Natalja Kadomskaja
Laulust sõnu välja ei kisu

Tere! Minu nimi on Natalja. Elan Tallinnas 1968. aastast saadik - seega juba mäletamatutest aegadest. Tulin siia tööle pärast tehnikumi lõpetamist väikeses Venemaa provintsilinnas. Ja sel ajal, kui valmistusin kodust lahkuma ning uude töökohta sõitma, jutustas mu vanaisa mulle oma loo. Ta võitles Esimeses maailmasõjas, sai raskelt haavata ja lamas pärast lahingut ligi ööpäeva maas, kuni tuli üks inimene ja ta oma turjal haiglasse kandis. See inimene oli eestlane perekonnanimega Puusepp. Vanaisa palus väga, et ma Eestisse jõudes otsiksin selle mehe üles ja tänaksin teda elupäästmise eest. Eestisse saabudes mõistsin aga, sellise perekonnanimega inimest on siin praktiliselt võimatu üles leida ja tema eesnime vanaisa ei teadnud.  Kurvastasin väga, kui pidin endale tunnistama, et mul jääbki tegemata kummardus sellele mehisele inimesele - tänutäheks selle eest, et mul oli mu vanaisa.  
Vaat' sellised isiklikku laadi mälestused on mul. Otsustasin jagada neid teie lugejatega. 
Võimalik, et päris kõigile pole minu lugu meeltmööda, aga nii see just oli. Ja nagu öeldakse: laulust sõnu välja ei kisu. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond