läksin 65 aastaselt pensionile. Mul on tütar, poeg, 2 lapselast ja lapselapselaps. 
Minu vanemaid pole enam elavate kirjas, aga kaks õde elavad Venemaal, kus elab teisigi sugulasi. Kõigi nendega hoiame ikka sidet, soovime üksteisele kõikideks pühadeks õnne. Eestisse kutsusin ka kolmanda õe, ta on elanud siin juba 30 aastat ja peab nüüd samuti pensionipõlve. Lisaks on mul Venemaal palju sõpru, nendega suhtleme telefoni teel ja internetis.   

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond