Aleksei Kalego
Üksi poleks ma kõigega toime tulnud

Minu ukrainlasest isa Andrei Jefimovits Kalego sündis 1914. aastal Lääne-Ukrainas ja elas Krivoi Rogis kuni Suure Isamaasõja puhkemiseni. Ta oli nooruses aktiivne komsomolitegelane, selles liinis juhtival kohal. Sõjaväelasena saabus ta Eestisse, täpsemalt Tartusse 1946. aastal, teenides tankivägedes. Siin täitis ta mitmesuguseid sõjaväelisi ametikohtustusi: oli mõnda aega linna komandant, hiljem laskmisinstruktor ja paadimees Emajõel, kus sillad olid purustatud. 
Minu venelannast ema oli pärit Petserimaalt ning töötas nõukogude ajal Põlvamaal Ruusal lüpsjana. Kui mu vanemad tutvusid, läks ka isa mõneks ajaks sohvoosi tööle. Talle öeldi seal: "Noh, kui saite tanki juhtimisega hakkama, küll siis saate traktoriga kah!" Hiljem tulid nad koos Tartusse, kus 1953. aastal sündisin mina. Vanemas eas jäi mu isa pimedaks, viimaks töötas ta Pimedate tootmiskombinaadis, kus valmistas harju.  Isa suri veel enne Eesti iseseisvumist, ema jõudis selle ära näha. 
Mina õppisin Tartu 12. 8.-kl koolis ja siis lõpetasin 4. keskkooli. Esialgu pärast keskkooli lõppu läksin tööle kaubabaasi, kus sain aastaga eesti keele päris kenasti selgeks, sest lähemad töökaaslased olid eestlased. Koolist polnud ma nii palju praktilist keeleoskust saanud ja kodune keel oli meil muidugi vene keel. 
Mul oli tegelikult juba varakult unistus maale elama minna. Seepärast asusin pärast aastast pausi edasi õppima EPAs zootehnika erialal. Kahjuks juhtus nii, et kõrgkool jäi mul lõpetamata. Esialgu polnud sellest suurt häda, sest nõukogude ajal leidus tööd kõigile. Ainult maal elamise unistus jäigi täitumata. Elu läks üsna normaalselt kuni Tšernobõli tuumakatastroofini, mille tagajärgede likvideerijate hulka minagi sattusin. See rikkus oluliselt mu tervist, päris rööpasse elu hiljem enam ei saanudki. Töötasin algul veel siin-seal, pärast elasin päev-päeva haaval, hoidsin lihtsalt juhutöödega ja kalapüügiga endal hinge sees. Ei olnud minust õige lajal vajalike paberite kordaajajat ja seepärast pole mul praeguseni Eesti kodakondsust, kuigi siin sündinuna on mul selleks õigus. Siiski, praegu käib asjaajamine, et dokumendid korda saada. Seejuures olen tänu võlgu Maarjamõisa haigla töötajatele. Mõne aasta eest jäin ükskord nii rängalt kopsupõletikku, et ei tea, kas oleksingi selle omal jõul üle elanud. Naabrimees nägi mu kehva seisundit ja kutsus kiirabi välja. Mind viidi haiglasse, mulle turgutati eluvaim jälle sisse ja siis lõpuks hakati ka dokumente küsima. Kui selgus, et mul neid ei olegi, asusid mulle appi Tartu linna sotsiaalosakonna töötajad. Tõesti, kogu asjaajamine on nii keeruline, et käiks mul päris üksi vist üle jõu.  Nüüd aga loodan peagi oma kodaniku staatuse vormistada. Mõne aasta eest buumiajal õnnestus taas leida ka püsiv töökoht - kojamehena. Hoian sellest kohast hoolega kinni, sest nüüdsel ajal uut tööd leida poleks kaugeltki lihtne. 
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond