Niina Maandi
VENE AKTSENDIGA EPITAAF 

MINU MEES, TEMA VANEMAD JA SUGULASED
Ta ilmus minu ette uusaastaööl Vladimiri Pedagoogilise Instituudi aulas. Mu toanaaber tõi kättpidi kohale noorukese ohvitseri ja sosistas:
"Niina, räägi talle auk pähe, et ta tuleks meie ühiselamusse uusaastapidu jätkama. Meil on ju nagunii seltskonnast üks noormees puudu. Mulle ta meeldib, kutsun teda kaasa, aga ta ei tule - kõhkleb."
"Kõhkleb?" Vaatasin noormeest hindava pilguga, sest olin juba vana tava järgi vastutav mitte ainult meie ühikatoas toimuvate "olengute" korraldamise, vaid ka hea õnnestumise eest. 
Mu ees seisis pikka kasvu kõhnapoolne väga ilus inimene. Ta tõesti tammus kuidagi kohmakalt jalalt jalale, naeratas häbelikult ega olnud, nagu tundus, üleüldse täielikult "siit ilmast". Kuid tema veenmiseks ei kulunudki eriti palju aega - ta nõustus peaaegu kohe meiega kaasa tulema, aga kõigepealt kutsus mind valsile (miskipärast just mind, mitte sõbrannat) ning tutvustas end:  
"Ivo Maandi - eestlane..."
Viis kuud hiljem toimusid meie pulmad. Me veetsime koos 25 aastat, 6 kuud ja 26 päeva - kuni tema enneaegse surmani. 
Enne temaga kohtumist ei teadnud ma Eestist ega eestlastest eriti midagi. Kujutlustes aga seostusid selle maaga meri, purjed ja - välismaa. 
Kui Ivo tegi mulle kolm kuud pärast meie tutvumist abieluettepaneku, keeldusin otsustavalt:
"Ei! Ma ju ei armasta teid ..."
Ja korraga kuulsin vastuseks midagi täiesti rabavat:
"Pole midagi - te lihtsalt ei tunne mindveel . Aga kui tundma õpite, hakkate armastama."
Mu süda võpatas hetkeks:
"Issand, mingi veidrik! 
Ja kohe meie mesinädalate alguses - palju ei puudunud, et pulmaööl - tabas mind uus vapustus:
"Ma petsin sind..."
Mu peas sähvatas kohutav kahtlus: 
"Äkki on tal Eestis pere ja vähemalt kolm last?"
"Kuidas - petsid? Mis asjus?"  
"Ütlesin sulle, et mu vanemad ei saa meie pulma kohale sõita. Isa tõesti ei saanud, aga ema ... Ta jättis meid isaga maha, kui mina olin nelja aastane."
"Miks sa sellest ometi varem ei rääkinud?"
"Kartsin, et kõige selle pärast sa ehk ei tulegi mulle naiseks."
Ja jälle võpatas mu süda hetkeks: "Issand, kas need eestlased on seal kõik sellised?"
Ta seletas veel pikalt midagi oma kehvapoolses vene keeles, aga mu mällu või õigemini isegi kuskile sügavale hingepõhja on jäänud tohutu kaastunne ta mure, tema liigutava kaitsetuse pärast. See tunne elab minus tänase päevani. Tookord aga mõtlesin esimese hooga  mõistuse tasandil eestlaste kohta: "Kui puhas, kui süütu peab küll olema see rahvas, kui kunagi oma lapse hüljanud ema häbi on nende meelest nii suur patt, et mu abikaasa ei julgenud seda enne pulmi üles tunnistada, kuigi tema polnud ju milleski süüdi."
Ivo isaga sain tuttavaks siis, kui oma esimese ühise puhkuse ajal Eestisse sõitsime. Kuidas me täpselt Tartusse saime, ma ei mäleta. Siis aga: seisan bussipeatuses. Ivo läks pileteid ostma, jäi kuidagi kauaks ära. Vaatan kella, kuulen eestikeelset kõnet - ilmselt räägitakse minuga, ma langetan pilgu ja vastan naisterahva küsivale pilgule käsi laiutades...
"Ta küsis, mis kell on," ütles äkki kuskilt välja ilmunud Ivo naerdes. "Lähme nüüd - seal ongi meie buss. Aga eesti keelt oleks vaja õppida - ma ju rääkisin sulle..."   

Nojah, midagi sellist ma ilmselt just pelgasin, kui ainuüksi mõte peatsest mehe kodumaale sõidust pani mu südame kripeldama. 
Keelt oli muidugi vaja õppida - selle vastu ei vaidle keegi. Ja ma tõesti püüdsin seda teha. Esimene lause, mis meelde jäi - raskesti, tuleb tunnistada - oli mitte eriti kaunikõlalisena tunduv "Mina armastan sind". Seejärel oivaliselt, lausa muusikana kõlav sõna "lutikas", mille tähendust teada saades ... Prr. Alguses üllatas mõne sõna saksapärane kõla, ehkki tähendus oli neil hoopis teine. Mulle oli mõistetav ja isegi meeldiv - nagu vana tuttavaga kohtumine - mõne hääliku hääldus, mis nii väga sarnanes saksa umlaut'iga. Kuid kuusteist (!) käänet - see oli juba täiesti ootamatu "õnn"! Üldiselt - keel nagu keel ikka ja loomulikult tuli seda õppida. Ainult et - millal? Ja mis peamine - milleks? Peaaegu kahekümneaastase kooselu jooksul (enne lõplikku Eestisse elama tulemist) käisime siin  korda kolm. Kõik need ülejäänud aastad meenutasid laulusõnu "Suur ja lai on maa, mis on mu kodu". Aasta enne oma varajast surma luges mu mees kokku oma 27 ajutist elukohta. Igaüks, kes on kas või kaks korda ühest korterist teise kolinud, saab aru, et võõra keele õppimiseks polnud mul lihtsalt mahti. Ma ei räägi seda enda õigustamiseks, vaid pigem lihtsalt olukorra selgitamiseks.
Juba paar-kolm külaskäiku mehe kodumaale ei jätnud kivi kivi peale naiivsest kujutlusest "meri, purjed - välismaa". Meri muidugi oli - tõsi, nii jäine, nii jäine. Purjed olid samuti - tolleaegsete väheste turismivoldikute piltidel (Pirita olümpiakeskust ei osanud neil aegadel keegi kõige helgemateski unenägudes ette näha). Arvatavasti oli ka välismaa, ent mina ei saanud tollal eriti aru, mida see üldse tähendab ja kus see "välismaa" siin siis õigupoolest on. Üldiselt läks nii, nagu ikka: "Unistused, unistused, kus on teie magus maik..." 
Selgus, et mu mees oli elanud oma esimesed 19 eluaastat talus. Juba siis, kui esimest korda sinna jõudsime, näitas ta mulle uhkusega hiigelsuurt õunaaeda, mida igast küljest ümbritsesid tihedalt kõrvuti seisvad kõrged männipuud.
"Kõik selle istutasime meie isaga," selgitas ta uhkelt. 
See aed tõuseb tänaseni vahel mu silme ette - nii elavalt, nagu näeksin seda ilmsi: männid, õunapuud ja võrratu puhmas tulipunaseid pojenge väikese jalgvärava juures. 
Ka esimest kohtumist äiaga mäletan nii selgelt ja sooja tundega, just nagu oleks see toimunud eile. Eriti hämmastasid mind tookord vana Jaani käed - ränkraskest tööst algul oma talus, siis kolhoosipõldudel räsitud töömehekäed, pahklike sõrmedega, mida tohutud sõlmilised liigesed ei lasknud omavahel kokku puutuda. Mäletan pakse raamatuid tumedas vanas nahkköites, samuti tervet hulka väikesi ühesuurusi kalendriraamatukesi. Mäletan prille, mille üks klaas oli must - ilmselt kaotas Jaan Maandi nooruses armees teenides silma ja pärast seda ei mänginud ta enam kunagi mingeid "sõjamänge". Meenub ka pikk raudküna täis tumedat verd ja valget odratangu - Maandi seenior valmistas poja saabumise puhul kodust verivorsti. Ja veel: näib, nagu tunneksin praegugi veel äia värskelt niidetud rohu lõhna ja näen tema õnnest säravaid imelisi silmi mulle otsa vaatamas...
Nüüd ma mõtlen: võib-olla just see haruldaselt lõhnav rohi, mille Jaan oli oma kätega kodutalu läve ees maha niitnud, need verivorstid, mida mu mees ja tema isa üheskoos oma kätega valmistasid, see õunaaed ja veel palju-palju muud, mis on niisama märkamatu ja igapäevane (ja mida mulle polnud tollal antud näha ega mõista, hoomata), olidki just need imepärased värvilised klaasikillud mosaiigis nimega Kodumaa, Eesti, mida Ivo Maandi nii väga armastas ja kuhu ta alati nii kirglikult naasta püüdis.  
Püüdsin siis ette kujutada, kuidas Jaan ja väike poeg siin talus elasid. Sain teada, et isa oli poja sündimise ajal 47aastane ja kahekesi jäid nad siis, kui ta sai napilt üle 50. Ja peaaegu kogu nende elu kulges selles väikeses puumajas, millest poole moodustas köök ja teine pool oli jagatud kaheks tillukeseks toakeseks. Köögis laius hiigelsuurpliit, mis täitis ligi kolmandikku kogu ruumist ja millel valmistati toitu nii endale kui ka loomadele. Pikk puust laud, selle peal kuumade kastrulite jäljed ning noa või kirve jäljed sellest, kui soolaliha järjekordset tükikest lahti löödi. Soolaliha pandi katlasse, keedeti pisut, siis lisati kartulit või kapsast - see ja veel piim koos kõigega, mida piimast saab teha, oligi siin taluperemehe ja tema poja peaaegu igapäevane toit, välja arvatud pühade ajal. Nii kestis kõik seni, kuni Ivo sai üheksateistkümneaastaseks ja ta kutsuti armesse aega teenima. Ei vana Jaan ega tema poeg rääkinud mulle sellest sõnagi (nad peaaegu ei rääkinud ka omavahel) - lihtsalt just nõnda kangastus tookord kõik nende kodus, kui sel kaugel õnnelikul suvel oma mehe isa esimest korda nägin.
Mul õnnestus veel mõne korra käia selles talus, kuid kohtumised äiaga jäid lühikesteks ja eredalt jäi neist meelde ainult üks. Seekord palus vana Jaan ise, et võtaksime tütre kaasa - ta tahtis lapselast näha. Ilmselt oli siis varakevad, sest kööginurgas magas puhastel õlgedel rahulikult väljanägemise järgi alles vastsündinud vasikas, teises nurgas aga peesitas soliidselt oma pehmes pesas emakass oma poegadega. Kaheaastane Veronika ei pööranud vasikale peaaegu mingit tähelepanu, ent kassipoegadest oli teda võimatu eemale saada: ta silitas neid lõputult, kattis soojalt kinni, andis neile musi ja püüdis neid tuttu panna, aga nemad, ise alles silmitud, abitud, nii pisitillukesed ja väetid, paterdasid ikka ja jälle mööda kööki laiali. Ja kõike seda vaatas tähelepanelikult suure puust pingi serval istuv vanaisa. Millest vana Jaan neil minuteil mõtles, mida meenutas, millest vaikis?
Kaks aastat hiljem läks Jaan manalateele. Enne surma põdes ta kaua: algul keeldusid kuuletumast tema käed, mida oli rõhunud eluaegne ränkraske maatöö, ja lõppude lõpuks rauges ka süda. Kui Jaan haigeks jäi, keelitasime teda visalt tulema meie juurde Leningradi, kus Ivo õppis Sideakadeemias. Jaan tänas, kuid keeldus sõitmast ja isegi seal ravi saamast. Tema viimased sõnad enne surma olid: "Ivo, Niina, ma olen nõus elama teie juures Leningradis, ma olen nõus..." Aga siis oli juba liiga hilja.
Need sõnad andis meile edasi ... Ivo ema. Tuli välja, et ta on elus ja terve. Ta ilmus minu ette umbes pool aastat enne Jaani surma. Ilmus peaaegu nii, nagu tuntud anekdoodis: koputas uksele, astus sisse, tervitas ja tutvustas ennast: "Mina olen Ivo ema!".  
        Pärast seda unustamatut hetke, mil mu mees tunnistas, et tal pole ema, ei rääkinud me temast vist enam kordagi. Ja siis äkki selline "avaldus"... Mäletan, kui Ivo tol päeval õppetöölt tagasi tuli, rääkis ta millestki pikalt ja pahaselt eesti keeles. Ma ei saanud aru, millest jutt, kuid tundsin - tajusin -, kui talumatult raske on mu mehel. Kui ma püüdsin teda pärast ema lahkumist kuidagimoodi rahustada, ütles ta teravalt:
"Unusta ära!"
Aga unustamisest ei tulnud enam midagi välja: ema ilmutas ennast nüüd aina sagedamini, püüdis tulla sel ajal, kui poega kodus polnud, tõi mineid kingitusi oma pojale, pojatütrele, isegi mulle, ehkki ta ei sallinud mind eriti - juba ammu enne meie tutvumist, nagu näis. Kuid ükskord tõi ta kaasa terve ämbritäie kollaseid soolaseid kaseriisikaid ning siis said kõik meie ühiselamu asukad mitu päeva vaimustusega selle eesti delikatessi maitset nautida. Muuseas, Sideakadeemias õppijate perekonnad elasid spartalikes tingimustes: vanas kivihoones, kus kunagi oli hiigelsuur kasarm ja mis nüüd oli jaotatud kolmekümneks pinalisuuruseks toakeseks; käepärastest vahenditest tehtud kööki mahtus 18 lihtsat pliiti ning tavalise sõduritualeti (lihtsalt aukudega tsementpõrandas) eraldas "tüdrukute ja poiste poolteks" mitte just eriti kõrge vahesein. Ja meie lapsed kihutasid väsimatult jalgratastega mööda hiigelpikka koridori.
Iga kord pärast Ivo ema visiiti tekkis meil tüli. Kõigile minu katsetele neid lepitada, kõigile sedasorti väidetele nagu: "olgu ta, nagu on, aga ta on ju ikkagi sinu ema", vastas mu abikaasa kõigutamatult:
"Sa ei tunne teda ja sul polegi vaja midagi teada - lihtsalt ära püüagi minuga sel teemal rääkida."
Ega ma väga pingsalt peale ei käinudki, seda enam, et mu mehe ema külaskäigud lõppesid niisama ootamatult, nagu olid alanudki. Siis aga saabus kiri. Seal olid vene keeles väga kena suure lapseliku käekirjaga (mis ilmselt pärines tema kasutütre sulest) nummerdatud kujul üles loetud kõik hotellid ja kingitused, mille mu abikaasa ema oli Leningradi toonud (muu hulgas isegi seened ja pojatütrele toodud villased sokid); ja iga rea järele oli punase tindiga märgitud mingi number. Esialgu ma isegi ei taibanud, mida see kõik pidi tähendama, aga kui ma nimekirja lõpust lugesin: "Kokku ... rubla", sain korraga aru, mis toimub. Ning mõistsin lõpuks ometi, milline seni mulle varjatuks jäänud õud peitus sõnades, mida poeg ütles oma ometi elava ema kohta: 
"Mul ei ole ema!"
Andsingi talle kogu summa, mida ta oma nimekirjas nõudis, ehkki isiklikult mulle tehtud kinkide eest maksin talle niigi igal "õnnelikul" juhul, kui selle kätte sain. Lootsin sisimas, et rohkem me ei kohtu. Aga kus sa sellega!
Kord jälle Jaani tallu sõites nägin unustamatut vaatepilti: mööda põldu kappas hobune, sadulas mees ja naine, kel valge pruudiloori alt rippusid välja hallid patsid ... Mulle seletati, et mu mehe ema läheb mehele. Ja täpsustati: see on tal 17. (seitsmeteistkümnes) kord!
Kui Ivo oli minu kätel suremas (arstide sõnul jäi tal pärast operatsiooni elada veel vaid pool aastat ), helistasin tema emale. Ja esimene asi, mida ma temalt kuulsin, oli:
"Küsi ilmtingimata Ivolt, kuhu ta tahab maetud saada."
Ja pärast kaebas ta mind, kahe lapsega leske, kellest noorem polnud veel kolmeteistkümneaastanegi, varanduse jagamise pärast kohtusse. Kohus leidiski aset. Ja mu mehe ema valas naudinguga nii oma lahkunud poja kui ka minu üle absurdse sopaga. Mõnda aega ma kuulasin seda kõike konarlikus tõlkes eesti keelest vene keelde, siis aga ei kannatanud enam välja ning palusin kohtul kogu selle košmaari lõpetada, kinnitades, et olen nõus mis tahes otsusega. Kohtu auks peab ütlema, et otsus tehti õiglane. Minu palvel kirjutati sinna sisse isegi punkt selle kohta, et oma abikaasa hauale panen mälestusmärgi mina ise. Selleks ajaks oli Ivo ema juba jõudnud endale saada mingi rahasumma, mille ta poja endised teenistuskaaslased olid hauatähise jaoks andnud - nähtavasti lihtsalt minu juurde ei söandanud neil päevil keegi tulla, aga tema korraldas poja matuse ümber tõeliselt titaanliku tegevuse. 
Mida ma võin siis pärast kõike seda eestlastest mõelda!? Piirduda sellega, et tark vene vanasõna ütleb tõesti tõtt: "Igas perekonnas on oma värdjas!" Ja jälle närib tahtmatult mu südant valu väljaütlemata küsimuse pärast: "Kas eestlased on tõesti tegelikult sellised?" Tunded tunneteks, aga mõistus tõrgub: see pole lihtsalt võimalik! Seda enam, et leidub ju ka risti vastupidiseid näiteid: minu mehe ema õde Linda ja tema tütar Irina. 
Tol ajal elasid nad Pärnus ning võtsid meid vastu nii, nagu poleks neil terves ilmas meist lähedasemaid inimesi. Asi polnud isegi mitte kostitamises (see oli meie, venelaste mõistes nagunii väga tagasihoidlik), vaid mingis erilises soojuses, lõpmata heas suhtumises Ivosse, mille nad tahes-tahtmata kandsid üle ka minule kui tema naisele. 
Hiljem kolisid naised Tallinna. Mäletan nende eluaset mingis Koplis asuvas ühiselamus. Kitsasse tuppa mahtusid üksnes väike lauake ja tohutu kušett, mille kaugemas nurgas istus patjadele toetudes kahvatu jume ja suurte nukrate silmadega poisike: Irina poeg Sašake. Tal oli kaasasündinud südamerike. Poisi isa kas seilas kuskil ringi või siis jõi kõvasti. Sašat hoidsid ja kasvatasid üles, andsid talle hariduse ja kasvatuse need kaks naist, kes töötasid ööd ja päevad läbi. Sõna otseses mõttes ka ööd läbi - nimelt siis, kui nad asusid elama Tallinna kesklinna. Tollal oli peaaegu igal Toompea majal oma katel ja katlakütjatest oli suur puudus. Lisaks sellele Irina ka õmbles suurepäraselt ja tegi tellimustöid. Lihtsalt üle mõistuse käib, kuidas suutsid need kaks naist aastaid kanda sellist ülejõukäivat koormat!  
Neist aegadest on nendega kohtumistest meelde jäänud järgmine naljakas detail. Sel ajal teenisid Linda ja Irina arvatavasti päris korralikult, aga miskipärast polnud neil kunagi korralikke toasusse. Selle asemel olid vanad naisterihmikud või ka äralõigatud rihma või tagaosaga meestetuhvlid. Kust iganes me neile ka külla sõitsime (eriti sel perioodil, mil elasime Saksamaal), alati tõime koos muude kingitustega kaasa ka nägusad toasussid. Kuid ema ja tütar kandsid kodus endiselt neid kohutavaid plätusid ja "kastreeritud" meestesusse. Kord söandasin siiski küsida, miks nad meie kingitud susse ei kasuta? Naised jäid kohmetult vakka, vahetasid omavahel mõne lause eesti keeles ja vastasid siis küsimusele küsimusega:
"Aga kuhu siin nendega minna on? Kui lõpuks saame tõelise korteri, siis ..."   
Oma tõeline korter - see oli kogu nende raske elu suurim unistus. Mõlemad toakesed nende viimases korteris Toompeal olid tuubil täis kaste uue mööbli detailide, serviiside ja vaipadega - kõik see vara ootas oma aega.
Oma korteri said nad kuskil kaheksakümnendatel aastatel. Ja siis kohe kaks korterit samas trepikojas, samal korrusel. Kaks sellepärast, et Saša oli siis juba abielus, tema peres kasvas tütar ja nad ootasid teist last. Kuid ka neis äärelinnakorterites ei elanud nad kaua, vaid vahetasid need ühe luksusliku korteri vastu pealinna südames. Tuleb välja, et just sellest olidki mu mehe sugulased kogu oma raske elu vältel unistanud!    
      
Siiski oli neil veel üks unistus: umbes aasta enne korterivahetust ostsid nad Tallinna kõige prestiižikamas eeslinnas suvila. Kui nad selle hinna ütlesid, olin rabatud: 10 000 rubla oli sel ajal röögatu summa! Ja seegi polnud kõik: varsti ostsid nad ka Saša perele auto, siis veel kahekordse maja samas mainekas eeslinnas ja siis veel ühe auto...
Nii sain ma elava konkreetse näite varal aimu tõeliste Eesti püsielanike mentaliteedist, mis küll sugugi ei sarnanenud meie elulaadi ja minu arusaamaga elust. 
Ma austasin Irinat ja Lindat ning austan tänaseni selle ränkraske töö pärast, mida nad oma unistuste elluviimise nimel tegid. Austan, aga eriti ei kadesta - mulle näib, et nende elus polnud midagi helget - välja arvatud muidugi nende lõpmatutlt armastatud, ainus ja kordumatu Sašake-Sass. Ainult korra otsustas Irina sõita temaga sooja Musta mere äärde, kuid juba mõne päeva pärast lasi sealt jala: palav on, tervis ei luba, süda ei anna rahu, sest seal osutus kõik imelikuks, tundmatuks, harjumatuks, võõraks. Nüüd ma aga mõtlen: võib-olla oli Irinal toona Venemaal niisama ebamuav, nagu minul Eestis, kuigi näiteks keelega polnud tal vähimatki probleemi - vene keelt valdas ta suurepäraselt.
Me ei arutanud mu abikaasa vanemate ega sugulastega kunagi rahvaste suhete küsimusi - selleks polnud mingit vajadust. Aga siis algas "laulev revolutsioon" ja meie, Eestis elavad venelased, saime enda kohta teada kohutava "tõe". Tuli välja, et meie oleme siin okupandid ja migrandid, me ohustame oma kohaloluga iseseisvust ja koguni eesti rahva enda eksistentsi. Kõik meie, venelased, oleme ühtviisi süüdi eesti rahva vastu toime pandud repatrieerimistes ja repressioonides. Ja oma hirmsa "süü" saame lunastada ainult nõnda, et haarame viivitamatult nagu üks mees oma KOHVRID, sammume sirgetes ridades VAKSALITESSE ja kobime koju VENEMAALE. 
       Minu abikaasa puhkas selleks ajaks juba mitu aastat kalmistul, tema ema jättis mind pärast kohtuasja lõpuks rahule, aga Irina ütles kord: 
"Muidugi, nii see kõik on - aga meie ju tahame olla vabad ja iseseisvad ..."
"Aga kas see siis tähendab, et mina segan sind olemast vaba ja iseseisev? 
"Ei, mitte sina ... Aga teised ..."
Rohkem ei rääkinud me sel teemal enam kunagi. Ja kohtusime ka alles veidi rohkem kui kahekümne aasta pärast - Linda matusel (olgu muld talle kerge!). Peielauas sattusime Irinaga vastakuti istuma. Tema kõrval istus ammu täiskasvanud, juba küpses eas poeg, keda kunagi kutsuti Sašaks-Sašakeseks-Aleksandriks, aga nüüd kutsutakse juba ammu Sassiks ja kes kannab ka juba ammu eesti perekonnanime (ta võttis abielludes naise nime). Poeg sosistas emale eesti keeles, ise minu poole ainult pilku heites:  
"Miks sa Niinaga juttu ei aja?"
"No millest mul temaga rääkida on?!"
Jah, parem juba oleks, kui ma eesti keelest üldse aru ei saaks, selle asemel et kuulda seda oma mehe sugulastelt, kes mind, venelannat, kunagi nii väga armastasid. See on kibe ja solvav! Seda enam, et kunagi nõukogude ajal oli Irina Jevdokia Ventšikova ... 
Vaat' nii "läks kodus kõik sassi ... " Ring sulgus! Ja kuidas siin nüüd aru saada, kes, kus  ja kellele on nüüd oma või võõras?
    
VÕÕRAD VÕÕRASTE SEAS?
Jutustan oma mehe vanematest ja sugulastest nii põhjalikult sellepärast, et olen kindlalt veendunud: et õppida tundma maad, kus pead elama, tuleb püüda mõista selle põliselanikke. Ja mulle näis, et olles elanud üle 25 aasta koos eestlasega ja suheldnud küllaltki kaua, isegi kui mitte just eriti tihedalt tema vanemate, sugulaste ja töökaaslastega, jõudsin ma midagi õppida, millestki aru saada või vähemalt kuidagi endale seletada. Kuid paljud küsimused jäid siiski veel vastuseta.   
Töötab, näiteks, Tartu Ülikooli teaduslikus raamatukogus inimene - tõeline teadmiste varasalv selle raamatukogu asjus. Tema poole pöörduvad lõputute küsimustega ning paluvad aidata leida materjale ja vastuseid sõna otseses mõttes kõik - tudengitest professoriteni ja vastavate erialade doktoriteni. Ja tema aitabki kõiki, jagab oma leide, annab oma töö tulemused raamatukogu ajaloo, selle ammendamatute fondide küsimustes omakasupüüdmatult kõigi käsutusse. Küsin sellelt tagasihoidlikult, aga tegelikult asendamatult töötajannalt: 
"Miks te ometi ise midagi ei kirjuta, oma nime all artikleid ei avalda?"
Ta oli minu küsimuse tõttu mitte ainult kimbatuses, vaid näis lausa ehmatavat. Kuid mõne aja möödudes näitas ta mulle alles üsna õhukest mappi, öeldes:
"Teate, ma olen tõesti kogunud siia mõningaid oma leide raamatukogu ajaloost. Võib-olla tõesti õnnestub neist midagi trükki anda - aitäh selle soovituse eest ..." 
Aga mispärast ometi see elementaarne mõte talle endale pähe ei tulnud!? Kas siin võib olla mängus mingi eriline eesti mentaliteet? Tühjagi: "iga kingsepp jäägu oma liistude juurde" - või "võõrasse saani ära istu", nagu selle kohta vene keeles öeldakse. Või pole kõik üldsegi nii?
             
Teine näide - seegi kogemus pärineb Tartu Riikliku Ülikooli teadusraamatukogus töötamise aegadest. Tähistatakse ülikooli järjekordset juubelit, Moskvas Üleriigilisel Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel avatakse vastav väljapanek. Minul kästi kirjutada raamatukogust. Siis toimuvad pidustused, esile tõstetakse neid, kes nende organiseerimises osalesid, muu hulgas jagatakse ka Üleriigilise Rahvamajanduse Saavutuste Näituse medaleid. Autasustatute hulgas on raamatukogu direktor, Juri Lotman ja ... teie alandlik teener. Kuld, hõbe ja pronks. Mul oli lihtsalt ebamugav, piinlik: kes on nemad ja kes olen mina? Ma ei pidanud vastu, küsisin raamatukogu direktorilt otse: 
"Mille eest mulle niisugust au osutati?"
"Tähendab, stend, millele teie teksti kirjutasite, meeldis Moskvas," vastas raamatukogu direktor täie tõsidusega. 
Mis see siis veel on? Eesti mentaliteet, nõukogude idiotism või seesama "plahvatusohtlik segu", mis on tekkinud kokkusobimatute koostisosade arutu ühendamise tulemusena!? Mina sellele küsimusele vastust ei leidnud. 
Või vaatame vabaduse mõistet ennast. Millisest vabadusest unistasid needsamad minu abikaasa sugulased? Nõukogude ajal töötasid nad palju, aga ka teenisid hästi. See-eest enne sõda töötas Ivo ema suur perekond igal suvel Jaan Maandi talus. Kas siis sellise "vabaduse" taastumisest unistasid nad läbi kogu nõukogude aja Eestis? 
Kõige selle üle järele mõtlema pani mind üks juhtum, mis leidis aset veel enne "laulvat revolutsiooni". Kuskil 1982. või 1983. aastal kuulsin ühel konverentsil fraasi, mis pani mu mõtted liikuma harjumatus suunas. 
"Milleks on mulle vaja sõjata maailma, kui pole vabadust?"
Kui seda oleks öelnud lihtsalt mõni esineja, poleks ma arvatavasti sellele tähelepanu pööranud. Kuid minu ees istus raamatukogu direktor ja tema ütles sama lause vene keeles - nagu nimme, et ma neid sõnu ikka kuuleksin ja nende tähendust mõistaksin. Mina ei mõistnud midagi, kuid teritasin kõrvu. Vaatasin raamatutest - aga ei midagi peale ametliku versiooni Eesti vabatahtlikust astumisest Nõukogude Liitu mul sealt välja lugeda ei õnnestunud. Abikaasa ja töökaaslased vastasid kõigile mu küsimustele põiklevalt.
Kuid raamatutes tuhnimine (õnneks oli selline ammendamatu võimalus) ei möödunud tagajärgedeta. Üks Suure Isamaasõja teemalises materjalikogumikus avaldatud dokumentidest šokeeris mind täielikult. Siin on katkendid Paide linna politseikomissari V. Eelnurme ettekandest poliitilise politsei ülemale Merele:
"Kõik Paides seniajani määratud surmanuhtlused on minu kontrolli all täide viidud. Kella 23 paiku toodi kongist välja kuus meessoost kinnipeetavat. Neid saatsid neli inimest Omakaitsest, kolm politseinikku ja kaks vangivalvurit, neist üks ratsa. Vangid olid kolme kaupa kokku aheldatud. Nende seas oli Villem Pivkan. Karistuse täideviimise kohaks oli valitud lasketiir Paide linna serval Prääma soo lähedal, kuhu oli eelnevalt kaevatud ühishaud. Politseijaoskonnast toodi mööda teed kohale ka kaks naist, kes olid samuti surma mõistetud.
Enne otsuse täideviimist rivistasin mahalaskmisele määratud isikud haua servale, seljaga komando poole. Varem oli kokku lepitud, et igaüks meist tulistab ühte süüdimõistetut. Signaali annab minu lask. Tulistati ühe kuni kolme meetri kauguselt. Pärast kogupauku kukkusid kõik mahalastavad maha. Seejärel tulistasin mina veel kõigile 50 cm kauguselt pähe, igale üks kuni kolm kuuli. Neid, kes pärast kogupaiuku veel elumärki andsid, tulistati lisaks vintpüssidest. Kokku kulus mahalaskmise peale kolm padrunipidet, st 21 kuuli.
Ilm oli tol päeval sombune, meil polnud taskulampe kaasas, sest polnud patareisid. Pärast mahalaskmist võeti laipadelt käerauad ära ja ma vaatasin igaühe enne haudalaskmist üle. Ükski ei andnud elumärki. Me panime laibad hauda ja läksime politseijaoskonda järgmiste surmamõistetute järele. Politsijaoskond asub lasketiirust 800 meetri kaugusel. Järgmiste mahalastavatega toimisime samamoodi nagu eelmistega. Enne nende laipade haudapanemist lugesin mina koos Omakaitse liikme Peeter Laubega veel kord üle varem hauda pandud laibad. Kõik olid kohal. Kogu see asi sai läbi umbes kella kahe paiku öösel. 
6. detsembril 1941 umbes kell 15 teatas Käru rajooni konstaabel, et Villem Pivkan on haavatuna koju ilmunud. Pivkan kästi tuua Paidesse. Ta toodi kohale ja samal ööl lasti teist korda maha."    
Ma saan aru, ma tean: reetureid, lurjuseid, ebardeid, inimese näoga kiskjaid on alati olnud ja arvatavasti saab tulevikuski olema iga rahva seas - rahvus ei tähenda siin midagi. Sellest on palju kordi loetud ja seda on kinos nähtud. Aga et inimene lastakse maha niimoodi - kaks korda ööpäevas - ja pärast külmavereliselt, koos pisimate üksikasjadega kantakse sellest ülemustele ette - see on üle igasuguse piiri! Seda lihtsalt ei tahaks uskuda. Ometi nii oli. Ja seda ei teinud sakslased, vaid eestlased ise. 

Selleks ajaks, kui too dokument mulle kätte sattus, näis mulle, et tunnen ja mõistan eestlasi juba päris hästi. Kõik nad paistsid mulle nii rahulike, nii arukate, nii korralikena, argpükslik-hirmunuina, aga ka nii salakavalate, pikaldaste, juhmide, jäärapäistena ... Minu silmis oli juba siis tegemist rahvaga, kes meeletult armastab iseennast, oma väikest maad, klammerdub kõvasti oma rahvusliku sõltumatuse külge, hoiab kui silmatera oma kultuuri, keelt ja omapära ... Ja siis äkki selline dokument! Ja mida ma oma mäluga teha saan - siiamaani, kui sõidan mööda teeviidast "Paide" teel Tallinnast Tartusse või Tartust Tallinna, näen ma vaevu elus verist inimest, kes "lasti maha kaks korda" ööpäevas. 
Ah, see meie "teenistusvalmis" mälu! Juba kohe pärast selle kohutava dokumendi esmakordset lugemist kerkis mul mälust esile üks episood oma varajasest lapsepõlvest. Kui algas sõda, elas meie perekond Valgas. Isa, kes oli toona alles päris noor ja roheline ohvitser, vaevu jõudnud lõpetada Leningradis lühiajalised suurtükiväelase kursused, saadeti otse Soome sõja lumistest kaevikutest Nõukogude Liidu uuele piirile - Baltikumi. Isa ilmselt astus lahingusse niipea, kui lõhkesid esimesed fašistide mürsud. Kuid sõjaväelaste perekondadel tuli evakueeruda. 
Minu lapsemälu jäädvustas evakuatsioonist kolm episoodi. Esimene: meie neljakesi (kaheaastased kaksikvennad ema süles, mina, nelja-aastane, hoidmas kinni ema seelikusabast) läheme läbi mingi kaeviku, aga meie peade kohal ujub aeglaselt mööda väga ilus - nii et ei saa silmi ära pöörata - mustriline, nähtavasti malmist hoovivärav. 
Teine episood: mürin, tolm, taevasse lendavad musta mulla sambad, ma jooksen ümber mingi augu, kuhu just hetk tagasi hüppas ema, mu kaks vennakest kätel. Ema karjub mulle midagi, aga ma ei kuule tema häält - lihtsalt mõistan, et mul tuleb samuti auku hüpata, aga mind takistab seda tegemast väikese tüdruku surmahirm...
Kolmas episood: vasakult ja paremalt tormavad pöörase kiirusega teineteisele vastu kaks väeosa, meie seisame nende kahe müriseva vihuri vahel, ema surub pojakesi enda vastu, mina hoian õuduses tema jalgade ümbert kinni ja karjun, karjun, karjun ...
Mõistsin seda, mis tookord toimus, alles hiljem, kui kuulsin räägitavat, et eestlased olevat andnud sakslastele välja lahkuva ešeloni evakueeritavate sõjaväelaste perekondadega. Ma ei tea, kas see tõele vastas. Ja ma ei tuletanud seda kordagi meelde (ei siis, kui tutvusin oma tulevase abikaasaga, ei esimesi kordi tema kodumaad külastades ega ka siis, kui püsivalt siia elama tulime) enne tolle õõvastava mahalaskmisraporti lugemist.      
                 
Ja enne Gorbatšovi perestroikat, enne Jeltsini kuulsat luba võtta vabariikidel endale nii palju vabadust, kui keegi soovib, enne revolutsioonieelset bakhanaaliat ja "laulva revolutsiooni" enda algust ei suhtunud ma negatiivselt ei eestlastesse, juutidesse ega üldse ühestki muust rahvusest inimestesse. Vahest just seepärast tekkis mul päris sündmuste alguses haletsus nende eksinud inimeste vastu, kes otsekui millestki aru ei saa, keda tuleks kuidagi aidata, kellele oleks vaja midagi selgeks teha ja keda peaks hoidma millegi halva eest, kuna nad ise "...ei tea, mida teevad". 
Minu suhtumine oli selline eelkõige ka põhjusel, et enne noid aegu, enne sedasama "laulvat revolutsiooni" ei olnud isiklikult mind - aga ma ju kirjutangi just puht isiklikke märkmeid - mitte keegi solvanud: ei mehe sugulased, töökaaslased ega isegi mitte võõrad eestlased; midagi halba mulle ei öeldud, mitte milleski mind ei süüdistatud. Otse vastupidi - mind pani alati imestama näiteks mu eestlastest töökaaslaste lausa rõhutatult vastutulelik, heatahtlik suhtumine. 
Enne seda, kui mind võeti tööle Tartu Ülikooli teadusraamatukokku, oli mul ühe kuu pikkune ooteaeg. Sel ajal närisin end läbi kolmest vene koolidele määratud eesti keele õpikust algajatele. Kuidas mulle küll meeldis ajapikku juba ununema hakkav õppimisprotsess ise! Lugesin pidevalt midagi, kirjutasin sõnu välja ning õppisin neid pähe, painasin alailma meest ja poega: kuidas see eesti keeles õigesti kõlab, mida too tähendab? Mees oli õnnelik - lõpuks ometi! Seni olid kõik tema katsed mind tema emakeelt õppima panna luhtunud. Nüüd aitas ta mind rõõmuga. Aga poeg, kellele isa suutis eesti keele kõigest poole aastaga selgeks õpetada (ja veel nii hästi, et kui me Habarovksist Tartusse kolisime, suutis Edik kohe minna eesti kooli teise klassi), hoidis kõhust kinni ja sõna otseses mõttes väänles naeru pärast põrandal, kui tegin suurte jõupingutustega esimesi katseid midagi purssida. "Ei, emme, sa ainult kuula, kuidas ja mida sa räägid!" Mina ju ennast kõrvalt hinnata ei saanud, poja peale ma ei solvunud, seda enam, et tööl suhtusid eestlastest kolleegid minu püüdesse eesti keelt õppida väga entusiastlikult. Ka see toetas ning innustas mind. 
Kuid oh neid viisakaid, hästi kasvatatud, vastutulelikke eestlannasid! Omavahel suhtlesid nad muidgi oma keeles, aga niipea, kui mina osakonda ilmusin, mind viivitamatult üle vene keelele. Alguses tänasin neid sellise lahkuse eest, pärast juba palusin, et nad minuga ja minu kuuldes eesti keelt räägiksid - miski ei aidanud. Läksin linnas toimuvatele kursustele, pärast võtsin veel eraõpetaja - mu teadmised jäid sellesama kuu tasemele, mil püüdsin iseseisvalt keelt õppida. Ei õnnestunud mul rääkima hakata ka peale intensiivkursusi, kui töötasin juba Tallinnas. See tundus kummaline, sest ma ei pidanud ennast mingiks keeleliseks puupeaks - koolis ja instituudis õpitud saksa keelega sain isegi Saksamaal hakkama ning abistasin vahel oma meest tõlgina. Oli, kuidas oli, aga eesti keele õppimisest ei tulnud mul tollal midagi välja ning pärast abikaasa surma valmistas juba üksnes eestikeelse kõne kuulamine talumatut piina.  
Raskusi tekkis ka kirjandusega. Kui me juba kindlalt teadsime, et meid viiakse Habarovskit üle Balti sõjaväeringkonda, "kaevusin" eesti kirjandusse. Kuid olles tugevalt "mürgitatud" kõrgtasemel vene (ja mitte ainult vene) kirjandusest, ei saanud ma midagi parata sinna, et kõik, mida ma nii eesti klassikutelt kui ka kaasaegsetelt kirjanikelt lugesin, tundus teisejärguline. Kuid teater üllatas mind meeldivalt: iga esitetendus "Vanemuises" oli pidupäev ja samas meeldiv kogemus. Ma ei saanud küll etenduse ajal kaugeltki kõigest aru, aga hiljem kodus mehega ja tööl kolleegidega etenduse üle arutledes näidendi tõelist tuuma välja selgitada oli mitte üksnes kasulik, vaid pealekauba ka tore. 
Ühesõnaga, neil kahel esimesel Eestis elatud aastal hämmastas ja rõõmustas mind ning tekitas austust püüe säilitada oma mentaliteeti, keelt, rahvuslikku omapära, algupärast kultuuri, sealhulgas võrratuid laulupidusid ning veel palju muud. Ja võõrana ma end siin maal tollal ei tundnud. Abikaasa ja lapsed paistsid olevat täiesti õnnelikud. Ainult et siis - ootamatult nagu ikka - algasid hädad.      
                    
TRAGÖÖDIA

Täna oma päevikuid (mida olen pidanud peaaegu algkoolist alates) üle lugedes hämmastab mind see, kuidas ma võisin mitte reageerida kõigele sellele, mis nüüd näib selge ohumärgina: kiirusta, võta vähemalt mingeid kaitseabinõusid tarvitusele! 
Esimene tulevast tragöödiat ette kuulutav "kellahelin" kõlas 1979. aastal, kui abikaasa rõõmsalt teatas: 
"Kõik! Soovi õnne - mind viiakse üle Balti sõjaväeringkonda! Sealt on Eesti juba "käega katsuda"!
"Käeulatuses," parandsin teda harjumuspäraselt, aga mu süda tõmbus valusalt kokku. Oli see eelaimus? 
Aga mis "eelaimust" seal olla sai! Rõõmustasin koos mehega! Ta oli teeninud armees üle 20 aasta ja kogu selle aja unistanud naasmisest kodumaale - oma kallile, kordumatule Eestimaale! Ja nüüd siis - lõpuks ometi! Mis neist minu eelaimustest!? Aga ometi need mul olid, mind vaevas mingi tollal mõistetamatu ärevus. Mehe pärast? Enda pärast? Laste pärast? 
Katkend minu päevikust: "Eile saatsin oma pere lennukile - Ivka lendas koos Edikuga päriselt ära Baltikumi. Mees rõõmustab nagu laps, aga MINU SÜDA LÕHKEB VALUST otsekui mingi halva eelaimuse pärast (18. juuni 1980)". 
Õige varsti hakkas eelaimus muutuma selgeks mureks iga konkreetse juhtumi pärast. Ühes esimestest kirjadest, mille abikaasa mulle pärast Tartu linna sõjakomissariks määramist saatis, seisab: "Üldiselt mulle olukord Tartus meeldis. On ainult üks halb külg: peaaegu kõik siin põhineb vodkal. Nii et peamine ülesanne, mis minu kui ülemuse ees seisab, on võitlus joomise vastu. Seejärel juba kõik muu."
Võib-olla oleksin pidanud hakkama muretsema kohe pärast seda vihjet? Aga mis ja kus "põhines" tollal millelgi muul kui vodkal? Kas siis mina, kes ma olin selleks ajaks töötanud juba ligi viisteist aastat ajakirjanikuna ning eriti olles viis aastat Habarovski krais ringi sõitnud, ei teadnud juba küllalt hästi, millel "põhines" elu tolleaegsel Venemaal!? Aga Eesti? Baltikum!? "Mis see vodka siia puutub?" mõtlesin ma tookord.  

Heas seltskonnas võttis ka minu abikaasa ikka pitsi või paar ja siis ta oligi  juba "vintis", laulis ja lõbutses teistega võrdselt, ilma et oleks rohkem alkoholi puutunud. Ja kust oleks tema pidanud teadma, millel elu ümberringi "põhineb"!? Tema isa, suur töömees Jaan Maandi ehitas oma elu üles küll kõigele muule kui viinale. Mäletan, et sel puhul, kui ta esimest korda miniaga kohtus ja ta ainus poeg pärast pikka ootamist külla tuli, pani Jaan lauale pudeli mingit veini ja ühe pisikese paksust rohelisest klaasist mensuuri, millel lasi siis lauas ringi käia. 
Näis, et just niimoodi "jõi" mu mehe isa alati ning hoidis ka poega rangelt ohjes. Ja mitte ainult napsitamise asjus. Ma ei unusta iial, millise vaimustusega jutustas Ivo ühest juhtumist. Tahtmata eakaaslastest maha jääda, otsustas ta õppida suitsetama, kuid esialgu kõigi eest salaja. Vaevalt jõudis aga noormees heinaküüni taha ja sai sigareti süüdata, kui äkki ilmus otsekui maa alt tema ette isa, kaasas peen pajuvits - prutik, nagu mu mees seda elamisteaduse relva leebelt nimetas. Ja selle prutikuga sai Ivka isalt niimoodi sugeda, et ei teinud enam elu sees ühtegi suitsu. 
Otse koolipingist sattus Ivo sõjaväkke ja sealt edasi Sideakadeemiasse, mille ta väga heade tulemustega lõpetas - vaatamata sellele, et tema vene kõnekeel oli kohutav (grammatikat teadis ta tänu oma Eesti maakooli õpetajatele küll hästi). Selsamal kooli lõpetamise aastal me abiellusime, nii et vodkal "põhinevat" elu proosalist poolt polnud mu mees saanud kuskil ega kellegi kaudu tundma õppida. Küllap just sellepärast ei pööranud ka mina erilist tähelepanu neile süütuina näivatele sõnadele: "kõik põhineb vodkal". 
Kuu aega hiljem saadetud järjekordses kirjas kirjutas abikaasa sõna-sõnalt järgmist: "Tööd on mul tohutult, nii palju tuleb teada saada: kus miski on, kes ja kuidas suhtub sõjakomissariaati ja üldse sõjaväeteenistusse ... Ja mis peamine: tuleb end maksma panna, endast teada anda. Aga mina hakkan nägema täielikku korralagedust igal pool - nii sõjakomissariaadis kui ka linnas." Ja kolm kuud hiljem teises kirjas: "Tööd on nii palju, et ei paista otsa ega äärt ja seda ilmselt ei tulegi, sest siin valitseb kõiges hirmus lohakus... Korterit ka veel ei ole: elan sealsamas, kus töötan - ühes toas kutsealuste arstliku komisjoni hoones. Kõik kordub juba ei tea mitmendat korda. Aga ega me pea sellega leppima, eks ole? Olukord on selline: minust sõltub paljude küsimuste otsustamine ja isegi inimsaatused, aga enda heaks ei saa ma mitte kui midagi teha - nagu mingi nõiaring!"
Mu vaene abikaasa, kust võis ta teada, et tõeline "nõiaring" ootab alles ees. "Vodka", "korralagedus", "lohakus" - need kõik olid alles "õied". "Viljad" ei lasknud end samuti kaua oodata. Katkend järjekordsest kirjast: "Tööl pole miski nii, nagu ette kujutasin, nagu olen harjunud. Osakondades käib siin lausjoomine. Joovad mitte ainult abitöötajad(sõjakomissariaadi tsiviilisikutest töötajad. N.M.), vaid ka ohvitserid ise. Ma ei tea, pole veel aru saanud, kes on siin eestvedaja ja millise raha eest juuakse? Aga juuakse ju peamiselt konjakit. Ei tea, aga tunnen, et ümberringi toimub midagi väga halba, keegi osutab kellelgi teeneid, arveldatakse sellesama konjakiga. Neid pudeleid (tühje, aga ohvitseride laudadel ka täis) näen iga päev igal pool. Täis pudelid, mille ohvitseride laudadelt leian, löön kõigi silme ees puruks ... Kui villand mul kõigest sellest juba on! Ja homme toimub partei aruandlus-valimiskoosolek. Teen ettepaneku hinnata sõjakomissariaadi parteiorganisatsiooni töö mitterahuldavaks. Rääkisin sellest telefoni teel kindralile, aga tema pooldab rahuldavat hinnangut. Kuidas siis nii: korda pole, puudusi on terve kuhi, aga hinnanguks tuleb - "rahuldav"." Seal see oligi: esimene "kellahelin", mis andis märku, et otsene ülemus pole rahul!
Lisaks töökohtadel "juurdunud" ebaadekvaatsesse joomisse otsustas uus sõjakomissar käsile võtta ka arstliku komisjoni. Juba liiga palju noormehi osutus armeeteenistuse jaoks kõlbmatuks. Ta saatis mõnel korral sellised "haiged" Riiga sõjaväeringkonna haiglasse täiendavale läbivaatusele ja enamik neist tuli Tartusse tagasi otsusega: "Täiesti terve ja tegevteenistuseks kõlbulik".
Reservväelaste kordusõppustest (millest igaüks pidanuks osa võtma iga viie aasta tagant) kõrvalehoidjate hulk osutus samuti kahtlaselt suureks. Eriti vihastas abikaasat üks juhtum. Järjekordsetele kordusõppustele pidanuks minema üks kõrge ametnik linna täitevkomiteest, kes oli aga juba korduvalt leidnud mingi "kaaluka" põhjuse seda mitte teha. Nii kestis see aastaid, kuni uus sõjakomssar otsustas asja käsile võtta: helistas sellele "kangelasele" ning küsis, milles asi. "Kukkusin suvilas õunapuu otsast alla, murdsin jala, istun kipsis, ei saa kordusõppustele sõita," seletas reservistist ülemus. Sõjakomissar istus autosse ja oli mõne minuti pärast selle inimese kodu juures. Ukse avas peremees ise - täie tervise juures ja kahel tervel jalal.  
Seekord ta kordusõppustest ei pääsenud. Aga kes siis selle ilma vägevatest niisugust "pealetungi" andestab. Seda lugu võinuks pidada pigem anekdoodiks, ainult et asi oli naljast kaugel - "uba" oli selles, et mitte sõjakomissar, vaid just see ametnik vastutas seaduse järgi reservväelaste kordusõppuste eest Tartu linnas.
Ja väga varsti avastas Ivo Maandi, et paljud kordusõppustele kutsututele antud arstitõendid on võltsitud - need kandsid sõjakomissari järeletehtud allkirja. Polnud teada, mis "kogunemistel" need inimesed viibisid, kuid tööl ega kordusõppustele saatmise kogumispunktis neid polnud. Ometi said nad selle aja eest töötasu, neil säilis tööstaaž ja kõik sotsiaalsed tagatised. Järelikult kandis kahju riik, aga see oli juba seaduse järgi karistatav. Mu abikaasa tegi oma otsesele ülemusele ettekande, paludes abi olukorra parandamiseks. Vabariigi sõjakomissar sõitis soliidse komisjoni eesotsas kohale, et asju klaarida. Klaaris paar päeva ja midagi kriminaalset ei avastanud, aga rahurikkujale tehti  noomitus "alusetu avalduse" eest...
Pärast seda voolas tõendid, millest enamus oli võltsitud, sõjakomissariaadist asutustesse räpase voona nagu oavarrest. Oma otseselt ülemuselt toetust leidmata läks sõjakomissar linna prokuratuuri, kaasas pakk võltsitud allkirjadega tõendeid - asi puudutas ju otseselt tsiviilasutusi. Kõik need tõendid jõudsid varsti mu abikaasa kätte tagasi, aga siis juba vabariigi sõjakomissariaadi kaudu, sest Tartu prokuratuur ei leidnud selles asjas mitte mingit "kuriteo koosseisu". 
Nõnda siis sulgus saatuslik ring. Meie abikaasaga mõtlesime kaua, mida edasi teha? Otsustasime oodata - kõigest hoolimata ei suutnud me uskuda, et vabariigi sõjakomissariaat ja sõjaväeprokuratuur panevad kõik selle lihtsalt kalevi alla. 
Peatuda, oodata, vaadata, mis saab edsi? Küllap oli võimalik ka nõnda toimida. Kuid võimalik oli ka kõik need korrarikkumised üldse "unustada" - Tartu sõjakomissariaat töötas ju ometi kuidagimoodi ka enne uue sõjakomissari saabumist!? Ja talle, uustulnukale, mitte ainult vihjati, vaid tehti peaaegu avalikult ettepanek mitte muretseda ega "tüli teha", lubades sel puhul talle rahulikku ja mitte vaest elu! Ilmselt just niimoodi toimisid kõik tema eelkäijad ja nüüdsed "kolleegid", kellele ta oli pinnuks silmas. Aga asi oli just selles, et Ivo Maandi oli hoopis teistsugune inimene. 
Nähtavasti juba siis, kui ta Eestist lahkus, et sõjaväes teenida, ja hiljem sideakadeemiasse astudes otsustas ta kindlalt, et naaseb hiljem kodumaale. Ilmselt elas see soov elas temas, tema alateadvuses kogu aeg nagu mingi täielik enesestmõistetavus, mis ei allunud ealeski kahtlustele, arutamisele ega ammugi mitte muutmisele. Ja kui ta pärast Saksamaad suunati otseteed Habarovskisse (kuigi ta unistas sellest, et sõjaväekarjääri lõpupoole sattuda kui just mitte otse Eestisse, siis vähemalt Balti sõjaväeringkonda), otsustas ta hoopis armeest lahkuda. Aga tal ei lubatud seda teha - viis aastat Kaug-Idas tuli tões ja vaimus ära teenida. 
"Igatahes pärast 25 aastat teenistust ei hoia nad mind armees enam päevagi," rääkis Ivo iga kord, kui tuli juttu Eestisse naasmisest, "sihtides" mind oma isemeelse aarialiku esiletungivate kulmukaartega laubaga, otsekui valmistuks minuga peadpidi kokku jooksma. 
25 koos elatud aastaga jõudsin ma lõplikult ja pöördumatult veendumusele, et kui see inimene midagi tahtis, siis seda ta kindlasti ka sai! Kui asi on endale seatud eesmärgi saavutamises, siis on selline omadus visadusena ju iseenesest suurepärane, ent temal oli see hüpertrofeerunud ja muutunud lihtsalt tavaliseks (nagu mulle siis näis) eesti kangekaelsuseks. Jah, ta oli tõeline eesti jäärapea - teda mõjutada, milleski veenda oli oh kui raske! Aga kui ta kord juba millestki aru sai, omaks võttis ja otsustas, et see on õige ja seda tasub saavutada, siis oli teda peaaegu võimatu ümber veenda. Nii et "peatuda, oodata, vaadata, mis edasi saab" ta lihtsalt ei suutnud. Ja mul polnud vähimatki kahtlust selles, millise otsuse ta langetab. 
Iseloomu põhialused - ausus, korralikkus, tugev südametunnistus, tööarmastus, hoolivus, nõudlikkus enda ja teiste vastu ning isegi teatav järeleandmatus olid muidugi saadud kaasa isalt ja koolist ja kogu sellest elulaadist, mis valitses peaaegu patriarhaalses talus sügaval Eesti sisemaal. Ja ka kooselu vene naisega ja rohkem kui 20 aastat Nõukogude armees teenimist (sealhulgas õpingud Sideakadeemias, kus kehtis põhimõte: "Käsk on käsk!") polnud möödunud jälgi jätmata. Pole raske ette kujutada, milline "plahvatuslik segu" selle tagajärjel võis tekkida ja tekkiski! Nõnda siis naasis Ivo Maandi Eestisse juba teistsuguse ja nimelt nõukogude eestlasena. Ta ei lakanud kunagi armastamast oma kodumaad, kuid ei suutnud sugugi leppida ka Tartu sõjakomissariaadis toimuvaga! Sain sellest väga hästi aru. Aga ega asjata öelda, et lootus sureb viimasena. Niisiis otsustasin vähemalt püüda oma meest aidata. 
Mulle omase igipõlise veneliku usuga isakesse-tsaari, ülemusse, kes lendab kohale ja ajab asjad korda, otsustasin kirjutada erakirja Ivo otsesele ülemusele, Eesti NSV sõjakomissarile kindralmajor R. Kiudmaale. Mulle tundus kõigest hoolimata, et tema eest varjatakse tõelist olukorda ja kui talle ka millestki ette kantakse, siis ilustatult, mistõttu ta lihtsalt ei saa teada, mis Tartu sõjakomissariaadis tegelikult toimub. Sellele kirjale (minu hingekarjele!) R. Kiudmaa ei vastanud, aga Ivo Maandi sai järjekordse noomituse peaaegu juba sõjasaladuse väljaandmise eest.   
Sestsaadik läksid asjad iga päevaga hullemaks: teenistuskaaslaste jõuk muutus täiesti jultunuks, otsekui oleks saanud käsu "Anna talle!". Konjak voolas sõjakomissariaadis jõgedena, nii sõjaväelased kui ka tsiviiltöötajad jõid peaaaegu avalikult ning võltstõendite voolu asutustesse oli juba võimatu peatada. Kõigele sellele lisandus tohutu hulk kaebusi sõjakomissari peale eri instantsidest ja kõikvõimalikel ettekäänetel kuni amoraalsuseni välja (ha-ha-haa - nagu ei oleks mina teadnud, milline jamps see on!).
Siis tungiti mu mehele täiesti reaalselt kallale: kõrvalteelt kihutas välja veoauto ja rammis täishooga sõjakomissari mikrobussi. Auto paiskus kraavi, veeres mõne korra üle katuse ja ... jäi siis ratastele seisma. Ivo peaaegu ei saanudki vigastada. Ilmselt polnud ta endale saatuse poolt määratud kannatustekarikat veel tilgatumaks tühjendanud. Tookord ta isegi ei teatanud miilitsasse - aga ilmaaegu! Hiljem süüdistati teda ennast avariis ja riigivara kahjustamises ning kästi auto remont oma taskust kinni maksta. Tõepoolest - variserlikkusel pole piire!   
Aga peagi ootas ees järjekordne uus katsumus: Tartu linna sõjakomissari laual lebas huvitav kaust mõne kutsealuse paberitega, kes pidanuks teenima armees juba paar-kolm aastat tagasi. Kohe torkas silma tuttav perekonnanimi - Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja poja oma. Kaustale oli hariliku pliiatsiga üsna selgelt kirjutatud: "Esitada isiklikult vabariigi sõjakomissarile". Ja minu naiivne abikaasa täitis täpselt selle "käsu": helistaski Tallinnasse oma otsesele ülemusele. Ja nõnda kirjutas ta alla oma surmaotsusele, sest kaustas olid otsesed tõendid selle kohta, et tutvuse kaudu, "kõrgema" kaitse all võis elementaarse altkäemaksu eest end rahulikult vabaks osta mitte ainult sõjaväe kordusõppustest, vaid ka kohustuslikust ajateenistusest armees.  
Paistab, et sellisest olukorrast teadsid praktiliselt kõik, kelle poegadel ajateenistus ees seisis. Ja ilmselt ei toimunud see kaugeltki üksnes Tartu sõjakomissariaadis, ent pretsedent leidis aset nimelt siin ja minu mees, kohusetundlik, aus ja seadusekuulekas eestlane juhtus lihtsalt olema valel ajal vales kohas. Nüüd sattus õnnetu rahurikkuja juba kogu Eesti riigi karistussüsteemi, mitte enam ainult sõjaväevõimude täis raskusega löögi alla! 
Lõputud kontrollid, komisjonid, "kõrgemale" poole väljakutsumised sadasid uue jõuga mu mehele kaela. Teda (just teda - rahurikkujat!) hakati süüdistama kõigis neis korratustes, rikkumistes, altkäemaksudes, kuritegudes, mida ta ise ei sooritanud ja püüdis kuidagi peatada, parandada. Nüüd pidi ta kirjutama lõputuid seletuskirju enda "õigustuseks", ehkki polnud absoluutselt mitte milleski süüdi! 
Teadsin oma paljude aastate pikkuse ajakirjanikukogemuse põhjal, et kogu seda košmaari saab nüüd peatada veel ainult üks instants - NSVL Kommunistliku Partei Keskkomitee. Ja ma sõitsin Moskvasse.
Selle tagajärjel ilmus kohale astme võrra veel kõrgem komisjon Balti sõjaväeringkonnast. Need inimesed kutsusid välja ja küsitlesid isegi mind: mida ma nägin, mida tean, kus, kes, kellele altkäemaksu andis jne. Selliste küsimuste ja komisjoniliikmete endi hoiaku põhjal oli selge, et "mundriau" on neile tähtsam kui tõde. Nii ka läks - needki kontrollid "ei avastanud" mingeid puudusi. Aga mina sõitsin uuesti Moskvasse.                         
Meie maa valmistus sel ajal järjekordseks parteikongressiks. Ikka sellesama isikliku ajakirjanikukogemuse tõttu teadsin hästi, et taolisel ajal suhtutakse töötajate palvetesse ja kaebustesse eriti ärevalt. Ja nüüd siis alles läks tõeliselt lahti: algatati kohtuasi, algas uurimine, peeti kohut. Viis inimest sai altkäemaksude ja muude kuritegude eest karistuse - kaks kuni üheksa aasta vangistust, kuidas keegi.
Paraku olid need ainult rikkumiste otsesed täideviijad - tegelikult tühised mutrikesed. Kõrgemad ametnikud pääsesid kerge ehmatusega. Näiteks NSVL sõjaväeprokuratuurist mulle saadetud kirjas seisab: "Eesti NSV sõjakomissari kindralmajor R. Kiudmaa tegevuses leidis aset juhtum, kus ta jättis jõusse alusetu vabastuse armee tegevteenistusse kutsumisest. Nende läbilastud kuritarvituste ja rea puuduste eest teenistuslikus tegevuses on Kiudmaa võetud rangele parteilisele ja distsilinaarsele vastusele." Ajalehe Krasnaja Zvezda esiküljeartiklis ilmus ka selline dešifreering: "Rangele vastutusele võeti kindralmajor R. Kiudmaa, kes pikka aega Eesti NSV sõjakomissariaati juhtides ei ilmutanud hoolikust teenistusasjus, küll aga tegutses aktiivselt ja suures ulatuses isiklikel omakasupüüdlikel eesmärkidel - mahhineeris, tugevdas sidemeid "vajalike" inimestega..."                      
Tuli välja, et tõde ikkagi võidutses. Ainult et minu abikaasa jaoks isiklikult polnud sellel enam mingit tähtsust. 
Piiblis öeldakse, et Jumal ei saada kellelgi rohkem katsumusi, kui ta kanda jõuab. Ilmselt sai minu mehe jõud selles julmas, ebavõrdses võitluses täiesti otsa: juba uurimise ajal, ammu enne kohut diagnoosisid arstid tal maovähi. Nad tegid talle operatsiooni, ütlesid, et tal on jäänud elada veel pool aastat ja saatsid ta koju surema. Ta elas pool aastat ja ühe nädala - nii et see ennustus läks peaaegu täpselt täide. 
Ivo Maandi suri 49 aastaselt. Ta oli laitmatu, töökas, kristalselt aus inimene, keda sellisena ei võtnud vastu tema palavalt armastatud kodumaa - Eesti. Isegi tema matustele ei tulnud ainsatki tema eestlasest klassikaaslast, ehkki Venemaalt - Moskvast, Leningradist, Jaroslavlist, Vladimirist - sõitsid kohale mitte ainult meie venelastest sugulased, vaid ka tema, eestlase Ivo Maandi endised kursusekaaslased tehnikumist ja Sideakadeemiast ning teenistuskaaslased mitmesugustest tollal veel jagamata Nõukogude Liidu eri garnisonidest. 
Minu abikaasa graniidist hauakivil on epitaaf: 
IVO MAANDI
(1936-1985)
Военкому и Человеку
от  жены  и  детей
[Sõjakomissarile ja Inimesele naiselt ja lastelt]

Kas on ikka vaja seletada, miks ma tegin selle epitaafi kahes keeles!?

"SEESPOOLT LÕHENENUD MAJA"
Kujund "seespoolt lõhenenud maja", mis ei suuda enam omal jõul püsida, jälitab mind sellest ajast saadik, kui algas "laulev revolutsioon". 
Revolutsioon! Ükskõik millist nime see kannab: Prantsuse, Suur Oktoobri, Rooside, Tulpide või Laulev - alati toob see kaasa häda ja valu, peaaegu alati verd ja surma ... Eestis, tänu Jumalale, verd ei valatud, kuid aset leidis tuhandete mittepõlisrahvusest inimeste mõõtmatu teenimatu alandamine ja isegi nende eestlaste alandamine, kes ei mõelnud ega käitunud nii, nagu vastselt välja ilmunud "revolutsionäärid" ette kujutasid. 
Jah, muutused endises Nõukogude Liidus olid vajalikud: tõepoolest, "alamkihid" enam ei saanud ja "ülemkihid", nagu selgus, enam ei tahtnud endist viisi elada. Muutused olid vältimatud ja need saidki teoks. Võtan seda kui ajaloo paratamatu käigu tulemust. Ning ajalugu, nagu ka meie igaühe elu, ei allu meie tahtele ega tunnista tingivat kõneviisi. Jah, jah, jah - kõik tahtsid parimat. Aga mis välja tuli ... 
Uus Venemaa - see minu valu ja minu uhkus, minu kodumaa, millest nüüd on saanud välismaa, näib tänaseni viibivat selles ümberehituste seisundis. 
Uus Eesti? Ma ei jõudnud vanassegi vajalikul määral sisse sulada, ning meie silme all toimunud uue sündimine oli paljuski valus, kurb ja sageli isegi ... naljakas. Siin on mõni pildike nende mälestusväärsete päevade loomusest.
... Tuttav helistab mulle ja karjub erutusest peaaegu hingetuna telefonitorusse: 
"Niina, pane raadio käima - Savisaar kutsub kõiki Toompeale valitsushoonet päästma. Kas lähed?"
"Provokatsioon" käis mul peast läbi...
Kuid vastasin viiivitamatult:
"Ei, ma ei lähe. Ega soovita ka sul minna..."
... Teine tuttav, kolleeg ajakirjanike tsunftist, püüab mind nördimusest õhku ahmides veenda: 
"Kuidas sa siis aru ei saa? IME [Isemajandav Eesti] - see on tõepoolest Eesti IME! See päästab Eesti! Kindlasti päästab! Küll sa näed!"
Huvitav, kui paljud täna siinsamas Eestis mäletavad ja teavad, mis ime see IME siis ikkagi oli?
... Äsja lõppes iga-aastane traditsiooniline Eesti ajakirjanike kokkutulek. Seisame metsaserval, ootame bussi. Korraga pöördub ajalehe Vetšernii Tallin "eilne" toimetaja minu poole: 
"Või et teie ei räägi eesti keelt!? Kui nii, siis - välja! Välja Eestist! Kaduge oma Pihkvasse!" Ta karjus nii, et seda pidanuks teispool metsagi kuulda olema, ning näitas mulle veel väljasirutatud käega täpset suunda, kuhu ma peaksin "väljuma".
... Linnahall. Rahvarinde või millegi taolise järjekordne koosolek. Kui kõlasid endisaegse hümni "Mu Isamaa" esimesed helid, tõusid kõik viis tuhat osalejat ühtses patriootlikus puhangus  püsti. Paistis nõnda, et istuma jäime ainult meie sõbrannaga, sest olime tulnud kohale ainult uudishimust. Unustamatu mulje! Võib-olla just siis mõistsin ma lõplikult, kui ühtne on eesti rahvas oma püüdluses VABADUSE poole! Sealsamas jõudsin ka lõplikult veendumusele: see rahvas saavutab oma tahtmise, saagu mis saab!
Unustamatud on ka Gorbatšovi ja Jeltsini tolleaegsed visiidid Eestisse. Nende visiitide tulemused ja tookord vastuvõetud otsused on juba paar aastakümmet valusalt kajanud siin elavate "okupantide", "migrantide" ja muude teisejärguliste inimeste kõrvus. Ja kui kauaks need veel kajama jäävad!?  
Ja see väljaränne!? "Teiseusuliste" massiline väljaränne mässulisest Eestist! Liha ja verega rebisid inimesed ennast lahti oma tehastest, kodudest, suvilatest, sõpradest, aga sageli ka oma täiskasvanud lastest, kes ei tahtnud nüüdselt välimaalt ära sõita, samas kui nende vanemad ei tahtnud, lihtsalt ei saanud (!) siia jääda. Nõnda purunesid tuhandete ja tuhandete inimeste sidemed ja elud, kusjuures suurem osa neist ei sattunud Eestisse, alles üsna hiljuti mõõtmatu Kodumaa õnnistatud nurgake olnud paika omal ajal sugugi mitte omal soovil, vaid suunati siia tööle pärast kõrgkooli või tehnikumi lõpetamist või värvati ametlikult taastama sõjas purustatud maad või ehitama neidsamu olümpiaobjekte. 
Lahkuda? Lahkuda! Kuidas küll piinas, jälitas mind toona nii ööd kui ka päevad läbi see pealetükkiv mõte! See otsus tundus olevat ainuõige - no mitte kuidagi ei sobitunud ma uue Eesti uue elu uutesse tingimustesse! 
Armastus ja Kodumaa - need on mu elus alati olnud peamised stiimulid, "õlekõrred", mis hoidsid mind vee peal igasugustes olukordades ja raskustes, ning just neist koosnebki peamine eluline mõiste - Õnn. Kuid mu elu suurim Armastus puhkas juba ammu kalmistul kesk Eestit.  Ja mis puutub töösse ...
Omaks, lähedaseks ja isegi hädavajalikuks saanud ajaleht Sovetskaja Estonia muutus otse mu silme all millekski, mis polnud "ei prints ega konn..." , aga mina ei tahtnud "laulvaga" kaasa laulda, mu süda lõhkes valust ja murest selle maa pärast, mis nüüd äkki kadus. Ja ma tulin Sovetskaja Estoniast ära, kuigi tolleaegne peatoimetaja püüdis mind ümber veenda ja paistis, et päris siiralt:
"Miks siis tingimata ära minna? Toimuvatele sündmustele võib ju eri moodi vaadata ja siiski jätkata tööd sama väljaande juures."
Ja tõesti: sel ajal, nagu selgus, "võisid" paljud niimoodi toimida. Aga mina - mitte. Minu jaoks oli tegemist kategoorilise EI "või'ga"!
Tööd muidugi leidus - teadagi, keda see heitlik "olevus" armastab! Kuid mitte mingi tegevus peale ajakirjanikutöö polnud mulle, nagu öeldakse, "ei pea ega südame järgi". Nii et "väljaränd" jäi ainsaks reaalseks lahenduseks. Aga kuhu oli sõita minul, kes ma olin kogu elu mööda ilma rännanud: algul koos endise sõjaväelase - oma isaga, pärast juba koos teise sõjaväelase - oma abikaasaga!? Ja ka puht füüsiliselt käis see samm mul üle jõu: kuidas ma saanuks kolida teadmata kuhu, kandes üksinda hoolt oma eakate vanemate ja kahe teismelise lapse eest? Nii saigi mu rahutu elu see ring täis. 
Mis oli Eesti minu jaoks ja milleks hiljem sai? Algul oli ta terra incognita, tundmatu maa: "meri, purjed - välismaa...". Kui Eestit esimest korda nägin, tundus see ilusa maana hoolitsetud põldude, aukartust äratavate metsade ja võrratute kuuskede-mändidega. Ja kohe lisandusid sellele noore nägusa ohvitseri Ivo Maandi, tema isa - suure töömehe Jaan Maandi ja tema ema - suure patustaja Leida kujud, aga ka mu mehe head, hoolivad sugulased. Veidi hiljem selgus, et Eesti - see on Tartu Ülikooli teadusraamatukogu, tulvil haruldasi, unikaalseid raamatuid; see on unustamatud üldrahvalikud laulupeod, vana Tallinna muinasjutulised tornid ja keerdtrepid ... Ja juba hakkas näima, et siin ta ongi - tõotatud maa! Aga siis juhtus see, mis juhtus: algul košmaar Tartu sõjakomissariaadis, seejärel abikaasa traagiline surm ja lõpuks - "laulev revolutsioon" koos kõigi sellest tulenenud tagajärgedega.   
Kellena ma end Eestis tunnen? Alandatuna, solvatuna, okupandina, lojusena, teisejärgulise inimesena, heidikuna? Ei ja veel kord ei! Ma ei tormanud vägisi Eestisse ega palunud end siia tuua, mind isegi ei suunatud siia tööle pärast järjekordse kõrgkooli lõpetamist. Mind valis kord ammu endale naiseks tõeline eestlane. Valis välja, võttis naiseks, tõi oma lõpmata kallile kodumaale, ma rikastasin eesti genofondi oma suure vene rahva värske verega. Ma pole siin kellelegi midagi võlgu - pigem vastupidi! See minu kindel seisukoht aitas mul vastu pidada neil aegadel, mil mu mees lurjustega ebavõrdset võitlust pidas ning mil teda tabas kohutav haigus ja enneaegne surm. See seisukoht ei lasknud mul nõrkeda ega teha parandamatuid vigu "laulva revolutsiooni" aastatel. See aitab mul edasi elada ka täna.  
          
                                                        
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond