Galina Nesterova:
"Tere!" - see on killuke mu elust

Olen pärit Venemaa metsade rüpest - Vologda kubermangust. Sport on minu kirg ja töö. Leningradi Kehakultuuri Instituudis õppides kuulsin ühiselamus, kus elasin, õhtuti sageli  mulle tundmatut keelt. Need olid Eestist, Lätist ja Leedust pärit tudengid, kes omavahel väga emaotsionaalselt vestlesid. Meie treeningrühmas (mida juhendas Ljudmilla Anokina, NSVL teeneline treener, kelle paljudest õpilastest said olümpiavõitjad ja karikavõitjad ning kes oli maailmarekordi omanik odaviskes) harjutas ka üks eesti neiu - Maie Tiigi. Seda tagasihoidlikku, ilusat ja sportlikku neiut mäletan tänaseni. Pärast kõrgkooli lõpetamist läksid meie teed esialgu lahku, kuid hiljem kohtusime taas Eestis, kus Maie esindas VTK võistlustel oma rajooni ja mina Tartumaad. 1967. aastal Üleliidulisel Spartakiaadil Moskvas elas Piiteri Kehakultuuri Instituudi delegatsioon Baltikumi tüdrukute kõrval ja me suhtlesime vene keeles.

Eestisse tulin ma elama sel põhjusel, et abiellusin Valgevenes ja mu mees suunati siia tööle. Nüüd olen juba 35 aastat Eestis elanud, siin on üles kasvanud mu lapsed ja lapselapsed, nende kodu on Eesti. Mäletan hästi autobussi, mis sõitis liinil Leningrad-Tartu, ja edasi taksosõitu Tartust Puhjasse. Mul oli kuuekuune poeg süles ja kõrvus kõlamas eestikeelsed sõnad: "Apteegi peatus". Eestisse tulin koos abikaasaga Valgevenest, kuna tema suunati siia tööle. Esimene aasta Eestis tundus kui treeninglaager, mis peagi läbi saab, aga tuli nii välja, et jäin siia, Puhjasse Tartumaale, pidama rohkem kui kolmeks aastakümneks. Esimestel aastatel töötasin kohalikus vene koolis kehalise kasvatuse õpetajana sellepärast, et oli tarvis, aga edasi jäin veel rohkem kui 20 aastaks vabatahtlikult. Olen Eestimaa risti ja põiki läbi sõitnud ja leian, et maiseks eluks ei saa üldse kuskil olla paremat paika ja paremaid inimesi kui siin. Muide, just nagu neil aegadel, mil siia saabusin, nii ka nüüd suhtlevad kõik minuga vene keeles. Olen hingelt venelanna ja see hing väljendub vene keeles. 
Huvitav fakt: käisin kord Moskvas kursustel, kuhu oli kutsutud treenereid kõigist liiduvabariikidest. Mina sattusin ühte tuppa Kerstiga, kes töötas laste kergejõustikutreenerina Viljandis. Sel ajal elasin ja töötasin mina Valgevenes, Minskis, ning ma ei saanud aru, miks Kersti alailma ütleb mulle: "TERE!" Aga kui oli aeg hüvasti jätta, tulid meile mõlemale pisarad silma. Pikka aega hoidsime sidet, saatsime postkaarte. Kuigi möödunud on palju aega, usun, et Kersti elab tänini Viljandis. Muide, kui olen tutvunud inimestega väljaspool Eestit, on minult sageli küsitud: "Ega sa juhtumisi Baltikumist ei ole?" 
Pärast kehakultuuri instituudi lõpetamist suunati mind tööle Kõrgõzstani Kehakultuuri Instuuti, kus mul oli palju sõpru ja tuttavaid. Ühte neist kohtasin kord hiljem juhuslikult Tartus, majapidamistarvete poes. Ta oli oma meeskonnaga tulnud korvpalliturniirile. Küll oli Frunze ja Tartu meeskondade mäng põnev!!!
Sellised "killukesed" tulevad mulle mu elust meelde.  

 
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond