Igor Kalakauskas
Kui sõda poleks olnud...
Pühendan oma emale...

Minu ema suri vähem kui aasta tagasi. Ta veetis Tallinnas kaks kolmandikku oma elust. Juhtus nii, et emast sai minu ainus lähedane inimene juba väga varakult - isa suri, kui olin alles äsja saanud üheksa-aastaseks, vanavanemaid pole ma kunagi elavaina näinud. Olen oma perre hilja sündinud ainus laps ja kogu mu elu on kulgenud Eestis. 

Tahan kirjutada Sõjast. Jah, just "Sõjast" - veel paarikümne aasta eest polnud vaja kellelegi seletada, et see tähendab Suurt Isamaasõda. Lapsena teadsin sellest ainult niivõrd, kui ema mulle rääkis. Muidugi vaatasin ma ka 1941.-45. aasta sündmustele pühendatud filme ja lugesin raamatuid, kuid lapsepõlve esimese mulje neist keerulistest aegadest kujundasid siiski just ema jutustused. 
Paljusid oma lugusid pidi ta minu palvel korduvalt rääkima. Ta jutustas neid nii liigutavalt, et otsustasin teha oma klassijuhatajale ettepaneku kutsuda ema meie klassi esinema - "mehisuse tundi", nagu seda tollal kutsuti. See tund saigi teoks, ehkki nüüd ma tean, et minu ema tegi mehisuse ja kohusetunde eksamit kaugelt rohkem kui ühe korra elus ja iga kord - ainult hindele "väga hea"... 

Oli 1980. aasta suvi. Käisin viieteistkümnendat eluaastat, kui ema lõpuks otsustas mind Leningradi viia. Ootasin seda reisi väga, kuigi olin selles linnas juba käinud; paraku olid kõik mu visiidid Neevalinna jäänud lühiajalisteks, nii et jõudsin vaevu läbi käia Nevski prospekti ja selle lähima ümbruse. Teadsin väga hästi, et Leningrad on eriline lehekülg mu ema elus ja seepärast ei saanud ma keelduda, kui ta palus sõita Piskarjovi kalmistule - sinna on ju maetud tema vanemad, minu vanaisa ja vanaema, keda ma kunagi ei näinud, kuna nad surid ammu enne minu sündi. Oli päikeseline ja väga tuuline, ehkki mitte külm päev. Kalmistul peaaegu polnudki inimesi, ainult hiiglaslik Emakese Kodumaa kuju kõrgus väikeste kalmuküngaste kohal, kus peaaegu polnudki nimesid, vaid ainult aastaarvud: 1941, 1942, 1943, 1944... Ühe niisuguse künka juurde ema läkski. Ta vaatas kuskile kaugusse ja mina mõistsin, et sel hetkel polnud mul õigust temalt midagi küsida. Üle ta põskede veeresid pisarad ning ma nägin, et ta on sügavale oma mälestustesse kandunud.

* * *

Emale ei meeldinud sõjast tihti rääkida, sest tema põlvkonna jaoks tõid 1940. aastad kaasa sündmusi, mis purustasid kogu nende elu. Kuid sõja teemat ei vaikitud meie peres ka kunagi maha: nii isa kui ka ema jaoks oli see osa elust, ehkki tabas neid täiesti erinevais paigus. Mu Leedust pärit isa oli sõja puhkedes kõigest kümneaastane laps; tema keskmine vend läks Punaarmeesse, vanem vend aga liitus metsavendadega. Selle perekondliku tragöödia sügavust ei suutnud ma tollal mõista, eriti kuna ka isa pidas paremaks seda teemat minuga  mitte arutada. Ema oli isast, st oma abikaasast seitse aastat vanem. 1941. aasta suvel oli ta äsja pidanud oma 17. sünnipäeva. Selleks ajaks oli tema imekombel stalinlikust kollektiviseerimisest pääsenud pere kolinud Tveri oblastist Leningradi. Papilovite perre (Papilova oli mu ema neiupõlvenimi) kuulus lisaks vanematele neli last ning Klavast, vanimast lapsest, sai tulevikus minu ema. 
Mu vanaisa oli 1941. aastal juba kuuekümneaastane (ta oli vanaemast märksa vanem), seepärast teda rindele ei saadetud. Küll aga läks 1943. aastal vabatahtlikult rindele tema vanem poeg Vassili (mu onu). Vassili polnud siis veel kaheksateist täis, kuid ta oli veendnud, et relva kandes saab ta oma perekonna surma eest kätte maksta. Vassili hukkus 1944. aastal Kaunase all ega saanudki teada, et sõda võttis temalt ainult vanemad, aga kaks õde ja vend jäid ellu ...

Sellest, et Leningrad jäi piiramisrõngasse, said elanikud teada peaaegu kohe, kuid keegi ei osanud aimatagi, et see jääb kestma ligi 900 päevaks. Ja seitsmeteistkümneaastane Klava ei võinud ette teada, et vaid mõne kuu pärast peab ta olema oma õele Niinale ja vennale Sergeile ema eest. Klavast üksnes kaks aastat noorem vend Vassili oli sõitnud suveks Tveri kanti sugulastele appi ja sõja tõttu ei pääsenud ta sealt enam tulema. Nõnda ei kohtunud ta oma perega enam kunagi. 

Pommitamised ja tulistamised, nälg ja külm - kõige sellega kohanesid leningradlased ruttu. Linn elas oma elu, kui võitlust ellujäämise eest võib ikka eluks nimetada. Pere ainus toitja - minu vanaisa - jätkas tööd pagaritöökojas, võideldes oma laste elu eest. Klaval tuli tegelda sellega, millega tegelesid kõik töövõimelised inimesed ümberpiiratud linnas: kaevata kaevikuid, kustutada "jõulupuid" ja oodata vabastamist. Õige varsti suri ootamatu nakkuse tagajärjel mu vanaisa, mõni kuu hiljem suri nälga vanaema. Klava jäi koos õe Niina ja venna Sergeiga üksi. Leivanormid aina kahanesid nädalast nädalasse, kodus ei leidunud enam peaaegu mitte midagi, mida saanuks turul müüa. Ja kust oli midagi head oodata vanemateta jäänud paljulapselisel perel? Õde ja venda päästa püüdval Klaval õnnestus 1943. aasta lõpus tagalasse tööle saada. Muide, väljasõiduloa olemasolu ei tähendanud iseenesest sugugi, et ümberpiiratud linnast olnuks võimalik probleemideta evakueeruda, eriti veel koos alaealiste Niina ja Sergeiga. Blokaad oli selleks ajaks juba murtud, kuid piiramine jätkus. Kavaluse ja meelekindluse abil õnnestus Klaval koos õe ja vennaga valvepunktidest läbi pääseda ning siis istuti rongi, mis pidi viima neid kaugele Siberisse: Klava oli värvatud metsa langetama.   
Kuid sihtpunkti nad ei jõudnudki, sest rong jäi pommirünnaku alla ning nooremate Papilovite ainus ellujäämisvõimalus seisnes naasmises Tveri oblastisse sugulaste juurde - võimatu oli oodata, kuni purunenud raudtee ja vagunid taas töökorda saadakse. Külast külla, jaamast jaama rännates jõudsidki nad viimaks 1944. aasta suvel oma Gorki külla Nemirovski rajoonis. Neid ei tuntud kohe ära, sest neid peeti kindlasti blokaadis hukkunuteks. Just seal külas sai mu ema teada, et vend Vassili oli läinud vabatahtlikult rindele - et nende endi surma eest kätte maksma. Ja kohe esimesel õhtul kirjutas ta vennale kirja... Vassili "surmasõnum" saabus kuu aega pärast seda, kui ta õed ja vend oma pikil rännuteil tagasi kodukülla jõudsid - aga koos sellega tuli ka Klava saadetud kiri, mille adressaat oli hukkunud enne selle kättesaamist.
* * *
Varsti sai sõda läbi ning kõik selle loo kangelased läksid omal käel õnne otsima. Niina jäi külla, Sergei läks linna, astus tööstuskooli, Klava naasis Leningradi. Kõik hakkas juba justkui laabuma, ehkki kerge polnud neil aastail kellelgi. Järjekordse kaotuse pidi mu ema üle elama 1940. aastate lõpul: Niina suri veremürgitusse (surm saabus rumalal põhjusel - mürgituse põhjustas juhusliku haava peale pandud teeleht). Kõige lähematest omastest oli alles ainult Sergei, kes oli asunud elama Donbassi, kus töötas kaevurina.Ta oli abielus ja kasvatas kahte imearmsat tütart. Kuid perekonna õnn ei kestnud kaua: ootamatu metaaniplahvatus kaevanduses röövis end alles äsja uues majas sisse seadnud Sergeilt elu. Klava elas siis juba Tallinnas, kuhu ta oli sõitnud üleskutse peale osaleda Eesti pealinna sõjajärgsetes taastamistöödes. Ta ei kavatsenud kauaks Eestisse jääda, kuid kohtus siin minu isaga, kes parajasti teenis sõdurpoisina aega Tallinna sadamas. Peagi ilmusin mina siia ilma ning ärasõit ei olnud enam päevakorral. Lõppkokkuvõttes polnudki noorel perel kuskile sõita. Nii saigi Eestist minu kodumaa. 

Nüüdseks samuti juba kaugeks jäänud keerulistel 1990. aastatel otsustasime meie emaga, et ei lahku Eestist. Isa polnud enam ammu elavate kirjas ja mina lootsin naiivselt, et väike ja vaikne Eesti pakub kodusoojust kõigile oma elanikele. Ta pakkuski - ainult et kaugeltki mitte kõigile. Aga see on juba hoopis teine lugu. Igatahes nii sai minust veidral kombel Eestis elav leedu perekonnanimega Vene kodanik. Kui sõda poleks olnud, poleks mu vanemad kunagi kohtunud ja sellest järeldub - teatud mõttes -, et võlgnen oma sündimise sõjale. Aga palju rohkem olen igatahes tänu võlgu oma emale, kes mitte ainult et andis mulle elu, vaid ka õpetas mulle kõike seda head, mis mul on. 
Ausalt öeldes, ega ma seda püha - Võidupäeva - väga ei armasta. Mulle ei lähe korda ka muud juubelid ja aastapäevad, ma eelistan selle asemel kõige olulisemat meeles pidada pidevalt, mitte ainult enne teatud päeva kalendris. Samas aga saan ma suurepäraselt aru, et praegu meie hulgast lahkuv põlvkond kannab seda päeva, 9. maid elu lõpuni oma südames ja mitte keegi ei saa neid mitte kunagi mitte milleski ümber veenda. Ja on seda siis ikka vajagi? ...
***
Mäletada kõike
Kuulsat viiekümneaastast perioodi Eesti ajaloos on siin kombeks nimetada nõukogude okupatsiooniks, ehkki vastuseid väga paljudele küsimustele nende aastate sündmuste kohta ei leidu ei suletud ega avatud arhiivides. Eestimaa rahvas peab jõudma selgusele peamises õppetunnis, mille see rahvuslik katastroof andis. Ja mistahes katsed kujutada kõike must-valgena viivad vaid viljatute diskussioonideni, kus pole eales võimalik kindlaks teha, kes on ohver, kes süüdlane. Sest ohvriks võib nimetada ükskõik keda - ja ikka põhjendatult. 
Viiekümneaastane ajaloolõik polnud iseenesest ühetaolise sisuga. Eelmise sajandi neljakümnendad aastad ja viiekümnendate aastate algus olid Eestile karmid ja halastamatud. Ja kaugeltki mitte kõigil ei jätkunud mehisust asuda oma kodumaad välismaise võimu eest kaitsma: "nõukogude õnne" eest pagenute hulk ületab kordades nende oma, kes relva haarasid (pean silmas metsavendi). Kuid enamus jäi siiski oma sünnimaale ning hakkas jõudu ja võimalust mööda uute realiteetidega kohanema. Igaüks tegi oma valiku ja kerge ei olnud see kellelegi.
 
Järgmine periood - 1960.-70. aastad. Nõukogude võimu kokkuvarisemisse uskusid ainult üksikud romantikud, Eesti vabaduse saavutamisse ei uskunud peaaegu mitte keegi. Just sellesse ajajärku jäid minu lapsepõlv ja noorus. Muidugi ma aimasin, et vabariigi põliselanikud sotsialistlikku ideed ja nõukogude võimu eriti ei armasta. Ent siinkohal meenub mulle vana anekdoot, mille lõpp kõlas umbes nii: "Poes pole midagi saada, aga külmkapid on tuubil täis. Külmkapid on tuubil täis, aga keegi pole rahul. Keegi pole rahul, aga kõik käivad hääletamas!" Sellise elu paradoks häiris mind, aga võtsin seda kõike üksnes mängureeglitena - neid polnud kuskil kirjas, aga olid kõik neist täiesti teadlikud. Ja kellelegi polnud saladus, et elatustase oli Eest NSV-s märgatavalt kõrgem kui Vene Föderatiivses Liiduvabariigis ja paljudes teistes liiduvabariikides. Jah, me elasime "raudse eesriide" taga, aga igati mugavalt - tolle aja ja selle maa mõõdupuu järgi. 
Tõelised muutused algasid alles 1980. aastatel. Isiklikult minu hinge haavas see, mis toimus pärast 1982. aastal aset leidnud Niguliste kiriku põlengut. Kuigi juba enne seda oli Tallinnast üle käinud noorte meeleavalduste laine, mis olid suunatud nõukogude võimu vastu. Ja just vanalinna kohal seisev keskaegse kiriku räsitud tornikiiver ("tipp" lõigati peagi maha ja taastati täielikult 1984. aastaks) sai minu jaoks ühiskonnas algavate kardinaalsete muutuste sümboliks.
Tegelikult ma tahaksin väga, et taoline raamat - raamat elust Nõukogude Eestis - võimalikult ruttu trükis ilmuks. Viiskümmend aastat - see on mõne inimese jaoks terve elu. Ning ma olen veendunud, et paljud eestimaalased mäletavad palju muud peale defitsiitse kauba pärast sabas seismise ja silmakirjalike loosungite hoonete fassaadidel. Hoolimata nõukogude võimust (või hoopis tänu sellele?) õnnestus eestlastel säilitada oma ehe kultuur, emakeel ja ainulaadne vaimulaad. Ja kuigi nüüd on saanud tavaks NSV Liidu rahvaste sõprust kahtluse alla seada, suhtuti tollal siiski üksteisesse teistmoodi. Paljud neist, kes saatuse tahtel Eestisse sattusid, armastasid seda maad ja austasid siinset rahvast. Ja neisse viide aastakümnesse mahtus palju tõeliselt rõõmsaid sündmusi, mida tingimata tuleb meenutada. Paari lugu mäletan ka mina, sest peaaegu kogu mu elu on ju seotud Eestiga. Aga sellest - järgmine kord.  

Poliitikutel pole ajaloolastega ühist teed
2007. aastal, kohe pärast "pronksisündmusi" kutsusin oma XI klassi ajalootundi külalise - Hilja Sarapuu, soliidses eas naise, kes oli üks neist tuhandeist küüditatutest, keda nõukogude võim kodust tuhandete kilomeetrite kaugusele saatis. Me olime Hiljaga head tuttavad, kuna elasime paarkümmend aastat naabritena ühes Mustamäe korrusmaja püstakus. Gümnasistid kuulasid tema jutustust hauavaikuses: külaline rääkis oma üleelamistest rahulikult, peaaegu ilma emotsioonideta. Aga seda, mida kõike ta pidi eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel üle elama, polnud kuidagi võimalik tuimalt kõrvust mööda lasta. 
Hiljat tundi kutsudes pidin ma endale paratamatult aru andma, et tekitan konfliktse olukorra. Eriti veel arvestades sel hetkel ühiskonnas valitsevat meeleolu ja venekeelsete koolide mõnevõrra erinevaid Võidupäeva tähistamise traditsioone - külaline esines ju otse pidupäeva eelõhtul. Aga minu hinges konflikti polnud, sest olen veenunud, et sõda pole peaaegu mitte kunagi ühemõtteliselt "halbade" võitlus "heade" vastu ning et Teine maailmasõda on just nimelt ere näide säärasest väikeste ja suurte poliitiliste vastuolude umbsõlmest. Hitler oli muidugi äärmuslik lurjus, aga ainuüksi tema peale ei saa ju veeretada kogu süüd 1940. aastate humanitaarkatastroofi eest: Euroopa kaardil praktiliselt polegi riike, mis oleksid tollal põhimõtteliselt ja lõpuni jäänud truuks demokraatia ja rahu ideaalidele. 
Ajalootunni emotsionaalseks kõrgpunktiks sai Hilja lugu sellest, kuidas ta pärast mitut laagriaastat Tallinnasse naastes sai taas kokku oma pojaga, kes selleks puhuks lastekodust Balti jaama toodi. Ainult nõukogude võimule teadaolevatel kaalutlustel otsustati represseeritud ema poeg saata Kaukaasiasse - tol 1949. aastal vaid nelja-aastane poiss nägi oma ema uuesti alles kümme aastat hiljem. Iga klassis istuv õpilane püüdis - seda oli silmist näha - kujutleda ennast selle neljateistkümneaastase noormehe asemele, kes perroonil oma ema otsis. Ja seejärel proovisid paljud leida vastust küsimusele, mil määral ikkagi olid õigustatud need loendamatud ohvrid, mida inimesed pidid tooma stalinismiajal.  
Muidugi tuleb ohvreid meeles pidada. Küllap tuleb ka korraldada vastavaid mälestusüritusi, anda ellujäänutele võimalus oma mälestusi jagada, neid aidata. Kuid kõnesid pidades ja retoorilisi küsimusi esitades tuleb olla hinnangutes äärmiselt ettevaatlik. Ei ole võimalik mõõta valu, mis jäi kannatanud inimeste hinge. Ainult et õilsas süüdlaste otsimise tuhinas võib jõuda üpris trööstitute tulemusteni. Nii kurb kui see ka on, ent tänapäeval pole enam üldse tähtis, kes kelle peale kaebas ja kes keda veoautosse või kaubavagunisse toppis. Ebainimlik stalinlik süsteem, mis põhines ringkäendusel, totaalsel umbusaldusel ja alandlikul vaikimisel, murdis miljonite kõike nägevate ja paljust aru saavate inimeste saatusi. 

Täna ei hakka kellelgi kergem, kui repressioonide organiseerijate nimed teatavaks teha. Inimlikku väärikust suutsid säilitada väga vähesed. Mäletan jubedaid kaadreid nõukogude kroonikafilmist, kus proletariaati esindav naine häbistas tribüünilt kõiksuguseid "käsilasi" ja "reetureid" ning nõudis "müüdavatele imperialismipenidele" surmanuhtlust. Kas ta oli ise süüdi oma traagilises eksituses? Kas jõuaks keegi kokku lugeda neid nõukogude võimu poolt toidetud "pavlik morozoveid", kes noorusliku uljusega otsisid kõikjalt "rahvavaenlasi" ja "kahjureid"? Ja üldse - kas praegustel Eesti poliitikutel tekib kunagi kibe arusaam sellest, et Eesti loovutas oma iseseisvuse ilma ühegi püssilasuta? Ja kui nii võtta, kas maksab siis laiutada sõnaga "okupatsioon", kui okupatsioonivõimu põhimõtteliselt toetanute nimekirja tuleks kanda kümnete tuhandete eestimaalaste nimed? Kes saab mõõta igaühe süüd? Ja kas nende süüd on võimalik kuidagi tõestada?
Minevikust õppust võtta - see on kõige raskem asi. Minevik ei piirdu kunagi pelgalt musta ja valge värvitooniga. Ja alati õpetab ta erinevaid inimesi eri moodi, igaüks leiab sealt just oma vastuse. Kõige kurvem on aga see, kui ühed inimesed hakkavad oma nõnda leitud vastuseid teistele peale suruma. Kahjuks on ajaloost heanaaberlike suhete sõlmimisel äärmiselt vähe abi - olgu siis tegemist ühe maa erinevate sotsiaalsete rühmade või naaberriikidega. Ja poliitikute katsetest ajaloole hinnagut anda pole kunagi midagi kasulikku välja tulnud. 

Oma maa tunne
Ma arvan endiselt, et Nõukogude Liitu ei lagundanud ei Ameerika ega vabamüürlaste loož, ei majanduse kollaps ega nafta madala hind. Hoopis totaalne silmakirjalikkus oli see, mis nagu rooste hävitas NSV Liidu. Vale imbus läbi kogu meie ühiskonna ülevalt alla, me kõik valetasime üksteisele - ja saime ka ise sellest väga hästi aru. Selline ühiskond oligi hukkumisele määratud, sest niipea kui natu-natukenegi julgust koguti ja tõe värsket õhku sisse hingati, sai täiesti ilmselgeks: me oleme lakanud üksteist uskumast. Kõik muu oli juba selle tagajärg. 
Esimesed kaks aastat pärast "kiirenduse" algust (kes ei mäleta: Gorbatšov alustas 1985. aastal just sellest, lülitudes pärast ümber perestroikale ja glasnostile) ei toimunud Eestis midagi erilist, küll aga hiljem täideti täisprogramm ja rutati sellest ettegi. Võib-olla andis neile protsessidele tõuke just Gorbatšovi enda visiit Eestisse 1987. aasta veebruaris. Mäletan suurepäraselt, kuidas kool, kus ma tookord töötasin, tühjaks jäi, kui saadi teada, et peasekretäri oodatakse TPI-sse. See ei asunud meist eriti kaugel ja kõik jooksid nõukogude liidrit oma silmaga kaema.
 
Mida suuremaks kasvas vabadus, seda vähemaks jäi poodides kõige vajalikumaid asju. 1991. aastal kulus eriti palju aega toiduainete ja selle jahile, mida vahel kaubamajades hommikuti "müüki paisati". Hädast ei aidanud iga kord välja ka Eestis sisse seatud uus dokument "ostukaart". NSV Liidu vältimatu krahh oli juba kõigile silmanähtav. Ja võimalik, et 19. augusti hommik tõi šoki nii neile, kes siiralt soovisid NSVL säilimist, kui ka neile, kes uskusid Eesti iseseisvusse: mõlemad said aru, et kui putšistidel on tõsi taga, kannatavad kõik. Trollibussis, millega tol päeval tööle sõitsin, valitses täielik hauavaikus, tööl aga peaaegu paanika. Keegi püüdis meenutada, kus, kellele ja mida ta oli vahepeal rääkinud ning mõtles,  kas see nüüd tekkinud olukorda arvestades liiast polnud? Raadiot ei lülitatud sel päeval hetkekski välja ning päeva lõpuks sai teatavaks, et tankid on jõudnud Tallinna teletorni juurde. Ma ei suuda siiani mõista, miks nad sõitsid just teletorni juurde, mitte näiteks Toompeale. Võib-olla sellepärast, et Ülemnõukogu hoone juurde viivatele teedele olid juba püstitatud barrikaadid? Aga mis takistust need endast soomusmasinatele ikka kujutasid?
  
Mis iganes ka tookord juhtus, elu seepärast seisma ei jäänud. Talongid, mida elamuekspluatatsiooni valitsustes välja jagati, tuli kaupade vastu vahetada. Ühe talongi realiseerimise tähtaeg lähenes lõpule - nimelt alkoholitalongi oma! Mitte kunagi varem ega hiljem pole minu koju kogunenud nii palju alkohoolseid jooke - sest kui sul juba ülihinnaline talong käes oli, tekkis ka suur kiusatus see kaubaks teha! Ja mis muu võinuks sel totaalse inflatsiooni ja defitsiidi ajastul olla veel kindlam valuuta, kui mitte tõotatud "poolik"? 20. augustil, seega putši teisel päeval veenis üks sõber mind sõitma Luise tänava poodi, kus see tungivalt tarvilik toode olevat tema andmeil just müügile lastud. 
Vanaldane Žiguli, millega läksime seda "kiiret asja ajama" (õnneks polnud mu ülemus veel puhkuselt naasnud, nii et mul polnud tarvis lahkumiseks luba küsida), osutus peaaegu ainsaks sõidukiks Sõpruse puiesteel: meie retk sattus samale ajale Tallinnas toimuva streigiga, milles kutsuti osalema kogu elanikkonda. Minu süda kripeldas, sest samal ajal, kui mu kaasmaalased Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee vastase protesti märgiks parkisid oma raudruunad teeveertele (isegi trolllibussid seisid), kihutasime meie täie vaardiga - viina järele!  
Rääkisin oma hingelistest läbielamistest sõbrale, aga tema jäi kõigutamatuks: "Keegi ei tea, millal putš lõpeb. Aga talongid muutuvad paari päeva pärast värvilisteks paberitükikeseks! Oled sa kindel, et sul neid kahte õnnetut "poolikut" tarvis ei lähe?" Paraku oli tal õigus. Ja vähe sellest - talongi olemasolu ei andnud iseenesest mingit garantiid, et sa lubatud kauba ikka kindlasti kätte saad. Kaupluse alkoholiosakonnas seisis väike järjekord ja mitte keegi ei tundnud seal süümepiinu põhjusel, et ta pole sel hetkel koos oma rahvaga ...
Nii kaua, kuni piir suleti ja oma valuuta kasutusele võeti (see viimane toimus mäletatavasti 1992. aasta juunis), kestis Eestis minu meelest mingi ebamäärane olukord. Just nagu oleks nüüd tegemist teise maaga, aga millisega just - ei saa aru. Gorbatšovi vabatahtlik tagasiasumine 1991. aasta detsembris pani sellele olukorrale viimase punkti. Ja 1992. aasta hakul juhtus minu tolleks ajaks kahekümne viie aasta pikkuse elu jooksul esimest korda, et mitte ükski selle hiiglasliku maa juhtidest ei pöördunud mõni minut enne südaööd televisioonis rahva poole. Uus aasta tähendas meie jaoks uue elu algust ja see tundus ühtaegu nii kõhe kui ka ahvatlev.       
Muidugi on kahju väga paljust, mis pöördumatult kadunud. Ma olen väga rõõmus eestlaste pärast, kes on paari aastakümnega saanud tagasi oma maa tunde. Ja mul on väga kahju, et minul kipub seda tunnet alati veidi väheks jääma ...

© Игорь Калакаускас «Если бы не война»


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond