Galina
Peame minema edasi ühisel jõul
 
Olin nelja-aastane, kui sõda algas. Me elasime Venemaal heas eramajas. Kuid kahe aasta pärast saatsid saksa sõdurid meie naispere (ema, tema õe ja vanaema) ning lapsed (minu ja venna) loomavagunites Saksamaale, kus täiskasvanud töötasid põldudel ja metsalankidel. Jubedates barakkides elasid koos eri rahvustest inimesed mitmelt Lääne-Euroopa maalt. Režiim oli rangemast rangem: pärast kella 18 ei tohtinud keegi enam barakist väljuda - selle keelu rikkujad lasti lihtsalt maha. Imekombel jäime meie viiekesi kõik ellu. Pärast pöördusime tagasi oma kodukohta, kuid sakslased olid taganedes meie maja maha põletanud. Kui sõda lõppes, otsis isa meid emaga üles ja tõi Tallinna. Ma sain siis üheksa-aastaseks. Kõige sügavama mulje jättis mulle esimesil päevil muinasjutuline Toompea. Armusin kohe meie võluvasse linna ja meresse, mida ma polnud enne näinud.
Lõpetasin ühe Tallinna parematest koolidest ja seejärel Tartu Ülikooli (mõlema õppeasutuse üle tunnen tänase päevani uhkust). Eesti keelt ei saanud ma selgeks koolis (kus seda tollal õpetati ainult kaks aastat), vaid eesti koolide eakaaslastega suheldes. Keele õppimine jätkus ka ülikooli ühiselamus. 
Alates kümnendast eluaastast käisime sõbrannadega Lauluväljakul laulupidudel. Kandsime rõõmuga eesti rahvariideid, mis olid meil kõigil olemas. 
Pärast ülikooli töötasin Ida-Virumaal arstina (ja olen kuulnud oma töö kohta öeldavat häid sõnu).
1991. aastal hääletasin Eesti iseseisvuse poolt nagu paljud teisedki venelased. Minu kolleegid hakkasid entusiastlikult eesti keelt õppima ja mina aitasin neid. 
Rahvarinne tegi ettepaneku anda kodakondsus kõigile soovijatele, kes sel ajal Eestis elasid. Siis aga tuli hr M. Laar lagedale hüüdlausega: "Plats puhtaks!" Algas "mutrite kinnikeeramine". Kõik meie, kes me olime siin elanud lapsest saadik ning juba palju aastaid oma maa heaks tööd teinud, olime sunnitud seisma Kodakondsuse ja Migratsiooni Ameti järjekordades, et aasta hiljem saada kodakondsus naturaliseerimise teel. Kas me siis juba oma elu ja tööga polnud tõestanud oma lojaalsust, ustavust sellele riigile, millest oli saanud meie kodumaa? Kannatasime koos eestlastega visalt välja nende aastate raskused, kaubamüügi talongid jms. Mingil arusaaamtul põhjusel kleebiti meile külge "okupandi" silt. Kuidas võiksime meie, sõjaaja lapsed, olla vastutavad võimu kuritegude eest? Meie, venelased, kannatasime samamoodi totalitaarse režiimi all: ka meid küüditati, saadeti vangilaagrisse, ka meie helgemaid päid saadeti pagendusse. Venemaal, paraku, pole ühtegi perekonda, kes poleks sõjas lähedasi kaotanud (meie peres hukkus kolm meest).
Solvunud inimesed lakkasid eesti keelt õppimast. Meid tõrjuti kõigiti kõrvale, rõhutati kõigi võimalike võtetega, et oleme "võõrad", teise sordi inimesed, kuigi me töötasime just nagu ennegi. 
Ning on kohutavalt kahju, et see tõrjumine sai alguse just kõrgemalt poolt. Näidet pole vaja kaugelt otsida: kõik mäletavad hästi president T. H. Ilvese avaldust (kel endal on vene juured!), et tema ei hakka vene keelt õppima sellepärast, et "see on okupantide keel". Ise ta kasvas ju üles Ameeriks - kes teda seal okupeeris?!
Aitab juba sellest, et inimestel ei lasta rakendada oma vaimujõudu globaalsete probleemidega tegelemiseks, pannes neid selle asemel elama ainult minevikus. Aeg on suunata oma ülekeev energia oma rahva elujärje tõelisele (aga mitte näilisele!) parandamisele. On ju häbiasi, et pensionärid, kes lõid oma tööga maa rikkuse (tehased, vabrikud), mis nüüd on müüdud teistele riikidele, peavad elama armetus vaesuses. Ka lihtsad eestlased mõtlevad samamoodi. Me tahame elada, aga mitte vireleda oma elupäevade lõpuni. Kuid "targad" valitsejad lubavad endale jätkuvalt seda, et solvavad ühte kolmandikku maa elanikkonnast, sundides peale üha uusi nõudmisi ja hirmutades põliselanikkonda vene ohuga.  
Eesti on nii väike, et seda osadeks eraldada ja rahvuste vahele vaenu külvata pole üldse arukas. See on lausa kuritegelik. Eesti on meie ühine Kodumaa ja me peame minema edasi ühisel jõul.      

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond