G. F.
"...esimene võõrkeel mu elus"

Elasin ja õppisin kuni 9. klassini Kalinini (nüüd Tveri) oblastis. Vanemad kaotasid töö 1960. aastal seoses rajoonikeskuse reorganiseerimisega Udomlja linnas. Eestisse kutsusid meid siis sugulased, kes töötasid Voka külas. Isa asus tööle traktoristina, mina astusin 10. klassi; mul oli veel viis nooremat õde-venda, me õppisime venekeelses koolis, see oli 1961. aastal. Eestist ei teadnud ma enne siia saabumist mitte midagi. Esialgu imestasin väga kuuldes, et Eestis räägitakse mulle arusaamatus keeles - see oli mu elu esimene kokkupuude võõrkeelega. Agitpunktis oli televiisor - samuti minu jaoks imeasi. Kuid inimesed olid kõik head, küsisid alatasa: "Galja, kas sa said ikka aru, millest me rääkisime?" Mina vastasin: "Mitte sõnakestki ei saanud aru!" Kõik naersid ja püüdsid mulle vene keeles seletada, millest jutt käis. 
Mu esimene armastus Eestis oli Paul, kes oli pärit Raja külast. Tema venelasest isa oli sattunud Eestisse 1918. aastal valgekaartliku armee koosseisus, ema aga oli eestlanna, kahe lapsega lesk, kes nõustus võtma endale venelasest mehe. Paul õpetas mulle eesti keelt väga humoorikalt, lauldes: "Kana, kana - kuritsa; munad-munad - jaitsa"...
Kui Paul mind oma vanemate juurde viis, rääkisime tema emaga rohkem käte abil, aga ma ei peljanud üldse, olin vapper ja kompleksideta. Nende koduks oli suur viietoaline maja, lisaks veel mitteköetav suvepool. Elektrit neil miskipärast ei olnud, kasutati petrooleumlampe; mäletan ka suurt lampidega raadiovastuvõtjat. 
Kui Paul sõjaväkke võeti, pidasime poolteist aastat kirjavahetust, aga siis armusin oma tulevasse abikaasasse. Tunnistasin Paulile kõik üles, palusin andestust. Armeest vabanedes sõitis Paul Sillamäele (kuhu olime kolinud 1963. aastal) ning otsis mu ümbrikul kirjas olnud aadressi järgi üles. Jätsime sõpradena hüvasti, Pauli sõber Rein käis meil veel palju aastaid külas. Hiljem rääkis just Rein mulle Pauli kohutavast surmast - ta oli langenud metsas karu rünnaku ohvriks. 
Minu esimene töökoht oli lasteaias kasvataja abina, seejärel sain Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamise järel kasvatajaks ja lõpuks läksin pensionile juba lasteaia juhataja ametikohalt. 
Sugulasi mul Venemaal enam ei ole, pean kirjavahetust ühe klassiõega, kes abiellus kasahhiga ja elab nüüd Orenburgis.  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond