Ljubov Kalinitševa
Kõige maitsvamad õunad mu elus
Esimest korda külastasin mina, Ljubov Vladimirovna Kalinitševa, sündinud 1951. aastal, Eestit 1979. aastal, kui sõitsin sõbrannale külla. Mind pani imestama tänavatel valitsev puhtus ja kord, samuti toiduainete rohkus kauplustes. Mõtlesin, et siin on ju lausa paradiislik paik võrreldes karmi Põhjaga. Mul oli juba sel ajal suur soov siia elama tulla, ent enne pidin töötama 15 niinimetatud "põhja-aastat", et teenida välja sooduspension. 1986. aasta detsembris käisime sõbrannaga läbi kõik siinsete rajoonide ja linnade haridusosakonnad, kuid vabu õpetajakohti ei leidunud. Siiski, kui midagi väga-väga tahta, siis see ka õnnestub: 1987. aasta septembris hakati Eestis avama kuueaastaste laste klasse ja seoses sellega meenutati ka mind. Nõnda kutsuti mind algklasside õpetajaks Kiviõli 1. Keskkooli. Kolmeks kuuks anti mulle omaette tuba ja sain ka sissekirjutuse. 
Seni kuni sissekirjutuse saamiseks asju ajasin, pidin palju kordi kõndima koolist läbi õunaaia tehase juurde; nägusad roosad õunad lebasid seal lihtsalt maas. Mul oli piinlik, kuid ma ei suutnud vastu panna, korjasin mõne õuna üles ja sõin ära. Need olid vist küll kõige maitsvamad õunad mu elus. Eriti kui meenutada Kaug-Põhja, kus alati nappis vitamiine ja isegi kui sinna õunu toodi, nägid need jubedad välja, olid pooleldi mädanenud ja külmavõetud. Nii et Kiviõlis sõin ma õunu pisaratega pooleks. Siinseis paigus paistis kõik mulle hämmastav. Nii tormised sügisilmad kui ka see, et sügis nii kaua vastu pidas ega tahtnud oma õigusi talvele üle anda. Tegelesin lasteaia baasil lastega, keda peeti küll juba õpilasteks, kuid kes elasid endiselt lasteaia päevakava järgi. Jalutasime lastega palju metsas ja vanades karjäärides, vaatasime puulehti, taimi, putukaid. Vabadel päevadel sõitsin autobussiga naaberlinnadesse ja valdadesse, jätkates tutvumist siinse kandiga. 
Ma ei tegelenud ainult õpetamisega, vaid õppisin ka ise. Läksin omal algatusel eesti keele kursustele. Ainult et kuidas olid lood keelekeskkonnaga Ida-Virumaal 1987. aastal ... Kõik ju teame, et eestikeelset kõnet kuulis seal tollal väga harva. Mäletan hästi esimest eestikeelset sõna "täna", mida kord bussis kuulsin; ja kuidas kõik reisijad püüdsid kõigest väest lahendada mõistatust, mida see sõna küll võiks tähendada. Hiljem käisin veel teisel keelekursusel ja tegin eksami tulemusele C. See intensiivkursus oli ainus, mille läbimise järel suutsin mõningaid lauseid eesti keeles öelda. Taolisi eesti keele kursusi oli mul palju, aga kõigil teistel õpetati ainult grammatikat, mitte kõnelemist. Praegu on mu sõprade ja tuttavate seas palju eestlasi, kuid kõik nad mõistavad, kui raske on mul oma mõtteid ja tundeid eesti keeles väljendada ning neil on kergem suhelda minuga vene keeles. Üldse on mul elus alati vedanud heade ja osavõtlike inimesega.
 
Nüüd on minu Eestisse saabumisest möödunud 24 aastat. Elus on kõike ette tulnud, aga minu hinge on jäänud ainult hea. Minust on saanud kohalik elanik ja kuigi ma olen rahvuselt venelanna ning Vene Föderatsiooni kodanik, sõidan ma Siberisse ikkagi kui külaline. Muidugi meeldiks mulle sagedamini seal käia, sest sinna on jäänud mu sõbrad ja sugulased. Tõsi, nüüd on tänu Internetile kergem sidet pidada. Sugulased on ka minul külas käinud ja eelmisel suvel tutvustasin Eestimaad oma kooliaegsele sõbrannale. 
Tahaksin kutsuda kõiki, kes on siia elama asunud, seda maad hoidma ja armastama. Kui veel keegi saabus siia Kaug-Põhjast või Siberist, oleks tore omakandi rahvaga suhelda ja muljeid vahetada. Mina olen suhtlemiseks avatud inimene, minu kontaktandmed on:
telefon 58042051 
e-mail: l.kalinicheva@gmail.com

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond