Georgi Ivanovitš Vlasov, sündinud 1921.a.
Nii ma Eestimaale sattusin 

Enne Eestisse tulemist elasin Krasnojarski krais Kuraginski rajoonis Berezovka külas oma isa Ivan Davõdovitš Vlasovi peres. Talupojast isa kuulutati 1930. aastal kulakuks ja saadeti sundkorras Artemovski kullakaevandusse. Pärast isa surma jäin venna ja õe ülalpidamisele - olin siis alles kümneaastane. Kuus aastat hiljem anti meile passid kätte, see tähendab, meid rehabiliteeriti, ja siis naasime kodupaika. Pärast kooli lõpetamist astusin Tomskis topograafiatehnikumi. 1939. aastal kutsuti mind Punaarmeesse aega teenima ja 17. juunil 1940. saabusin II laskurdiviisi koosseisus Eestisse - Narva linna. Nii ma esimest korda Eestimaale sattusingi. 
Päriselt elama asusin siia 1946. aastal, Kui mind sõja lõpul Ungaris armeest demobiliseeritud, sõitsin Tallinnasse tuttavate juurde, sest Venemaal polnud selleks ajaks enam ainsatki sugulast elavate kirjas. Nii et tutvused Tallinnas ja eluaseme puudumine mujal oligi peamine põhjus Tallinna sõitmiseks, aga peale selle muidugi ka armastus tütarlapse vastu, kellega olime tutvunud Narvas 1940. aastal ja kes pärast sõda Tallinnas elas. 
Eestist teadsin enne siia saabumist ainult ajalooõpikute järgi - võitlusest rootslastega, saksa rüütlitega ja Venemaa kodusõja aegsetest sündmustest. 
Eesti osutus selliseks, nagu ette kujutasin. Eriti imetlesin Narva linna ilu, puhtust ja heakorda. Hiljem juhtusin ühest ajakirjast lugema hinnagut, mille järgi Narvat peeti enne I maailmasõda Vene impeeriumi loodeosa kõige kaunimaks linnaks. Nii et parimad muljed Eestist jätsid mulle siinne arhitektuur ja üldine elulaad.

1946. aasta maikuus Tallinna saabudes asusin tööle ENSV Siseministeeriumi varustusinspektorina, aga ühtlasi saatsin avalduse Leningradi Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi ajalooteaduskonda, kuhu mind kaugeõppe vormis vastu võeti. 
Eestlastega puutusin esimest korda kokku tööl, suhed olid igati head, seltsimehelikud. 
1946. aasta sügisel avati Tuletõrjeühingu ruumides Siseministeeriumi klubi ja minust sai selle administraator; pidasin seda ametit 1949. aastani. See oli huvitav ajajärk. Meie klubis esinesid paljud väljapaistvad artistid: legendaarsed Leningradi näitlejad Nikolai Simonov, Juri Tolubejev, Vitali Politseimako, L. Orlova, eesti artistidest Arder, Potešina jt. Klubis oli ka hea kinoaparatuur, näidati peamiselt trofeefilme. Laupäeva ja pühapäeva õhtuti korraldati tantsupidusid.
1949. aastal sai minust Tallinna tolliametis inspektor ja samal ajal jätkasin õpinguid. 1954. aastal, kui instituudi lõpetasin, läksin tööle Viljandisse, kus olin kõigepealt neli aastat ajalooõpetaja ja seejärel kaheksa aastat laste töökoloonias tegutseva kooli direktor. 1966. aastal läksin Kohtla-Järve lähedale Oru külla, kus jätkasin tööd õpetajana. 1953. aastal kutsuti mind Tallinna Polütehnikumi õhtusesse osakonda õpetama kursust "Rahvamajandus ja majandusgeograafia". Tegin seda tööd 12 aastat. Kogu mu pedagoogiline staaž kujunes kokkuvõttes 33 aasta pikkuseks. 1981. aastal jäin pensionile. Nüüd olen juba üheksakümneaastane. Sõja tegin läbi algusest lõpuni: 22.06.1941-9.05.1945, osalesin Leningradi kaitselahinguis. Mulle on omistatud 20 riiklikku autasu. 
Mis vanadesse sõpradesse puutub, siis Leningradi 458. koolis on pühendatud muuseum Valga II laskurdiviisile, milles ka mina kunagi teenisin. Just seal saamegi vahel endiste polgukaaslastega kokku (viimati oktoobris 2009), kuid nüüdseks on meid väga vähe järele jäänud. 



Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond