Vladimir Annikov jutustab:
Sündisin Odessas aastal 1926 ja elasin seal koos vanematega aastani 1944, kui mind armeesse mobiliseeriti. Olin siis Odessa konservatooriumi tudeng ja samal ajal töötasin viiuldajana Odessa Ooperiteatris aastatel 1941-1944.  Mäletan oma esimest esinemist tõelisel teatrilaval: see oli "Jevgeni Onegini" etendus 30.11.1941. 
Selle eest, et nii noorena sellise au ära teenisin, olen tänu võlgu oma vanematele, kes olid mõlemad väga musikaalsed. Ema laulis väga hästi, tal oli tõesti imeline hääl. Vanad vene romansid, mida ta eriti armastas, on mul meeles püsinud läbi kogu elu. Isa töötas masinaehitustehases vastutusrikkal kohal, aga temagi oskas mängida klaverit, mandoliini, viiulit... Viiul oli meil kodus olemas, vanemad näitasid, kuidas mängida. Ema unistas kogu aeg, et minust võiks saada muusik, isa aga arvas, et poiss peaks ikka mõne tõsisema ameti selgeks õppima, pilli võib mängida niikuinii. Olin üheksa-aastane, kui üks vahejuhtum mu edasise saatuse kindlaks määras.
Elasime Odessale iseloomulikus Pavlovski majas, see oli hiigelsuur 560 korteriga ja nelinurkse kinnise siseõuega elamu. Õues kasvasid kastanid ja plaatanid, seal oli ka suurepärane akustika. Ja kuna majas elas teiste seas terve hulk muusikuid, siis andsid nad sageli õues kontserte lihtsalt niisama enda ja majarahva rõõmuks. Ükskord võtsin isa viiuli ja läksin ajaviiteks rõdule mängima. Äkki kuulsin kuskilt ülevalt hõiget: üks naaber kuulis mu mängu ja tahtis lähemalt teada, mida oskan ja kus elan. Seda viimast ei tahtnud ma sugugi öelda, sest pelgasin miskipärast, et ta tahab vanematele mõne mu tembu pärast kaevata. Mõni päev hiljem, kui õuest tuppa tulin, oli aga seesama naaber juba meie juures ja rääkis vanematega. Ehmusin hirmsasti, et nüüd ongi pahandus käes... Tegelikult aga tahtis ta mu vanemaid veenda, et mind tuleb viiulitundi saata. Mu oskused olid talle muljet avaldanud, nii et ta ütles: "Teie poeg on nagu kalliskivi, aga kui kalliskivi ei lihvita, siis temast juveeli ei saa. Kui te teda muusikat õppima ei pane, teete pattu!" Vanemad võtsid seda juttu tõsiselt ja sellest ajast peale hakkasin viiuliõpetajate juures tunnis käima. Mul oli õnn õppida ka legendaarse Pjotr Steljarski käe all, tema rajatud erilises laste muusikakoolis, Steljarski stuudios, nagu seda kutsuti.

Sõjaväes määrati mind kui pillimeest kunstiansamblitesse, võib-olla aitas see ellu jääda. Kuid meie kursuse 35 tudengist elas sõja üle ainult 8, mina nende seas. Neil aastail sõitsime aina ringi, esitasime peamiselt vene ja nõukogude heliloojate muusikat, aga kirjutasime ka ise kogu aeg laule, nii tekste kui ka viise.
1946. aastal külastasid kord mingid kõrgemad ülemused Ukrainas seda sõjaväeosa, kus ma parajasti teenisin. Meil kästi külalistele esineda. Tulemus oli, et üks neist andis käsu "see Annikov koos viiuliga Moskvasse saata". Sõjaväes, teadagi, käsk on käsk. Mind saadeti koos viiuliga Moskvasse, kus hakkasin mängima sõjaväe džässorkestris. See oli päris suur ansambel: 6 saksofoni, 3 trombooni, 3 trompetit, 3 viiuldajat, kitarristid, trumm, klaver... Moskvas abiellusin esimest korda, abikaasa õppis Moskva Lomonossovi nimelises ülikoolis vene keelt ja kirjandust. Ülikooli lõpetades suunati ta tööle Eestisse, Tartu Ülikooli vene filoloogia õppejõuks. Nii me siis tulime kolmekesi koos väikese tütrega. Sain just sel ajal ka sõjaväest priiks.

Ausalt öeldes ei teadnud ma Eestist enne siia saabumist suurt midagi. Kuid esimest päeva mäletan väga hästi: 1950. aasta 11. novembri õhtupoolikul tulime Tartus rongilt maha, kõndisime läbi linna ja imestasime: kui puhas ja ilus kõik on! Ma pole kunagi kahetsenud, et Moskvast lahkusin, linnadest on mulle alati olnud kõige südamelähedasemad lapsepõlvelinn Odessa ja kodulinn Tartu. Tookord, 1950. aastal pani imestama ka Tartu turg: kui poes müüdi peaaegu ainult konserve, siis turult võis osta kõike, toit oli pealegi väga maitsev ja mõistliku hinnaga. Talunikud tõid turule rohelistesse lehtedesse mässitud pikergusi võitükke, ma polnud sellist kena pakkimisviisi enne näinud. Raha meil tulles ei olnud, abikaasa müüs ära oma karakullkrae ja tänu sellele saime turult esimese toidu osta. Kui Moskvas tuli turul käies ise tähelepanelik olla, et petta ei saaks, siis Eestis, nagu varsti aru sain, võis inimeste ausust usaldada. 
Kui veel esimestest muljetest rääkida, siis varsti nägin Tartu Ülikooli aulat, see jättis sügava mulje. Küll tegi hingele haiget, kui seal tulekahju puhkes. Ja Vanemuise vana maja oli ka hästi armas, hubane. Uue maja ehitusel osales ka teatrirahvas ise, mina nende seas, nii et selle majaga seob mind lisaks viiulimängimisele ka ehitustöö. 

Päris alguses saime elada Tähtveres professor Kleisi juures Jakobsoni tänava ja Taara puiestee nurgal, kuna seal elas juba üks meie peretuttav, kes samuti Moskvast Tartu Ülikooli õppejõuks tuli. Abikaasat ootas töö ülikoolis, aga mina hoidsin esialgu kodus väikest tütart. Peagi sain teada, et Vanemuise teatris on orkester ja otsustasin sinna kandideerida. 5. 12. 1950 läksin teatrisse, dirigendist ja pillimeestest koosneva komisjoni ette. Küsiti, kus ma õppinud olen ja paluti midagi mängida. Esimese asjana – heliredelit! See oli küll paha nali. Mängisin Beethoveni viiulikontserti ja mind võeti "jala pealt" tööle. Muide, just samal päeval sai orkestri liikmeks ka Igor Graps, tuntud eesti rokkmuusiku Gunnar Grapsi isa. Mängisin Vanemuises viiulit 45 aastat, kuni 1995. aastal pensionile jäin. Tõsi, 1963. aastal käisin tänu tutvustele 7 kuuks "hüppes" Permi ooperiteatris. Võtsin Vanemuises puhkuse, aga ei öelnud kõigile, et lähen Permi. Asi tuli siiski ilmsiks: Permi orkestrit näidati kord telesaates Ogonjok ja Tartu kolleegid juhtusid mind ekraanil nägema. Sellest tuli väikene skandaal. Permi ooperiteater oli väga suur ja uhke, samuti väga kõrgel tasemel just tänu sellele, et sinna jäid paljud endised Peterburi muusikud, kes olid sõja eest Permi pakku saadetud. Esinemisi oli väga palju, nii et seal võis rohkem teenida ja lubati ka korter anda, kui sinna jääksin. Lõpuks otsustasin ikkagi Vanemuise kasuks. Otsuse langetamisele aitas omajagu kaasa Kaarel Ird. Niipea kui ta mind Tartus kohtas, hakkas ta endale omasel valjul häälel "kärkima": "Kuhugi sa ei lähe, annan sulle palka juurde või ükskõik, mida tahad – ainult ära mine ära!" Tegelikult suhtus ta minusse alati hästi. Ird oli, nagu teada, vastuoluline isiksus, aga seda peab ütlema, et ta oli teatrile väga pühendunud ja tegi ka palju häid otsuseid. Kas või see tema kuulus ütlemine noortele lavastajatele Jaan Toomingale ja Evald Hermakülale: "Tehke, mis tahate, ärge ainult teatrit maha põletage!" Või kui võimuvõitluse käigus taheti Vanemuisest muusikateater ära kaotada, olevat Ird ülemustele öelnud: "Mis asja! Kodanlikul ajal sai Eestis olla kaks muusikateatrit, kuidas siis nüüd nõukogude ajal ei saa!" See argument mõjus – muusikateater jäi alles.

Niisiis ei läinud ma Permi, vaid jäin Tartusse. Ega muidu poleks mujal maad kuulanudki, aga 1950. aastatel olid Vanemuises tõesti rasked ajad. Õnnetuseks toimus tulekahju hoones, kus asusid teatri ladu ja töökojad. Teater pidi tekkinud kahju oma rahadest riigile kinni maksma ja seetõttu said töötajad minimaalset pajukit, vahel jäi seegi välja maksmata. Ükskord, kui juba mitu kuud polnud üldse palka saanud, võtsime viie kolleegiga kätte ja läksime kohtusse õigust nõudma. Meile kästi siis palk välja maksta, aga ülejäänud kollektiiv jäi sel palgapäeval ikka ilma rahata. Imestasin endamisi, kui rahulikuks suutsid eestlased selles olukorras jääda. 
 
Samas olid needsamad aastad äärmiselt huvitavad. Teater käis pidevalt kõikjal Eestis – nii linnades kui ka maal rahvamajades – kontserte ja etendusi andmas. Tänu sellele sain suure osa Eestimaast risti-rästi läbi käia. Mida rohkem ma siinset loodust  ja inimesi tundma õppisin, seda enam Eestimaasse kiindusin. 
Ringreisidel tuli ette kõikvõimalikke seiklusi. Sõitsime vanade saksa bussidega, nendega juhtus alailma viperusi. Ükskord jäime Võrust tagasi sõites teele, kui külma oli 34 kraadi. Tol ajal muidugi telefone polnud, õhtul pidi Vanemuises etendus olema. Teatris hakati muretsema, kuhu me kadusime. Üks töötaja saadeti autoga meid otsima. Meid leidnud, sõitis ta Tartusse tagasi ja saatis meile teise bussi järele. Kõik muusikud laulsid ja tantsisid senikaua bussis või teeservas, et mitte päris ära külmuda. Korduvalt juhtus, et külm tegi pillidele liiga, nii et kontserdi andmiseks tuli kõvasti kombineerida. Jah, inimesed pidasid pakasele paremini vastu kui pillid... Kord, kui Rakverre sõitsime, olid tee peal hanged rinnuni, buss jäi lumme kinni. Nägime eemal tulesid – seal oli talu. Läksime ja palusime, kas tohime sooja tulla. Meid võeti lahkelt vastu, kostitati veel pealekauba. Tollal ei saanud mingitest hotellidest mõeldagi – väiksemates kohtades polnud neid üldse ja kui mõnes linnas oligi, siis ei saanud teater rahapuudusel seda endale lubada. Niisiis magasime ringreiside ajal seal, kus võõrustajad võimalust pakkusid. Palju inimesi pidi veetma öö ühes ruumis, juhtus, et mõni ei mahtunud mujale kui laua või tooli peale. Ükskord olin magamatusest nii väsinud, et jäin kontserdi ajal tukkuma! Õnneks äratas kõrvalistuja mind enne, kui midagi päris hullu oleks juhtunud. See aga ehmatas mind nii ära, et õhtul ööbimispaigas kopsisin kõigest jõust noodipuldiga vastu maad ja ütlesin, et hoidku see oma nahk, kes mul täna öösel magada ei lase! 
See oli muidugi nali, tegelikult saime kolleegidega suurepäraselt läbi. Juba siis, kui olin päris uustulnuk, võeti mind väga hästi vastu. Olin tookord kõige noorem liige orkestris, kuhu kuulus palju vana generatsiooni muusikuid, suurepäraseid pillimehi. Nemad rääksisid minuga vene keeles, mida väga hästi oskasid. Mulle ei öeldud esimestel aastatel kordagi, et miks ma siia tulin või et mind ei taheta. Pisut pingeid tekkis sel ajal, kui inimesed hakkasid Siberist tagasi tulema. Üksainus kord ütles üks kolleeg mulle teravalt, et peaksin oma Venemaale tagasi minema. Ei kulunud aga kuigi palju aega, kui ta juba mind hoopis oma sünnipäevale kutsus. Mõtlesin, et oleks rumal vimma pidada, läksin peole ja edaspidi saime igati hästi läbi.  

Omamoodi huvitav lugu juhtus sellega, kuidas ma hakkasin eesti keelt rääkima. Esimesed kaks aastat suhtlesin kolleegidega ainult vene keeles, sest eesti keelt ma ju ei osanud. Ega ma ekstra õpiku järgi või kursustel ei õppinud ka, aga loomulikult kuulsin pidevalt ümberringi kõneldavat eesti keelt. Umbes kaks aastat pärast Tartusse tulekut tähistasime ühel õhtul pärast etendust tolleaegse teatrijuhi Ants Lauteri abikaasa H. Viisimaa sünnipäeva. Hästi tore ja lõbus pidu oli, tantsisime, laulsime, võtsime napsi sünnipäevalapse terviseks. Ja siis äkki tantsimise ajal hakkasin rääkima eesti keeles. Küll kõik imestasid: "Oo, sa ju oskad! Miks sa seni ei rääkinud!" Ütlesin ausalt, et ma ei teadnud ise ka, et seda suudan. Igatahes sellest ajast peale suhtlen eestlastega ikka eesti keeles. Ega ma päris veatult ei räägi, aga saan end siiski vabalt väljendada. 

Ühed ilusaimad ajad Eestimaal olid meie pere jaoks suved Saaremaal. Teatritöötajatele anti 1960.-70. aastatel tuusikuid Kuressaare sanatooriumisse, seal sõbrunesime kohalikega, eriti perekond Rannaga, kel olid sama vanad lapsed kui tookord meil mu teise abikaasaga. Nad kutsusid meid enda juurde elama ja nõnda suvitasimegi mitu aastat Saaremaal. Ma ei väsinud imetlemast saarlaste ilusaid kodusid – millise hoole ja armastusega nad olid kõike teinud! Püüdsin ka omalt poolt lahkele pererahvale kasulik olla, aitasin maja remontida ja tööriistu parandada. Kui lõunasöögi valmistas pererahvas, siis õhtusöögi tegime meie –  ikka vaheldumisi. Nii võrratut kala kui see, mida Saaremaal ise püüdsime ja suitsutasime, pole kuskil mujal saanud. Muidugi, Eestimaal on palju häid kalastuskohti, olen püüdnud kalu Udernas, Peipsil ja veel paljudes paikades. Pangodi järve ääres elasid samuti meie sõbrad, perekond Salmistu. Meil oli järvel ühine purjekas, mille koos ehitasime. Kord oli neil probleem: Unipiha kooli õpetajate tuppa taheti uut tapeeti, aga kes selle töö käsile võtaks? Noh, mis see siis ära pole, mõtlesin ja paningi tapeedi seina. Tahtsin kuidagi heastada seda, et meil oli varem lubatud suvel koolimajas elada, linnaelust puhata. 

Mulle on lapsest saadik alati meeldinud midagi oma kätega ära teha -   meisterdada,  ehitada, parandada... Enne kui 1960. aastate lõpu eel esimese omaette koretri saime, elasime Tartus mitmes kohas ühiskorteri toakeses. Ühel perenaisel, proua Kurikul oli uhke vanaaegne seinakell, mis paraku ei töötanud. Veensin teda, et lubagu mul korraks kella sisse vaadata – ega midagi hullu saa juhtuda, kell ei käi ju nagunii. Lõpuks ta lubas. Nokitsesin natuke ja kell hakkaski uuesti tööle, ka tunde lööma. Proua Kurik rõõmustas ja ütles, et tahab mulle tänutäheks kampsuni kududa. Ta tegigi seda, kuigi ütlesin, et mis te nüüd, pole tarvis. Ja meie tütardele kudus ta hiljem meriinovillast terve hulga ilusaid sooje kampsuneid. Nii ongi mälestus proua Kurikust niisama soe ja kaunis, nagu oli tema heast südamest tehtud kätetöö. 

Mind kutsuti sageli ka väljapoole teatrit viiulit mängima. 1960. aastatest peale saatsin oi kui palju inimesi viiulimuusikaga viimsele teekonnale. Eriti palju kutsuti mind ülikooliinimeste matusetalitustele, mängisin Raadil ka siis, kui mulda sängitati Juri Lotman, keda olin abikaasa kaudu ka isiklikult tundnud. Mitme kirikuõpetajaga oli samuti hea koostöö, teadsin kõiki "Kiriku laulu- ja palveraamatu" viise peast. Lisaks osalesin aastaid Tartu muusikakooli õpetaja A. Allikvee loeng-kontsertidel, käisime kuust kuusse esinemas Elleri koolis, Otepääl, Karlova gümnaasiumis (ehk tollal 7. keskkoolis) ja ülikooli aulas... 

Kalleid kolleege ja sõpru, keda hea sõnaga meenutada, on nii palju, et ei jõua siin kuidagi kõiki nimetada. Ma olen alati uskunud, et seda, kes on ise hea inimene, võtakse ka igal pool hästi vastu, ja elu pakkus sellele usule palju kordi kinnitust. Mu abikaasa Ingrid, kellega oleme olnud koos varsti pool sajandit, suunati Tartusse pärast Tallinna Konservatooriumi lõpetamist 1962. aastal. Esialgu tundus Tallinnast lahkumine valus, aga õige varsti sai temast suur Tartu patrioot. Nüüd käime pea iga päev linnas ja Emajõe ääres jalutamas, suviti ka ujumas. Käidud teele tagasi vaadates võin öelda: mul on olnud ilus elu. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond