Ja siiski olen ma õnnelik

Minu nimi on Zinaida Smagina, ma sündisin 9. aprillil 1931. aastal Kosovitsa külas, mis asub Venemaal, 50 kilomeetri kaugusel Velikie Luki linnast, kuid rahvuselt olen ma eestlane. Venemaal elasime sellepärast, et vanaisa asus sinna juba tsaariajal. Meie peres oli kolm poissi ja kolm tüdrukut. Isa tembeldati mingil ajal kurjategijaks, kuigi ta seda ei olnud, ning saadeti üheks aastaks ja kuueks kuuks vangi. 1938. aastal läksin kooli, teades ise tollal vaid üksikuid venekeelseid sõnu – „jah”, „ei”, „ei tea” –, sest kodus rääkisid kõik eesti keelt. Mulle määrati koolis abiliseks üks tüdruk, kes õpetas mind vene keeles kõnelema. 

Mäletan, et 1940. aasta talv oli väga külm ja siis, 1941. aastal, algas sõda. Isa nuttis enne rindeleminekut hüvasti jättes, aga minul ei tulnud pisaraid silma. Arvasin lihtsalt, et noh, sõdivad ära ja tulevad koju. Ja kui kaevati kaevikuid, et oleks, kuhu varjuda, siis laste meelest oli see lausa lõbus. Ma ei tahtnudki enam magada kodus, vaid kaevikutes. Ema pahandas meiega, öeldes, et see pole ometi mingi nali, vaid sõda. 

Siis jõudis kätte päev, mil meie külla saabusid Saksa väed. Sõdurid püüdsid kanu, veristasid põrsaid, küpsetasid liha lõkkel nagu šašlõkki ning rääkisid ja naersid valjult. Ka meie koju tuli üks sakslane ja hakkas ema peksma, nõudes kartulit. Sellest ajast peale palusin iga kord magama heites Jumalalt, et hommikul ei tuleks ühtegi sakslast. 

Aeg möödus. Kord kodust eemal mängides kuulsin kuskilt lähedalt nuttu ja leidsin väikese tüdruku. Kogu külarahvas pidi ühiselt otsustama, mida temaga ette võtta. Ütlesin, et kuna just mina ta leidsin, ei anna ma teda mitte kellelegi. Nii jäigi tüdruk meie perre. Me ei teinud talle liiga, toitsime nii, kuidas vähegi võimalik. Hiljem, kui tolle lapsukese ema üles leiti, laskus ta põlvili meie ema ette ja tänas teda nuttes. 

Kui sakslased meid kodust välja ajasid, algas meie hulkuripõlv, rändasime mööda vene külasid. Sellest ajast võiks palju jubedat jutustada, aga kõik lõppes sellega, et meid toodi kaubavagunis Lätisse, Salduse laagrisse. Külm, nälg, haigused – miski muu meid seal ees ei oodanud. Ema suutis ühele laagris töötavale lätlannale augu pähe rääkida, et meid saadetaks töötama ükskõik kuhu väljapoole laagrit, ükskõik millisesse perre. Nii ka läks, aga kui öelda, et meil polnud seal just magus elu, siis on see kaugelt liiga pehmelt öeldud. Kui sõda lõppes, nutsin ja embasin iga inimest, iga puud. Kallistasin kaske ja tõotasin: „Mu kullake! Ka sina oled ellu jäänud. Ma hakkan igal aastal seda Võidupäeva pühitsema.”
Mõni aeg hiljem saime kirja minu tädilt, kes pärast orjapõlve Saksamaal ei naasnud Venemaale, vaid asus elama Eestisse, Võrumaale. Nii hakkasin minagi unistama Eestimaale minekust. Alguses ema ei tahtnud mind lubada, aga lõpuks andis ta järele ja siis asusin täiesti üksinda kodumaa poole teele. Rännak oli raske, võib öelda, et kõndisin kogu tee tädi juurde jalgsi. Mäletan hästi seda päeva, mil mõistsin, et olen jõudnud Eestisse – kui ma ühe maja uksele koputasin, vastati mulle eesti keeles. Olin kohal! Mind kostitati, ma jutustasin endast ning lahke pererahvas seletas mulle, kuidas jõuda vajalikku kohta – Tsolli külla. Jõudsingi pärale, kuid põdesin pärast seda pikalt, sest teekond oli mind viimseni ära kurnanud. Olin siis ainult viieteistkümneaastane, kuid otsustasin kindlalt, et jään Eestisse. Jäingi, ei peljanud ühtki rasket tööd, et elatist teenida; saatsin pakke ka oma Venemaale jäänud perele. Hiljem tuli mu ema Senni Paabo koos perega samuti Eestisse.
 
Mul oli suur soov mõni amet selgeks õppida. Parajasti 1. jaanuril algasid Pärnu lähedal Sindi tekstiilivabrikus kursused. Sindis meeldis mulle väga. Mina ja õde valisime kangru elukutse. Õppisime ning vabal ajal lõbutsesime; nagu kõik tüdrukud, nii ootasin ka mina oma printsi – ja jõudsingi ära oodata. 1951. aastal abiellusin armastatud mehega. Elasime vaeselt, aga õnnelikult. Nüüd olen pensionär, kuldpulmadki juba peetud. Armastan oma meest, lapsi, lapselapsi, kõiki, kes on saanud pereliikmeks. 
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond