Jutustab Vladimir Mihhailov (nimi muudetud):

Esimesed sammud Kohtla-Järvel

Ma sündisin suvel. Seepärast tundus mulle, et jään paljustki ilma – muudel aastaaegadel sündinud lapsed said rohkem kingitusi. Nõnda pidin ise endale üllatusi pakkuma. Üks neist üllatustest oligi see, et 10. augustil 1956, oma sünnipäeval, astusin rongilt maha väikeses Kohtla raudteejaamas. Kuni ma ringi vaatasin, sõitis liinibuss minema. Küsisin siis, millal võib järgmist bussi oodata, ja sain vastuseks: "Õhtul, kui buss tuleb õhtuse rongi vastu." Mu kurba nägu nähes lisati siiski: "Ärge heitke meelt, siit kahesaja meetri kaugusel käib regulaarselt Kohtla-Nõmme buss, sellega saate keskusesse sõita."
Kohtla-Järve linna mainitakse ametlikult esimest korda Eesti NSV Ülemõukogu määruses 15. juunil 1946 rajoonilinna staatuses.  Ainult et linna kui sellist polnudki veel. Oli ainult väike põlevkivitöötlemistehas, mille 1920. aastatel rajasid rootslased. Niinimetatud vanalinnas ja selle ümber seisis paarkümmend kivimaja ja puust barakki. Üht neist tänavaist, kus 1940. aastateni elasid rootslastest inseneride perekonnad, kutsuti Siidisuka tänavaks. Siidisukki said tollal kanda üksnes inseneride naised. 
1947. aastal sai Kohtla-Järve vabariikliku alluvusega linnaks.

Siis tuli kiiresti ehitada uus põlevkivitöötlemistehas, soojuselektrijaam ja kaevandused. Selleks läks tarvis ehitajaid, nemad aga vajasid eluasemeid. Elumajade ehitamine nõudis omakorda ehitajaid. Ja ehitajaid tuli ka sõidutada, toita, ravida jne. Nõnda siis käisid arvukad Kohtla-Järve saadikud (emissarid) mööda kogu Nõukogude Liitu, otsides igasuguste erialade töötajaid ning agiteerides neid uusehitusele sõitma. Sageli toodigi neid kohale rongitäite kaupa. Aeg oli seejuures oluline tegur. Elumajade ehitamist selleks määratud alale tuli alustada kevadel, enne kui maainimesed oma aiamaadel ja põllulappidel taimed kasvama panevad. Vastasel juhul poleks saanud maad ehituseks kasutada enne, kui saak on sügisel koristatud.       
Kogu seda tööd juhtis põlevkivitöötlemiskombinaadi direktor A. N. Lebedev, sest kombinaat oli keskse tähtsusega ettevõte kogu piirkonnas. 

Selleks ajaks, kui meie Kohtla-Järvele saabusime, nägi linn juba kena välja ning  oli kujunenud terve rea kaevanduste (Kohtla, Käva, Kukruse) ümber või tööstusettevõtete juurde (Vanalinn) "tärganud" asulate  administratviiseks keskuseks. Igal ettevõttel oli oma medpunkt või ambulatoorium. Nõnda tagati kõigile arstiabi kättesaadavus. Metodoloogilist tööd juhtis haigla. Kõigist neist administratiivsetest üksikasjadest sain teada hiljem. Esialgu sammusin, väike seljakott seljas, bussipeatusse. Keskus asus ligi kaheksa kilomeetri kaugusel. Väljusin bussist "Sotsialistlikus linnaosas" Võidu tänaval, mida mõlemalt poolt ääristasid ühte tüüpi kahekorruselised majad. Ühes neist asus linna täitevkomitee, teises (endises korteris) tervishoiuosakond. Osakonnas võttis mind vastu kena külalislahke linalakk Eha Pelt. Ta ütles leebel toonil, et doktor Kamõnin on puhkusel, teda asendab doktor Mats, kes aga hetkel viibib haiglas. Läksin siis doktor Matsi otsima. 
Ta vaatas parajasti nina-kõrva-kurguhaigeid läbi. Keeldunud kategooriliselt minuga haiglas rääkimast, palus ta mul kolme tunni pärast uuesti tervishoiusakonda tulla, et seal asju arutada.  
Nii ma tegingi ning mind suunati haiglasse röntgenoloogiks; elama asusin esialgu hotelli (soodustingimustel). Sealsamas hotellis elasid juba teisedki noored arstid, abielupaar Lebedevid – Jevgeni ja Varvara, kes palus end kutsuda Valjaks. 

Järgmisel hommikul kohtusin haigla peaarsti Aleksandra Ždanovaga,  keskealise naisterahvaga, kes oli sõjas käinud ja seal põlvist haavata saanud.   
Tollal töötas haiglas teisigi sõjaveterane: polikliiniku peaarst I. P. Kanevskaja, arst-terapeut M. E. Koroleva,  kirurgid A. Kolõbanova ja I. A. Ždanov (viimane oli peaarsti abikaasa).

Kuigi suhtlemine käis enamasti vene keeles, meenutas arstide kogukond muistse Babüloni elanikkonda. Siin oli Leningradi, Gorki, Bakuu, Gruusia ja Dagestani meditsiiniinstituutide kasvandikke, aga ka Tartu Ülikooli haridusega spetsialiste. 
Viimastest väärivad eriti märkimist doktor K. Rähni ja dotsent V. Üprus. Varem, ka sõja ajal (käsk on vanem kui meie) töötasid nad arstidena Tartus. Pärast Eesti vabastamist saadeti nad "igaks juhuks" Tartust ära, 101 "õnnetu" kilomeetri kaugusele Kohtla-Järvele. Kohtla-Järve linnale tähendas see igatahes suurt vedamist. 
Karl Rähni, terapeut otse taeva armust, oli hiilgav diagnostik. Tänu oma intuitsioonile võis ta "käigu pealt" määrata kõige keerulisemaidki diagnoose, juhul kui laboratoorsed või tehnilised meetodid ei aidanud. Sama suur meister oma erialal oli ka neuroloog Voldemar Üprus. Temalt õppisime haigete läbivaatamisel ülimat põhjalikkust. Polikliinikus haige vastuvõtuks ettenähtud ajast talle ei piisanud, ta uuris iga patsienti "pealaest jalatallani", mistõttu töötas sageli ise kauem ning sama pidid siis tegema ka teised töötajad. 
Päikeselist Aserbaidžaani esindas pediaater Sara Madera. Tema abikaasa, kes tegeles suurte tööstusobjektide ehitamisega, suunati Kohtla-Järvele tööle.   Alles hiljuti, 1946. aastal ENSV Ülemnõukogu otsusega rajatud linn vajas ehitajaid, arste, õpetajaid. Doktor Madera saabus koos esimeste ehitajatega. Ta polnud mitte ainult noorte lastearstide ülemus, vaid ka mitteformaalne liider, iga seltskonna hing. Hiljem anti talle igati õigustatult Eesti NSV teenelise arsti aunimetus. Sünnitusosakonda juhtis grusiinist doktor Verava – suur naiste lemmik. Haigla apteegi eest vastutas osseet Sakujev.    

Haigete vastuvõtt toimus lätlase Gunar Eidemani kindla käe all. Tema heitlikust saatusest tuleb pikemalt jutustada.  
Gunar Eidemani isa Robert Eideman oli omal ajal kodusõja kangelane, kuid 1937. aastal kuulutati ta "rahvavaenlaseks" ja lasti maha. Gunarile jäi külge "rahvavaenlase poja" silt. Kuigi ametliku seisukoha järgi ei pidanuks poeg isa tegude eest vastutama, keelati Gunaril elada suurlinnadest "vähem kui saja kilomeetri kaugusel". Niisiis saadeti Gunar koos nakkushaiguste arstist abikaasa Liidia Maksimovaga (keda kutsuti just Liidiaks, sest linnas oli veel teinegi sama perekonnanimega doktor – Kira Maksimova, ämmaemand-günekoloog, arstide maailma "emalõvi") Kohtla-Järve töölislinnakesse. Seal elasid nad kasinalt kahetoalise korteri ühes toakeses, kuni jõudis kätte NLKP XX kongress. Peagi pärast seda helistati Gunarile Moskvast: "Seltsimees Eideman, te ei ole rahvavaenlase poeg, vaid Läti rahvuskangelase poeg. Valige ise, millises linnas soovite elada: Moskvas, Leningradis või Riias." 
Gunar valis tagasihoidlikult Riia. Tänapäevaste sündmuste valguses võis see olla viga, aga tookord sai ta siiski Riia kesklinnas "tagasihoidliku" elamise –   parkettpõrandaga sajaruutmeetrise korteri. Mulle jäi see põrand veel kauaks meelde. Kord palju hiljem Riias käies läksin talle külla. Libisesin libedal põrandal, kukkusin ja lõin parema silma siniseks. Pärast pidin oma lähikonnas pikalt-laialt seletama, et sinine silm polnud armuseikluse tagajärg. Eidemanid elasid kaua Riias kui "Läti kangelase perekond". Siis lagunes Nõukogude Liit ja  Eidemani kui kangelase järeltulija staatus muutus taas. Hiljuti sain teada, et Gunars suri oma suvilas, oma sängis, nagu öeldakse.  

Peaarsti asetäitja oli "eesti venelanna" Elsa Labu. Veteranide, st. nende seas, kes saabusid juba enne mind, tuleb meenutada veel L. G. Sesitskajat ning arste-infektsioniste M. J. Perelsteini ja E. J. Pjatigorskajat. Suhteliselt noorte "veteranide" seas oli lisaks minule teisigi Akadeemik Pavlovi nimelise Leningradi 1. Meditsiiniinstituudi lõpetanuid. Nad saabusid Kohtla-Järvele 1953. aastal. Nähtavasti saatis meie instituut oma lõpetajaid "üksustena" Kohtla-Järvele ja seda ümbritsevatesse linnadesse, mis lõpuks järjekordse reorganiseerimise tulemusena üheks linnaks sulasid. Nõnda suunati Kohtla-Järvele kirurg Julia Makarova, terapeut Ida Punova ja Tamara Rasstegina. Hiljem liitus nendega Boris Rubinstein. Tamara ja Boris õppisid koos ning armusid juba tudengipõlves, aga lõpetamisel soovisid nad oma tundeid proovile panna ja lasid end suunata tööle mitte lihtsalt eri linnadesse, vaid lausa eri vabariikidesse. Boris sõitis Turkmeeni NSV-sse Leninabadi, ent mõistis õige pea, et ei suuda ilma Tamarata elada. Ta palus oma ülemustelt ausalt luba enne suunamistähtaja lõppu lahkuda, kuid luba ei antud. Siis pages ta sealt ilma loata ja ka ilma dokumentideta Kohtla-Järvele Tamara juurde. Tal tekkis siin alguses bürokraatlikke sekeldusi, aga need said varsti korda.  
 
See arstide "tuumik" muutus pidevalt: kord täienes uustulnukate arvel, kord kahanes lahkujate võrra. Lahkuti Tallinasse, Tartusse või teistesse suurtesse linnadesse. 

Igapäevases töises suhtlemises ühendas kõiki vene keel, kuid haiguslugudes vaatas vastu tõeline Paabeli segadus: eestlastest arstid, kes olid tollal selgelt vähemuses, täitsid dokumente eesti keeles; vene keelt kõnelevad arstid tegid seda vene keeles; akussöör Verava kirjutas gruusia keeles, apteegi juhtaja Sakujev omakorda osseedi keeles. Suurimad raskused tekkisid aga aserbaidžaanlanna Sara Maderal, kes küll valdas ühtviisi vabalt nii aseri kui ka vene keelt. Ta täitis dokumente vene keeles, kuid sellise käekirjaga, et mitte keegi – kaasa arvatud tema ise – ei suutnud seda dešifreerida. Pärastpoole siiski leiti statistikaosakonnast üks medõde, kes õppis tema "varesejalgadest" aru saama. 

Tartu Ülikooli vilistlastest meenuvad abikaasad Malvisted ja Lutsud (Liivia Luts oli kuulsa neuroloogi Puusepa tütar), samuti Mari Branno jt.  
                                                 
Mõnevõrra hiljem tekkis uus nähtus: Kohtla-Järvelt ja üldse sealkandist pärit  noored spetsialistid hakkasid pärast instituutide lõpetamist kodulinna tagasi pöörduma (nende seas H. Tiilen, L. Vassiljeva-Orlova, S. Varkki jt). Mõne arsti meelitas meie haigla üle teistest haiglatest (P. Nuiamäe. G. Sudela). 

Noored saabusid instituutidest suunatutena, "aklimatiseerusid" kiirelt ja said spetsialistideks. Lahkuvad arstid leidsid uue töökoha heades kliinikutes. Veidi enne meie saabumist oli ära Tallinasse läinud Käva kaevanduse medpunkti arst Natan Elštein. Tal õnnestus kaevanduses töötades koguda materjali, mille alusel ta kaitses oma kandidaaditöö ja sai hiljem ENSV Tervishoiuministeeriumi peaterapeudiks. Samuti ei kohtunud ma kohapeal endiste legendaarsete töötajatega, linna tervishoiusakonna ülema Nazimovi ja haigla peaarsti L. F. Truhiniga.      

Arstide seas oli kaadri voolavus nii suur, et kümne aastaga vahetus üle kahesaja (!) töötaja. 
Kuid pärast 1990. aastaid võis märgata, et "vanad" spetsialistid pöördusid Kohtla-Järvele tagasi, olles Tallinnast ja Tartust kõrvale tõrjutud. Tõenäoliselt polnud neid seal uutes majandustingimustes enam tarvis ... 


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond