Jälle oma sünnimaal
Anna Kirejeva sündis 1915. aastal Narvas. Kolme- või nelja-aastasena läks ta koos ema ja endisest tsaariohvitserist isaga Valgevenesse ning Eestisse tagasi tuli oma tädi kutse peale aastal 1949. Uue Eesti aja saabudes Annale kodakondsust ei antud. Tema pojal tuli emale halli passi saamiseks seista järjekorras koos kõigi teistega, kes olid sattunud illegaali staatusesse. 1953. aastal Eestis sündinud poeg pidi ise kodakondsuse saamiseks hommikul kell neli migratsiooniameti ees järjekorda asuma – vaatamata oma ladusale eesti keelele ja aastatepikkusele praksisele lastepsühhiaatrina.

Anna Kirejeva töötas 36 aastat Tallinna piimakombinaadis. Teda hinnati kui mitmekülgset spetsialisti, kes suutis vajaduse korral tsehhis mis tahes tootmislõigul kolleege asendada. Töö oli raske. Mistahes tööd tehakse tema veendumuse kohaselt mitte niivõrd enese vajaduste rahuldamiseks, vaid eelkõige tootmise ja ühiskonna heaks. Annat võis koguni une pealt tehasesse kutsuda, kui piimatootmistsehhis mingi probleem tekkis. Ta pidas oma kohuseks tööle minna hoolimata sellest, et pidi eelkooliealise poja üksi koju jätma.  

Väga häid sõnu räägib Anna Nurme-nimelisest meistrist, kes tema tööd tunnustas. Samuti meenutab ta soojalt naiskolleegi kontoripoolelt, kes püüdis teda kergematele töölõikudele suunata, samas kui teised töökaaslased püüdsid tema hoolikust ja kohusetundlikkust ära kasutada – ta oli ainus venelanna tsehhis.  
Anna viis kombinaadis läbi ka laboratoorseid tööd, tegeles piimaproovidega, aga kogu selle juurde kuuluva paberitöö tegi keegi teine tema eest ära. 
Oma eestlastest töökaaslasi hindas Anna kahte moodi: ühed olid halvad – need, kes omakasu peal väljas, teised head – need, kes tema abitut seisundit (eesti keele oskuse puudumine, vähene haridus) ära ei kasutanud, vaid teda säästsid.
Anna oli olnud tunnustatud töötaja juba Valgevenemaal Mogiljovi õmblusvabrikus, kus teda korduvalt autahvlile pandi. Ka seal jäeti talle kui tublile õmblejale keerulisemaid ülesandeid, mida ta alati täitis ennastsalgavalt ja seda enesestmõistetavaks pidades. Nii tuli talle Eestis kohatud enesekeskne töössesuhtumine üllatusena.

Samuti ei leidnud ta Eestist eest sellist rikkust, millest talle oli varem sünnimaa kohta räägitud.  Aga turg oli siin siiski külluslikum.

Annat teati kombinaadis kui väljapaistvalt nägusat naisterahvast, keda meeskolleegid austasid. Abiellu jäi tal aga astumata, kuna ta jäi truuks oma elu esimesele armastatule, keda oli kohanud Valgevenes ja kes ei tulnud sõjast tagasi. Kui poeg väikesena isa kohta küsis, vastas Anna, et ta hukkus sõjas…

Eestisse kutsus Anna tema ema õde, et ta abistaks suures juurviljaaias. Tädi oli abielus eestlasega, inseneriga, kelle kohta räägiti vaid häid sõnu. Mees oli aga haigestunud tuberkuloosi, lapsi neil ei olnud. Tädi kiitis Annale Eestit, et siin olevat inimestel rohkem vabadust. Partei ja kollektiiv ei mänginud siin inimese isiklikus elus nii palju rolli kui Anna endisel kodumaal Valgevenes. 
Tädi oli täielikult eestistunud, kuigi ei rääkinud eesti keelt päris vabalt ega lugenud eesti kirjandust. Tädi oli veendunud, et Nõukogude kord ei jää püsima. Ta oli näinud und juba sügaval nõukogude ajal, kus Eesti lipp võeti maha, seejärel Vene lipp ja Eesti lipp tuli uuesti ning võeti uuesti maha ja lõpuks tuli Rootsi mõõk…Anna poeg, kes käis tollal kolmandas klassis ja oli pioneer, pidas seda vanainimese rumalaks jutuks.

Poja sündimise aastast lubati Nõukogude Liidus jälle aborti teha, aga kombinaadi arst – Anna poja hilisem ristiema – soovitas lapse alles jätta. Kerge otsus see Annale ei olnud, sugulased hoiatasid teda, et tal saab olema raske võõral maal üksi last kasvatada. 
Esimene suur löök oli see, et tal ei lubatud lõunavaheajal tehasest ära lapse juurde minna. Tolle aja (1953.a.) seaduse järgi oli rinnalaste emadele selline õigus ette nähtud, aga kuna Annal rinnapiima polnud, siis ei loetud teda „toitvaks emaks“. Last oli aga ikkagi tarvis toita! 
Lapse sündimise järel kolis Anna eraldi elama. Ta ei saanud ju enam tädi aias aidata, seepärast tekkisid konfliktid. Anna elas pikki aastaid avariipinnal. Tema oli küll korterijärjekorras esimene, aga viimasel hetkel anti talle lubatud eluruum ikka kellelegi teisele.
Varsti tuli Annale appi tema ema, kes oli varem Moskvas ja Armeenias aidanud oma teiste laste lapsi kasvatada. 
Nad elasid majanduslikult kitsastes oludes. Anna ema keeldus esitamast avaldust eripensionile, mida tal olnuks õigus saanud, kuna ta kaotas sõjas poja – oma sõnul „ei tahtnud ta poja nime puutuda“.

Põhimõttekindlust avaldas ka Anna, kui oli sõja puhkedes sunnitud otsustama, kas evakueeruda koos Mogiljovi õmblusvabrikuga või jääda tüüfusehaige ema juurde, keda võis ainult kanderaamil transportida. Temalt küsiti: „Mis on teie jaoks tähtsam, kas ema või Emake Kodumaa?“ Anna valis oma ema ja pani partei liikmekandidaadi tunnistuse  vaikides lauale.

Anna ema elas kõrge vanuseni, ta maeti 1985. aastal Liiva kalmistule.
Anna isa tapeti üsna varsti pärast Oktoobrirevolutsiooni. Ta oli hea spetsialist ning keeldus vastaste poolele üle minemast.
Anna ema õde ja vend surid samuti varakult. 
Anna vend töötas Moskvas Lihhatšovi-nimelises tehases juhtiva insenerina. Anna õde elas Armeenias, oli abielus meditsiiniteenistuse polkovnikuga.
Kontakt sugulastega katkes 1960ndatel aastatel, enne seda mäletab tema poeg külalisi Valgevenest, kes tõid verivorsti, mis maitses hoopis teistmoodi kui kohalik.

Praegu on Anna Kirejeva 95-aastane ja elab Nõmmel. Sel talvel ei tunne ta end enam hästi ning tema mälestustest rääkis meile poeg Vladimir, nii nagu ta ema juttude järgi mäletab.

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond