G. P.
Kui suur on väike Eesti!

Kui mulle tehti ettepanek jagada mälestusi möödunud aegadest, vastasin sekunditki järele mõtlemata jaatavalt. Muidugi, muidugi - suurem osa mu elatud elust on ju kulgenud Eestis. Vaikses, võrratus Eestis!
Ja minu aeg on vääramatult ümber saamas - miks siis mitte jagada midagi enda jaost? Kui aga minult küsitaks, kas ma tahaksin elu otsat peale alustada, et midagi muuta - vastaksin: "Ei, ei ja veel kord ei!" 
Miskit ei taha ma muuta ses elus
kui ainult jõuaksin 
kui ainult mõistaksin
milleks ma elasin,
mida ma ootasin,
mispärast veetsin unetuid öid?
Tõenäoliselt mõtiskleb iga inimene eluõhtul elu mõtte üle. Ja kui minult küsitakse, millal ma Eestisse elama tulin, siis vastan: "Ammu." Aga nüüd kõigest järgemööda.
Võib-olla lapse mälu lihtsalt blokeerib ebameeldivad eluhetked ja seepärast mul polegi mälestusi varasemast east kui seitsmeaastaseks saades. Lihtsalt tüdruk elas Arhangelski kandis harujaamas, kus raudtee hargnes kaheks ja üks haru viis Arhangelskisse, teine Murmanskisse. Tüdruk lippas sageli perroonile, et vaadata reisironge - inimesi, kes aknast välja vaatasid  ning kuhugi sõitsid.
Meie pere oli suur, üksnes lapsi oli kümme, siis muidugi vanemad ja ka vanaisa-vanaema. Elasime oma majas (mille vanaisa omal ajal ehitas), kus oli "vene" ahi. Kui vennaga talvistelt suusaretkedelt koju tulime, ronisime väikest redelit mööda sinna otsa end soojendama. Kevadeti, niipea kui rohi kasvama hakkas, läksime karja. Suvel oli meie hoole all kartulipõld, sügisel aga käisime metsas, mis oli tulvil seeni ja marju. Nii et liha, kartulit, kapsast ja marju piisas kogu perele. Muidugi, oli ka raskeid aegu ja isegi (nagu ma alles hiljem aru sain) paradoksaalseid momente. Näiteks: poest tuli osta võid, et see siis riigile ära anda. Kuid mällu on jäänud ikkagi ka helged momendid. Meenutan tihti üht päikeselist suvepäeva, kui läksime vanaemaga heinale ja tema sammus nii uhkelt, nii kaunina oma punases sarafanis ning punases rätis, rehad õlal, ja isegi laulis üht laulu! Ah, kui rõõmus ma sel hetkel olin! 
Nõnda möödus mu lapsepõlv. Lõpetasin sealsamas kodukandis kümme klassi. Ja pool klassi läks komsomoliliinis kolhoosi tööle - nüüd ei teagi enam, oli see tark tegu või mitte! Töötasime terve aasta, siis anti igaühele tõend tööpäevade arvu kohta ja maksti välja aasta palk - koorevõis. Varsti aga läksin ma mehele. Noormees teenis aega meie külas, kuid pärit oli ta Eestist. Pärast ajateenistuse lõppu saadeti kõik poisid kohukohta tagasi. Nii ma 1965. aastal Kohtla-Järvele sattusingi. Valetaksin, kui ütleksin, et olin täielikus vaimustuses. Elasime Pavandu külas, kus levis põlevkivikeemiakombinaadi lehk ja ehitusmaterjalitehase tolm. Elasime ühes toas, ahju kütsime raudteelt korjatud põlevkivitükkidega. Üle koridori naabrid olid eestlased Aira ja Lembit - kõige kenamad inimesed; meile oli juba sündinud poeg ja eestlannast eideke hoidis vahel teda, et saaksime mehega minna kinno järjekordsele seansile. Olime õnnelikud!
Mees töötas, mina töötasin. Aeg läks - meile sündis tütar. Töötasin tollal põlevkivikeemia ettevõttes; varem korraldati meile sageli ekskursioone mööda Eestit. Ja alles siis ma nägin, kui suur on tegelikult väike Eesti! Kui kaunis on Tartumaa! Mulle meeldib Eesti kompaktsus, hoolitsetus, mõõdukas elutempo. Ma ei armasta suuri linnu, sealset melu. Ja seepärast, kui tolleaegne ettevõte Eesti Põllumajandustehnika eraldas mu abikaasale korteri Voka külas Toila vallas, polnud meie rõõmul piire. Me elame selles kauneimas kohas, kus on tiik, kaasaegne spordisaal ja staadion (mis, muide, rajati sellesama Põllumajandustahnika poolt ning sai sealtsamast hea sisseseade). Tuleb kindlasti meenutada selle ettevõtte tolleaegset juhatajat hr Mitti, kes oli ka ise sportlane. Ja meil on Vokas raamatukogu küllaltki suure  nii eesti- kui ka venekeelse kirjanduse valikuga. Meil on noortele ajaveetmisvõimalusi ja kuigi küla pole suur, siin elab vaid 984 inimest (10.01.2010 seisuga), töötab meil oma perearst. Ma lausa jumaldan oma koduküla! Meil polnud kunagi lahkarvamusi oma eestlastest naabritega ega ka töökaaslastega. Minu meelest on range jagamine eestlasteks-venelasteks toimunud alles hiljutisel ajal. Ja sellepärast on kibe ja valus!
Mis puutub küsimusse sugulastega sideme hoidmise kohta, siis selle vastus on enesestmõistetavalt selge. Need sidemed on pühad. Meie oleme teisest põlvkonnast, kes teab, mida sugulussidemed tõeliselt tähendavad. 
Kahjuks elavad meie sugulased teispool piiri ja selleks, et nendega kohtuda, tuleb kulutada palju jõudu ja ka rahalisi sääste. Seda nii viisade vormistamisel kui ka reisimisel, sest Venemaa on suur maa. Ja meie oleme kõigest pensionärid.  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond