Jan Mazur
"Milline ta on, see Eesti?"
Ma sündisin 1948. aastal Poolas Zelena-Gura linnas. See oli kaunis linn, kuid 1959. aastal tuli meil sealt lahkuda, sest isa lasti töölt lahti ja me kolisime sugulaste juurde Lätimaale. Seal Ventspilsi linnas elasime kuni 1967. aastani. Siis suri mu isa. 
Venstpilsis ei leidnud ma tööd, seepärast sõitsin koos emaga  Eestisse. Teel meenutasin Poolat, Lätit ja kogu oma elu. Eesti kohta teadsin, et siin on eriline loodus. Teel mõtlesin: "Milline ta on? Huvitav, suur?" Nii saabusimegi Tallinna. Eesti osutus tõesti kauniks, mäletan, kuidas uitasin Tallinna vanalinnas ... 
1969. aastal suri ka mu ema. Jäin üksi, kuid töötasin ja elasin Tallinnas 1973. aastani. Olin otsustanud jääda Eestisse ja kolisin Pärnusse. Seal elasin väga ruttu sisse, samas jäid alles ka vanad sõbrad. Õppisin eesti keelt, leidsin uusi sõpru. Päris algul mõtlesin küll keele kohta, et nojah, üldiselt ... nojah... Aga mis seal ikka, õppisin tasapisi nii õpikutest kui ka sõprade abil. Eestlased on kindlameelne, usaldusväärne rahvas! Pärnus tutvusin oma armsa abikaasaga, kellega elame tänaseni koos. Me kohtusime rannas, tema on pärit Tartust, kuid tuli minu juurde Pärnusse elama. 
Elu Eestis osutus rahulikuks, aga hästi edenenuks. Enne kui Eestisse jõudsin, kujutasin ette, et siin on väga külm, aga viimased kaks aastat lausa üllatavad kuumusega!
Olen rahul, et õppisin selgeks eesti keele, aga samuti on tore, et vene keeles leidub nii palju huvitavat!
Kahju ainult, et kunagiste Poola sõpradega on side katkenud. Lätis elavate sugulastega suhtlen küll, alles hiljuti käisid nad meil Pärnus külas. Olen ka kolm korda käinud oma sünnimaal. Kokkuvõttes olen rõõmus, et tulin elama Eestisse. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond