Anna Nikolajevna Kiseljova: 
"Palusin alati Jumalat, et Ta mind hoiaks. Ja Ta hoidiski."

Hiljuti andsid Vene Föderatsiooni Eesti saatkonna töötajad Paldiski linna elanikule Anna Nikolajevna Kiseljovale mälestusmedali Leningradi vabastamise eest. Anna Nikolajevna on Teise maailmasõja veteran, kel tuli taluda kõiki Leningradi blokaadi õudusi. 2010. aasta septembris sai ta 97 aastaseks. Kui rääkisin talle Mäluvara projektist, palus ta, et selle raames leiduks koht ka tema eluloole. Täidan rõõmuga tema palve. 
Albina Sterzleva,
Paldiski

Anna Nikolajevna Kiseljova sündis septembris 1914 suures ja sõbralikus perekonnas Djatlitsa külas Leningradi oblastis Lomonossovi linna lähistel. Sõja eel sõitis nooruke Anna Leningradi ja sai, nagu paljud teisedki külaneiud, alguses tööd koduabilisena. Varsti läks ta tööle oblasti haiglasse. Kui sõda algas, korraldati haigla ümber sõjaväehospitaliks ja kogu personal võeti tegevteenistusse. Kuna maja, milles Anna elas, pommitati puruks, elas ta ööpäevaringselt hospitalis. Blokaadi ja pommirünnakute algusest peale tuli hoolitseda paljude haavatute eest, töö kestis 20 tundi järjest, magati vabadel hetkedel, nii kuidas võimalik. Lisaks tuli läbi ajada napi toidupajukiga, mis kunagi nälga ei kustutanud. Vett käidi toomas Neeva jõest, ja kõik ei jõudnudki neilt käikudelt tagasi. Talvekülmade saabudes algas nälg, elanikud surid majades ja tänavail. Krasnogvardeiski rajooni sõjakomissariaat kutsus Anna teenima naisõhutõrjepataljoni, mille ridadesse kuulus 600 noort neidu. Lisaks seniitkahurväelastele olid pataljonis eraldi osakonnad neile, kes tegelesid tulekahjude kustutamisega, "nääripuude" katustel alla loopimisega, haigete ja haavatute päästmisega põlevatest korteritest. Pommirünnakutes hukkus palju noori neide. Kõigil, kes blokaadis ellu jäid, algasid uskumatult rasked ajad, mil tuli taluda pidevaid pommirünnakuid ja tulistamisi, nälga ja külma...
Pärast blokaadi lõppu läbis võitleja Anna Kiseljova sapööride koolis vastava õppe ning siirdus koos teiste neidudega demineerimistöödele. Gatšina alt leidsid nad terve tankitõrjemiinide välja. Demineerides sai palju tüdrukuid surma, sest neil oli vähe kogemusi ja ka füüsilist jõudu jäi napiks. Anna Nikolajevna kõige valusamad mälestused on siiski seotud selle ajaga, mil tema pataljoni tüdrukutel tuli täita kurba kohust - nad korjasid majadest ja tänavailt kokku surnukehi, viisid need Studebekkeri veoautodesse ja seejärel matmispaika - vennashauda Piskarevski kalmistul. Seda ei saa elu lõpuni unustada! Blokaadi ja hukkunud kaaslasi meenutades ei suuda Anna pisaraid tagasi hoida, aga meie, tema vestluskaaslased, imetleme ikka tema suurepärast mälu, selget vaimu ja elujõudu. Pärast sõja lõppu viibis Anna Nikolajevna 1946. aastal veel Leningradis, kuid tema kodumaja polnud enam ja ka kodukülla Djatlitsasse, kus enne sõda elasid tema omaksed, polnud võimalik naasta: sõjaajal olid sakslaste komandod viinud kõik külaelanikud vägisi kodust ära Eesti territooriumile. 1946. aastal sõitis Anna Nikolajevna oma lähedaste juurde Paldiskisse. Linnast olid sel ajal säilinud ainult jaamahoone ja paarkümmend maja. Ülesehitustöödeks kulus palju aastaid. Ka Anna Nikolajevna sai täiel määral tunda kõiki sõjajärgsete aastate raskusi, sest tollal tuli ju kõigega nullist alustada. Eestisse tulles polnud tal muud vara kui sinel ja sõdurisaapad ning seljas moonakott ühe leivapätsiga.

1950. aastal abiellus Anna Nikolajevna hea inimesega, kellega elas koos palju aastaid ja kelle ta saatis viimsele teekonnale 1995. aastal. Paldiskist sai Anna Kiseljova teine kodu, sest pole ju võimalik jääda ükskõikseks paiga vastu, mille heaks on nii palju jõudu kulutatud, vaeva nähtud, oskusi rakendatud. Nooruses liiga palju kohutavalt rasket füüsilist tööd tegema pidanud Annal ei õnnestunud edasises elus emaõnne nautida. Juttu ajades küsisime Anna Nikolajevnalt, kuidas ta on suutnud kõigis neis ebainimlikes katsumustest ellu jääda ning säilitada elujõu ja lahke suhtumise kõigisse inimestesse enda kõrval.  Tema vastas: "Jumala abiga! Palusin alati Jumalat, et Ta mind hoiaks. Ja ta hoidiski!"

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond