Vladimir Hmeljov
"Sügavalt nõukogude inimene" (nagu ütles Nobeli preemia laureaat Ž. Alfjorov)

Saabusin Eestisse 1964. aasta suvel koos ühe Eesti abielupaariga. Sõbrad soovitasid mul Eestisse ümber asuda – seal polevat probleeme ei toidu ega töö leidmisega. Aeg oli tollal selline, et Emakesel Venemaal jaotusid toiduained erinevalt, defitsiit valitses kõikjal, kuid regiooniti oli see erinev. Kõndisin siis tööotsinguil mööda Tallinna. Asutuste, ettevõtete külastamise vahel astusin sisse sööklatesse, kohvikutesse, kauplustese – vahepeal tuli ju midagi ka põske pista. Vaatasin ringi, proovisin erinevaid toite, kõht sai täis. Kõikjal valitses kord, igasuguse toidu sortiment oli tõeliselt lai. See ei jäänud põrmugi alla Moskvale, mida aastas vähemalt korra läbisõidul külastasin. Eriti hea mulje jätsid hapupiimatooted, sest olen juba lapsepõlvest peale lugu pidanud hapukoorest. Võtad sööklas hapukoore – see on nii paks, et lusikas jääb püsti seisma, kohupiim, keefir on nii rasvased, et napib kiidusõnu, koorevõi lõhnab aga nii hästi, et ei teki kahtlustki selle ehtsuses. 
Samasugune olukord valitses ka veinipoodides – seal oli selliseid jooke, mille nimedki olid tundmatud. Mäletan selliseid likööre ja punše nagu Rummu-Jüri, Kännu Kukk. Silmade ees läks kirjuks ka kõikidest nendest Gruusia, Armeenia, Massandra ja väljamaa konjakitest ja veinidest. Lühidalt öeldes – vürtspoodides, gastronoomides ja ülejäänud toidukauplustes valitses selline küllus, et otsima, hankima ei pidanud mitte midagi.
Pärast mõningasi vintsutusi õnnestus end tööle möllida autokolonnis nr. 3051-2, kus töötasin 1964. aasta septembrist 1873. aasta septembrini, alustades lukksepa-motoristi ametist ja lõpetades salgaülemana. Meie autokolonn teostas kaubavedusid nii Tallinnas kui ka vabariigi piires, aga tuli ette ka pikemaid otsi kuni Uuralini välja. Tol ajal sõitsime Gazide ja Zilidega. Alles hiljem asendati need uute automarkide ga Zil-130 ja Gaz 53F, millel olid bensiinimootorid. 
Kuuekümnendatel aastatel Volga-äärset kodukohta külastades ei jõudnud ära imestada, kui vähe on Venemaal uusi, korralikke veokeid, busse ning kui kehvad on seal lood toiduainetega. Maad võttis sügav veendumus, et Baltimaad, eriti Eesti, on Venemaa vitriin Lääneriikidele – seepärast polegi seal toiduainete defitsiiti, seepärast tarnitaksegi kõik uus ja kvaliteetne just nendesse vabariikidesse. Ega siis Piiteri elanikud ilmaaegu Tallinnast hapupiimatooteid, võid, vorsti ja liha ostmas käinud. Tallinnast veeti Peterburgi ka Venemaal defitsiitseid tööstuskaupu – külmkappe, televiisoreid, kvaliteetset kodutehnikat. 
Nähes esimest korda laulupeorongkäiku ja kuuldes massilise koori laulu, olin selle ürituse grandioossusest ja suursugususest tõeliselt vapustatud. Tunded laulupeo vastu pole tänini muutunud, minu arust on tegemist tõeliselt vapustava ja suurepärase üritusega. 
Tallinnas asusid mitmed edukad ja Liidu mõistes ainulaadsed tehased: Kalinini nimeline Elektrotehnika Tehas („elavhõbedane“ – võib-olla isegi ainuke omalaadne Nõukogude Liidus või siis ehk teine), Masinaehitustehas (vist ainuke, mis tootis liidus õhupumpi gaasijaamade jaoks), Talleks (eksportis kuulu järgi toodangut koguni Lõuna-Ameerikasse ja Aafrikasse), Volta, Dvigatel, Pöögelmani-nimeline Punane RET jpt. Kui palju andekaid insenere neis töötas, kui palju andsid need kvaliteetset toodangut! Minu mäletamist mööda veeti Eestis toodetud ehitusmaterjali koguni Kesk-Aasia ja Kaukaasia vabariikidesse ning Lääne-Siberisse.
Siis aga ilmus ei tea kust välja suur kommunismiehituse novaator ja reformaator Mihhail Gorbatšov (saksa keeles Gorbi), kes tegelikult polnud keegi muu kui reetur ja Juudas. Kuigi kaua tal pukis püsida ei õnnestunud, sest sai tuule alla teiselt mitte vähem teenekalt reformaatorilt Jeebenilt (Jeltsin, Boris Nikolajevitš), kes laaberdama kukkunud harjuskina lakku täis peaga kuue seljast visanult ja käised üles käärinult kuulutas: rabage kõike, nii palju kui suudate ära kanda, kui palju jõuate ära õgida! Sellega anti stardipauk riigi paljaks varastamisele. Pean Jeebeni valitsemisaega tõeliseks häda ja viletsuse ajaks, Venemaa üldiseks mureks ning häbiks. Arvatavasti mõistis ta isegi karuteenet, millega ta hakkama sai, sest kuulutas ametipostilt lahkudes: „Andke mulle andeks, venemaalased!“
Eestis olid perestroikaga vaat' et veel hullemad lood. Venemaal õnnestus osa tööstust säilitada, Eestis aga löödi kõik laiali. Ma ei suuda mõista seda patoloogilist vaenu ja põlgust, mida eestlased kõige nõukoguliku vastu tunnevad. Ometi oli Eesti majanduslik potentsiaal kõrge. Oleks tehased, vabrikud alles jäetud, oleks olnud vanu sidemeid rakendades lihtne seda endise liidu territooriumile tarnida (müüa), muu kauba vastu vahetada jne. Vabariigi valitsus oleks pidanud selles suunas mõtlema ja töötama. Mindi aga lihtsamat teed: milleks näha vaeva, hoopis lihtsam on lasta ettevõtted paljaks riisuda ja oma taskud raha täis toppida. Kõik see toimus antisovietismi, russofoobia ja jultunud ebamajanduslikkuse märgi all. Riigi tulevik ei huvitanud kedagi.  Rikkuritest koosneva valitseva klassi jutud heast elust, Eesti majanduslikest ning teistest edusammudest ning lõpuks ka okupatsioonist on naeruväärsed.
Mida tuleb aga ette võtta Eesti „majanduslikus õitsengus“ elavate kodututega (äraneetud Nõukogude ajal kohtas neid vaid üksikuid ja siis ka olid need sellist elu armastavad profid), tänavail elavate lastega, töötutega, jäätmekaste revideerivate poolnäljaste prükkaritega? Tuleb välja, et meie praegune valitsus on Nõukogude omast veelgi valelikum, jesuiitlikum, variserlikum, vassivam, omakasupüüdlikum, ebamajanduslikum, vastutustundetum ja rahvavaenulikum.

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond