Klara Pütsep 

Minu pikk õnnelik elu

Kaks kodumaad mul on,
kaks südant on mu rinnas

Olen väga õnnelik inimene, sest mul on jäänud selja taha juba üsna pikk elu, ma olen 73 aastane. Mul oli töö, mida väga armastasin ja armastan praegugi veel - ma olen õpetaja. Mul on mees, kaks tütart, 3 tütretütart, 2 tütrepoega ja kodu, oma maja, kus ma elan. 
Minu nimi on Klara Borissovna Pütsep. Sündsin 9. novembril 1937. aastal Leningradis. Olen Eesti kodanik, aga rahvuselt armeenlanna. 
Mu elu on küllaltki huvitav, kuna see on läbi põimunud paljude suurepäraste inimeste eludega meie Eestimaal. Alustama pean aga kaugemalt.
Mu emapoolse vanaisa isa Jaan Roots pidas 19. sajandi keskpaiku Polli mõisas tallimehe ametit. Tal oli viis last ja vanim neist, Jaan Roots sai Longi kooli õpetajaks sealsamas Pollis. Tema vend August oli koolmeister Karksis ja kolmas vend Tõnis oli vallakirjutaja. Õde Maria oli koduperenaine ja noorim vend Karl (1878-1952) töötas õpetajana Taagepera koolis (1889-1904). Tema ongi minu vanaisa. 
1904. aastal vastas Karl Krimmi asunud eestlaste palvele ja sõitis sinna, et õpetada lapsi Tarhani koolis, kus töötas 1909. aastani. Tarhanis külastas teda ta sõber Eduard Vilde.
Eestisse naastes elas ta mõnda aega Karksi-Nuias, kus sündis minu ema Elsa Roots. Ta ristiti Karksi-Nuia luterlikus kirikus 1910. aastal. Karksi-Nuias läks elu aga mõneti raskeks, sest peres oli juba neli last. Vanaisa kutsuti tööle Jaroslavli, kõigepealt pangaametnikuks, siis maamõõtjaks. Ta ostis endale maad Jaroslavli kubermangus, kus juba oli eestlaste asundus. Sinna ehitas ta suure elumaja, karjaõue ja sauna, hakkas kasvatama vilja ja kariloomi: hobuseid, lehmi, sigu. Perre sündis veel kaks poega. Kogu suur sõbralik pere töötas üheskoos põllul, kodus ja metsas. Sedamööda, kuidas vanemad lapsed täiskasvanuks said, läksid nad kodust ära Leningradi: Aleksander asus tööle, Lydia astus Herzeni-nimelisse Pedagoogilisse Instituuti. 1931. aastal sündis Lydial tütar Erna. Lydia palus oma õde Elsat, et ta sõidaks Leningradi ja hoiaks last, kuni jõuab kätte aeg lasteaeda minna. Nõnda sõitiski Elsa Leningradi ja hoidis õe last, seejärel läks tööle: kõigepealt tubakavabrikusse, siis eesti trükikotta Külvaja. Töölesaamisega oli omamoodi huvitav lugu. Trükikoja ülem küsis Elsalt, kas ta eesti keelt oskab ja seejärel palus kirjutada ühe lause eesti keeles. Elsa tegi seda, ülemus vaatas paberilehele ja ütles: "Oled tööle võetud." Samal ajal käis Elsa õhtukoolis, kus lõpetas 8 klassi. 
Leningradis kohtas Elsa oma elu armastust, kui tutvus Gerasim (Boriss) Sarkisjaniga, kes õppis Herzeni-nimelises Pedagoogilises Instituudis. Nad abiellusid ja 9. novembril 1937 sündisin mina. Mu nimeks sai Klara Sarkisjan. Sel raskel ajal, kui Leningradis väga palju inimesi maha lasti või Siberisse saadeti, jättis ema endale oma perekonnanime. Nii et tema oli Elsa Roots ja mina - Klara Sarkisjan. 
Juba 1932. aastal käis üle Venemaa kollektiviseerimise laine ja levis hüüdlause: "Kõik kolhoosi!" Talusid hakati likvideerima, inimesed pidid küladesse kokku kolima. Vanaisa oli sunnitud oma valdusest loobuma. Hiljem tassisid võõrad inimesed maja palkidena laiali, saun aga veeretati palkide peal 7 kilomeetri kaugusele Jegleni külla, kus sellest tehti elamu (kahe toa, esiku ja sahvriga). Lauda ehitas vanaisa uuesti üles. Elumaja oli väga soe, sest esimeses ruumis asus suur ahi ja katel, kust sai pidevalt sooja vett; toitu valmistati ahjus. Selles majakeses elasid vanaema Leena ja vanaisa Karl. Kõik lapsed olid juba oma teed läinud. Jaan ja noorim poeg Valentin läksid samuti Leningradi, ainult Julius abiellus Jeglenis ja ehitas endale seal maja. Tal oli oma venelannast abikaasa Katerinaga kolm last (Viktor, Albert ja Rosalia). 1940. aastal jäi vanaisa pimedaks. Kogu eluraskus jäi vanaema õlgadele. Ta tuli aga väga hästi toime, sest oli väga hea, hoolitsev, töökas ja helde inimene.
 Samal 1940. aastal lõpetas mu isa pedagoogilise instituudi bioloogiateaduskonna ja saadeti tööle Armaviri. Ema jäi koos minuga Leningradi, sest isa ei tahtnud viia oma heledanahalist kaunitari ohtlikku mägilinna. Aasta hiljem sai isa tööle Jerevani Pedagoogilisse Instituuti ja palus meil kevadel samuti sinna sõita. Ema vastas, et ta ei saa minu pärast Armeeniasse sõita, sest suvel püütakse lapsi suure palavuse tõttu just Jerevanist välja viia; niisiis lubas ta tulla sügisel, kui on veidi jahedam. Suveks sõitsime vanavanemate juurde Jegleni Jaroslavli rajoonis (mis hiljem nimetati ümber Kalinini oblastiks). 1940. aastal töötas ema õde Lydia juba Tartu Ülikoolis, Erna elas koos meiega. 
1940. aasta juunis sõitsime kolmekesi vanaema juurde Kalinini oblastisse, sest ema oli saanud kümnepäevase puhkuse. Jõudsime kohale, kuid kolme päeva pärast algas sõda. Ema sõitis kähku Leningradi tagasi, Ernale tuli järele tädi Lydia, kes saatis evakueeritavat Tartu Ülikooli kuni Pihkvani. Sealt viidi ülikool edasi kahte suunda: Voroneži (kuhu viidi ka Tartu Puškini gümnaasiumi varad, maakaardid ja kogu füüsikakabineti sisustus) ning Tšeboksarõsse. Tädi Lydia sõitis koos Ernaga sinnasamasse Tseboksarõsse, kus töötas ajalooteaduskonnas, Erna aga õppis koolis. 
Tekkis selline olukord: isa oli Armeenias, ema Leningradis, mina aga koos vanaema ja pimeda vanaisaga Jeglenis. Selles külas elasid peamiselt naised ja lapsed, mehi peaaegu polnudki või kes olid, need olid invaliidid - mõni ilma jalgadeta või puujalaga, mõni käteta või pime nagu minu vanaisa. 
Kui 1943. aasta suvel käis külast üle kohutav äike, lõi välk mäe peal seisvasse majja. Perenaine, kes parajasti akent sulges, kukkus maha nagu surnu. Kuid naabritädid jooksid kohale, kaevasid ta maa sisse ja ta tuli teadvusele. 
Ema vend Julius ehitas endale maja, aga töö jäi pooleli, sest ta võeti armeesse. Majas elas tädi Katja kolme väikese lapsega. Seesama kohutav äikesetorm viis nende maja katuse kaugele eemale põllu peale. Tuli kutsuda teisest külast üks mees, kes juhtis tööd ja memmed vinnasid katuse tagasi köite abil, mida korjati kokku kogu külast. 
Külas oli elu rahulik, ehkki vaene. Me ei kuulnud oma kõrvaga pommiplahvatusi ja kogu sõjast nägime ainult paari lennukit üle küla lendamas. Sellest ajast on mul siiski mõni juhtum meeles. Meil oli keelatud kodust kaugemale minna, sest küla ümber laius sügav mets, kus elasid hundid ja karud. Meil oli väike kirju koer Lapik. Ta oli väga kuri ega talunud üldse, et teda selja pealt silitataks. Ükskord istusime temaga trepil, ma paitasin ta pead, aga käsi kaldus kogemata ka seljale. Lapik hammustas mind kohe nii, et mul on sellest tänase päevani arm järel. See juhtus suvel. Järgmisel talvel pistsid hundid Lapiku nahka otse meie maja trepil.
Meie vastasmajas elas mu sõbranna Niina koos oma emaga. Nad elasid väga vaeselt. Ükskord kevadel kutsus Niina mind külla ja tema ema pakkus mulle külakostiks kooke, mis olid tehtud külmavõetud kartulist, mida tal oli just õnnestunud sulanud lume alt leida. Koogid meeldisid mulle väga. Lippasin koju vanaema juurde ja ütlesin, et tahan ka selliseid kooke. Vanaema kallistas mind ja ütles, et teeb mulle kooke, aga jahust, mitte külmunud kartuleist, mida peavad sööma vaesed ja näljased. Mu vanaema oli tõeline eesti perenaine, kel oli kõike tagavaraks: söö täna, aga mõtle ka homse peale! Esimesel mail palus vanaema, et kutsuksin meile külla oma orvust sõbratari Šura. Kui lauda istusime, tõstis vanaema Šura ette taldriku punapeedi mahlast maitsva magusa kisselliga. Šura proovis kisselli ja mina imestasin nähes, kuidas tema silmist kukkusid taldrikusse suured pisarad. Ta polnud varem midagi magusat söönud.
Meie küla oli üsna pikk. Meie majast vaadates mäe taga elas veel üks eesti pere ja mina käisin mängimas nende tütre Heli Pirsiga. Mäletan, kuidas ükskord tulin Heli juurest koju, oli ilus päikseseline päev, mul oli punane valgete täppidega kleit seljas ja kui ma mäe harjalt alla meie väikese majakese peale vaatasin, hakkasin korraga laulma nii kõvasti, kui hääl võttis:
Sinine meri, punane aurik,
istume laeva, sõidame Kaug-Itta

See laul kõlab tänini mu kõrvus.

Teine maailmasõda...
Isa saatis kirja, milles palus emal ja minul sõita Ararati orgu Agavnatuni külla meie vanaisa juurde, kus hakkame elama. Tema endaga ei saavat me seal aga kohe kokku, sest ta peab rindele minema.
Ema muidugi ei sõitnud sinna. Kuhu minna? Võõrale tundmatule maale, oskamata keelt ja tundmata kedagi isa sugulastest. Tööl hakati saatma inimesi Leningradi ümber kaevikuid kaevama. Ükskord oktoobris, kui terve päeva valas vihma ja inimesed hakkasid minema koju üle kaevikute purreteks pandud laudade, ema libises ja kukkus, nihestades põlve. Medpunktis öeldi talle, et ta peab hommikul Leningradist lahkuma. Nõnda osutus õnnetus pigem õnnelikuks juhuseks. Ema jäi ellu. Ta tuli meie juurde Jegleni ja töötas kolhoosis viljakoristusel  ning metsalangetamisel; selle eest sai kolhoosis pajukit. Peale selle oskasid mu ema ja vanaema kududa jakke ja rätte, keegi teine meie külas seda ei osanud. Inimesed tulid ema juurde, tõid lõnga ja palusid midagi kududa, tasudes selle eest toiduga: kes tõi kapsapea, kes kartuleid, kes jahu. Seepärast meie nälgima ei pidanud. Lisaks värvati ema kuduma sokke ja käpikuid rindesõduritele, ka selle eest anti pajukit. Ükskõik kus ema ka viibis, alati oli tal kudumistöö käsil. Kui põllul vilja vihku köideti ja tuli puhkepaus, heitsid kõik teised naised tukastama, aga ema istus ja kudus. 
Kui olin kuueaastane, läksid kõik mu sõbrannad kooli, sest nad olid minust 2-3 aastat vanemad. Jäin üksi. Septembri lõpus andis ühe sõbranna ema nõu: "Klara, sul on igav, tahad kooli?" "Tahan, aga mind ei võeta, olen liiga väike." "Aga sa lihtsalt mine klassi, jää ukse juurde seisma ja seisa nii kaua, kuni sul palutakse pinki istuda." Nii ma tegingi. Jeglenis töötas kool ühes suures ruumis, kus pinkidel istusid koos kuue klassi õpilased. Tõsi, kuuendas klassis õppis üksainus poiss. Leningradist pärit õpetajanna Vera Hristoforovna küsis minult: "Kas sa tahad kooli tulla või mis?" "Jah," vastasin kindlalt. Õhtul tuli õpetaja meile külla, peeti nõu, mida teha. Vanaisa ütles: "Las läheb kooli. Kui ära tüdineb, küll siis tuleb ise ära." Ei tulnud ma aga ühtigi, lõpetasin seal kaks klassi.
 
Sõja ajal pidid töötama kõik täiskasvanud ja ka lapsed. Näiteks saadeti kõik õpilased talvel metsa koolile küttepuid varuma. Olin kuueaastane, pidin lõhutud halud kelkudele laduma. Kelke oli meil mitu, pärast vedasime need puukoormaga kahe-kolmekesi kooli juurde. Kui ma nutetud näoga koju tulin, avastas vanaema, et mu käed olid päris külmavõetud. Kohutavalt valus oli!
 Suvel mõõdeti igale õpilasele välja põllulapp, kus pidime lina kitkuma. Muudkui tiri ja tiri, lina järele ei anna. Käed olid juba villis, punased, valutasid hirmsasti. Teised jõudsid minust kaugele ette, kui korraga nägin läbi pisarate, et mulle tuleb minu maalapil lina kitkudes vastu mu kallis vanaema. Lõpetasime koos töö ja läksime tasu järele. Kõik seisid järjekorras ja igaühele meist pandi suhu lusikatäis mett ja tükike õlikooki (kellele rohkem, kellele vähem - see sõltus maalapi suurusest). Õlikook koosneb pressitud päevalilleseemnetest, mis jäävad järele pärast õli väljapressimist. Jah, Suur Isamaasõda - Teine maailmasõda - oli jube.
Ema vennad Aleksander, Jaan ja Julius olid rindel. Aleksander hukkus 1944. aastal Saaremaal õnnetu juhusliku kuuli läbi. Ta oli sõjaväes kokk. Jaan ja Julius said rindelt tagasi haavatuina. Juliuse jalahaav ei paranenudki lõplikult. Noorim vend Valentin suri ümberpiiratud Leningradis nälga - ta oli oma leivakaardi ära kaotanud . 
Mina kaotasin isa. 1942. aastal tuli surmateade, kus öeldi, et isa on hukkunud Ukrainas Vorošilovgradi all...

Siis sai sõda läbi.
Ema õde Lydia ja tema tütar Erna tulid koos ülikooliga Tartusse tagasi. Kogu pere otsustas, et tahame Eestisse tagasi tulla. Esimesena saatis Lydia kutse mu emale ja mulle. Nii me saimegi 13. mail 1946 loa Eestisse sõita ning juunis lubati meil lahkuda Jegleni kolhoosist Kalinini oblastis.  

Rongisõidule kulus peaaegu terve nädal, kuid Tartusse jõudsime siiski veel juunikuus. 
Minul polnud jalanõusid, ema kudus mulle niidist tugevad "kapukad", nendega ma siis ringi käisingi. Mõni päev hiljem toimus Tamme staadionil laulupidu. Niisugust imet nägin esimest korda elus! Olin hämmingus: nii palju rahvast, muusikat, rahvariideid. Ema rõõm oli piiritu. Ta laulis kõiki laule kaasa.
Paar päeva hiljem läksime turuhoone juures asuvale avaturule. Seal oli palju inimesi ja palju asju, kõiksugu kaupu. Raha oli meil vähe ja seepärast sai ema mulle osta ainult ühed puutallaga ja pealt rihmadega kingad. Nendega käisin sügiseni. 
Tädi Lydia elas neljatoalise korteri kahes toas Hermanni (tolleaegse Lauristini) tänava majas nr 17. Teises kahes toas elas professor Johannes Veski oma tütre Astaga, kelle ema elas Elvas ja käis Tartus harva. Esimese ebameeldiva kogemuse saingi temalt: ta ei vastanud mulle, kui teda tervitasin, ning tõstis köögis teekannul kaane pealt, et sõrmega vee taset mõõta: ega me ole ometi tema vett ära joonud? Mõtlesime tollal, et ehk on ta  imelik ja haige inimene, aga nüüd saan ma aru, et ta ei usaldanud meid, kuna olime tulnud Venemaalt. Professor ja Asta ise olid küll väga head ja lahked inimesed. Paari aasta pärast ehitasid nad endale Vabriku tänavale maja ning kolisid sinna. Jäime siis neljakesi neljatoalisse korterisse, kuid käisime neil hiljem veel palju kordi külas.   

Mu ema läks tööle trükikotta Kommunist, mis hiljem nimetati ümber Hans Heidemanni nimeliseks trükikojaks; see asus Ülikooli tänaval. Mulle meeldis väga emale tööpäeva lõpul vastu minna. Või kui mul oli vahel vaja midagi emalt küsida, sättisin enda ülikooli esimese samba juurde kohvikupoolses otsas ja kõõlusin seal, kuni ema mind märkas. Ta töötas raamatute köitjana ja valmis raamatute kontrollijana esimesel korrusel, aknad avanesid ülikooli peahoone poole. Palk oli tal väga väike, seepärast ajasime napi toiduga läbi. Kartulid ja leivkäär, mida kastsime alustassile valatud päevalilleõli sisse - see oli meie igapäevane toit. Komme (klaaskomme või "padjakesi") ostis ema ainult pühade puhul või valimiste päeval. Kõik riided õmbles ja kohendas ema ise. Kõike tegi ta armastusega, kaunilt.  
Ema hoolitses kogu elu ka Lydia eest: tõi puud keldrist teisele korrusele, küttis ahju, koristas tube, pesi põrandaid ja pesu, ladus puud ja turbabriketid keldrisse. 
Kui me Tartusse saabusime, oli linn kohutavalt varemeis. Kesklinn, Vanemuise teater... Minu jaoks olid aga kõige hirmsamad varemed need, mis jäid mu kooliteele mööda Kuperjanovi, Pepleri ja Riia tänavat. Nagu juba öeldud, elasime Hermanni tänaval Tähtvere linnajos, aga koolis pidin ma üheksa-aastasena käima Lina tänaval, pealegi õhtuses vahetuses. Samas majas töötas esimeses vahetuses eestikeelne 3.  keskkool, teises vahetuses vene õppekeelega 4. keskkool. Seal õppisin ma õnneks ainult ühe aasta. Sellest ajast on meele sööbinud pidev hirm: kuidas jõuda kooli ja pärast tagasi koju, möödudes neist õudsetest varemetest, kust sageli kostis appihüüdeid? Jooksin siis ringi vaatamata minema, teadmata ise ka, kuhu; koju jõudes nutsin ja värisesin üle kogu keha. Ükskord jooksin ehmununa väga pika maa, lõpuks jõudsin nõrkenuna mingi aiani. Sealt leidis mind üks abielupaar, nad rahustasid mind kaua ja siis, küsinud, kus ma elan, viisid mu koju. Nad olid leidnud mu Sõbra tänavalt kiriku juurest - see asus ju otse vastupidises suunas mu koduteega!
Veel mäletan, kuidas me talvel kooli vastas asuval mäenõlval liugu lasime. Mul portfelli polnud, käisin koolis värvilise plekk-kastikesega. Kõik lapsed tahtsid sellega mäest alla lasta. 
1946. aasta detsembri lõpul peeti koolis uusaastapidu. Kõik olid karnevalikostüümides. Mina olin Rjazani vanamoor - mul oli seljas ema pikk must seotud rantidega velvetpalitu ja kaelas valge siidrätt. Sel peol võeti meid lava peal pioneerideks. Hoidsin pioneerirätti suure hoolega ja kandsin seda tunnet endas kogu elu. Õppida oli mul, maakoolist tulnul, esialgu raske. Esimesel veerandil sain tunnistusele kolm "kahte", teisel veerandil ühe "kahe" ning kolmanda ja neljanda veerandi lõpetasin juba kahtedeta. Mind viidi üle 4. klassi. Aga ... sinna jäi mul minemata.  

Meie maja esimesel korrusel otse meie all elas perekond Marland, kel oli tütar Svetlana. 1947. aasta kevadel lõpetas Svetlana Kroonuaia eesti kooli 2. klassi. Me olime temaga suured sõbrad ja otsustasime, et läheme samasse klassi, seda enam, et 4. keskkool kolis septembris 1947 vastremonditud hoonesse Riia tänaval. 3. keskkool jäi Lina tänavale. Kuid Jakobi tänaval avati puumajas 8. 7-klassiline vene kool. Selle 3. klassi me Svetlanaga minna tahtsimegi. Vanemad polnud algul nõus, kuid pärast kaks nädalat kestnud kibedat pisaratevalamist andsid emad järele. Nii saimegi klassiõdedeks ja see kestis 10. klassi lõpuni. Minu kõige helgemad mälestused kooliajast ongi pärit sellest koolist. Just seal kujunes välja meie arusaam sõprusest ja ustavusest. Direktor oli tollal Ivan Jossipovitš Sükijainen. Ja kuidas saaks unustada selliseid õpetajaid nagu õppealajuhataja Aleksandra Vassiljevna Tultseva, meie klassijuhtaja ja saksa keele õpetaja Wilhelmina Davõdovna Mishorl, matemaatik Maria Antonovna Ragulina (just tänu temale sai ka minust hiljem õpetaja). 
Selles koolis õpetati meid olema üksteise suhtes osavõtlikud ja tähelepanelikud. Olime ju sõja-aja lapsed, igal meist olid oma haavad ja probleemid. Kes elas keldris või barakis, kellel oli toas nii külm, et tint külmus tindipotis ära ja see tuli magama minnes võtta kaenla alla. Paljudel meist oli isa rindel hukkunud. Käisin väga harva külas neil lastel, kellel olid isad, ja kui käisingi, siis ainult ajal, mil isa polnud kodus, sest puhkesin nutma niipea, kui vaid kuulsin pöördumist: "isa". Ootasin 1962. aastani väsimatult, et isa tuleks koju - minu ja ema juurde. Otsisin teda kõikjalt.

Lapsepõlv on õnnelik aeg, kui sul lisaks kodule on veel ka palju sõpru ja sa oskad igast päevast rõõmu tunda. Lapsepõlves kulgeb aeg nii aeglaselt, aeglaselt. Ühe päevaga jõuad teha väga palju ... Siis aga jõuab kätte noorusiga, seejärel küpsus, siis lähened soliidsele eale ja aeg läheb aina kiiremini ja kiiremini ...
Pärast 8. seitsmeklassilise kooli lõpetamist astusime klassikaaslastega kõik koos Tartu 4. keskkooli, kus meist sai 8G klass. Keskkooli lõpetasime aastal 1955. Suure tänutundega meenutame kõiki selle kooli õpetajaid, eriti oma klassijuhatajat Armilda Palu. Just tema nõudis meilt tõsist tööd ning hoolsat suhtumist kõigesse, millega tegelesime. Ta õpetas meid minema läbi elu püstipäi ja olema kõiges aus ja õiglane, heatahtlik kõikide inimeste suhtes. 
1955. aastal astusin Tartu Riiklikku Ülikooli matemaatikateaduskonda, kuna soovisin saada matemaatikaõpetajaks. Poole aasta pärast pidin aga perekondlikel põhjustel ülikoolist lahkuma. Asusin siis kaugõppe teel õppima Gatšina pedagoogilisse kooli, töötades ise samal ajal Nõgiaru 8-klassilises koolis õpetajana. See Tartust 14 km kaugusel asuv maakool kujunes minu jaoks ka tõeliseks elukooliks. Külma ja vahel ka nälga trotsides ületasin kõik raskused, alati naeratus näol. Olin vanempioneerijuht ja andsin mitmesuguseid ainetunde: matemaatikat, füüsikat, keemiat, kehalist kasvatust, poiste tööõpetust jt. Töötasin ka algkooli liitklassides (1. ja 3., 2. ja 4. kl). Kõige selle jaoks oli vaja väga palju ise õppida. Unustamatu mälestuse on jätnud ka suhtlemine kohaliku noorsooga. Korraldasime peoõhtuid, kontserte, tähistasime tähtpäevi, viisime läbi uusaastakarnevali, kus osalesid peaaegu kõik Rõhu elanikud. Sealne rahvas meenutab neid aegu ja meid tänini soojalt. 
Pärast pedagoogilise kooli lõpetamist astusin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, mille lõpetasin aastal 1967. 
1965. aastal ma abiellusin ja seejärel asusime abikaasaga elama Jõgevale, kuna tema sai sinna töökoha: mees töötas Estonia kolhoosis mehaanikuna, mina aga Jõgeva keskkooli juures tegutsevas 8-klassilises vene koolis. 
Meile sündis tütar Maie. Esmaspäevast reedeni hoolitses tema eest minu ema, kes just selleks Tartust kohale sõitis. Tänu ema abile sain mina töötada. 
1969. aastal kolisime Tartusse, et elada lähemal abikaasa vanematele, keda oli tarvis maatöödes aidata. Abikaasa asus tööle bussiparki, algul linnaliinide bussijuhina, pärast mehaanikuna, siis autobusside remondilukksepana. 
Mina asusin tööle oma kodukoolis, st 4. keskkoolis - algul sekretärina, peagi juba õpetajana. 
1970. aastal sündis tütar Tiia. Samal aastal tegin ma läbi autokooli ja sain juhiload. Autoga sõitmine on tänaseni üks mu meelistegevusi . 

[---]
Nõnda siis sai minust alates 1970. aastast eesti keele õpetaja venekeelses koolis: Tartu 4. Keskkoolis. 1971. aastal palusin määrata end ka klassijuhtajaks: mulle anti 4. klass, kus õppis 43 õpilast. Oli ühtaegu raske ja tore: peaaegu kõik õpilased jooksevad kokku ja esitavad samal ajal läbisegi küsimusi, mina aga seisan, käed avali, kallistan üht, paitan teist, kolmandale pilgutan silma ja püüan kõigile küsimustele vastata.
Nii algas mu väga huvitav töö koolis eesti keele õpetajana ja klassijuhtajana.    
Eesti keele õpik oli olemas, kuid mitte mingeid abimaterjale polnud, mitte ainsatki näitlikku vahendit samuti mitte. Mind aitas hädast välja ajaleht Edasi. Tegin sealt väljalõikeid ning jaotasin need teemade kaupa: "Eesti ajalugu", "Tartu linna ajalugu", "Geograafia", "Uudised" ja hea rubriik  «Kõigile kõigist». Jätkasin seda tööd mitu aastat ja nõnda kogunes korralik kogus abimaterjale, mida tundides kasutada. Lisaks viisin ka ise klassi raamatukokku eestikeelseid lasteraamatuid. Osa neist olid mu enda laste omad, aga ka õpilased tõid raamatuid kooli ja viimaks leidsime ka kokkukogutud vanapaberi seast väärt raamatuid. 
Õpilaste keeleoskuse tase oli klassides väga erinev. Ühed (eriti segaperekondadest pärit lapsed) valdasid eesti keelt juba kenasti: kellel oli isa eestlane, kes käis eesti lasteaias või kel olid õues eesti lapsed mängukaaslasteks. Need õpilased tegid rõõmuga kiirelt ära klassis antud ülesanded, käisid raamatukogus ja valisid sealt lugemiseks teoseid. Nii rikastasid nad ise lugemise abil oma sõnavara ja arendasid keeleoskust. Kui miski oli jäänud arusaamatuks, tulid nad vahetunnil minu käest küsima. Koju neid raamatuid ei laenutatud, need olid koolis lugemiseks. Sellise töökorralduse juures jäi mul aega nõrgemate teadmistega õpilaste ning nende jaoks, kes õppisid nooremate klasside õpikute järgi. Kõik mu õpilased pidid eesti keelt õppima, hinnaalandust ei tehtud kellelegi.Kord tuli kooli uus õpilane, ta kuulas esimese tunni ära, tuli siis minu juurde ja ütles: "Ma olen uus õpilane ja eesti keelt ma õppima ei hakka!" "Mispärast?" küsisin ma. "Mu isa on sõjaväelane, me oleme palju mööda Liitu ringi rännanud, kas ma siis peaksin selgeks õppima kõigi nende kohtade keeled, kuhu me iganes satume?" Vastasin, et kui ta meie juuurde Eestisse tuli, peab ta ikkagi eesti keelt õppima, ning et me alustame temaga kolmanda klassi õpiku põhjal ja ta hakkab kümne kaupa sõnu õppima. Ta jäi nõusse ja sai lõpuks keele küllaltki hästi selgeks.  
Mulle meeldis väga õpilastele eesti keelt õpetada. Ma ei õpetanud neile oma töös ainult keelt, vaid ka seda, kuidas mõista eesti inimesi, nende kultuuri ja kombeid. Õppisime selgeks populaarseid laule. Õpetasin lastele suhtlemist. Jutustasin õpilastele, mida eestlased kalliks peavad, mis neile sügavalt haiget teeb ja isegi vastumeelsust esile kutsub. Tõin rohkesti näiteid omaenda elust (kuna olen pärit segaperekonnast) ja ka teiste inimeste kogemustest. Lapsed mõistsid mind väga hästi. Nad usaldasid mind. 
Hiljem kooli lõpetanutega kohtudes tänasid nad mind selle eest, et neil on hilisemas elus olnud kerge eesti kollektiividesse sisse elada, sest nad said selleks eesti keele tundides hea ettevalmistuse. 
[---]
Nüüd aga tahan jutustada kõige rõõmsamast ja samas valusamast poolest oma elus.
Ma olen - armeenlanna! Olen selle üle uhke, sest minu soontes voolab ju ka minu isa veri. Oleme emaga hoidnud seda armastust läbi kogu elu. Isa hukkus 1942. aasta sügisel, kuid meie südameis elab ta igavesti. Isal oli 5 venda ja 3 õde. Kolm venda teenis sõja ajal samas diviisis kus isagi ja ka nemad hukkusid rindel, ehkki mitte samas kohas, kus isa. Pärast sõja lõppu, kui emaga juba Tartus elasime, saatsime Armeeniasse kirju, ent mingit vastust ei saanud. Meie sissetulekud olid väga väikesed, seepärast ei saanud me ise Armeeniasse sõita, kuigi unistasime sellest kogu aeg. 
1959. aastal otsustasime igast palgast 5 rubla kõrvale panna, et reisiks raha koguda. Ja nii me siis tegimegi. 
Siis äkki - 1960. aasta detsembri algul - sain ma Armeeniast kirja, kus oli lapsekäega kirjutatud: "Klara, kirjutame Sulle, ehkki me ise ei tea, kas Sa oled meie Klara või ei. Meie Klaral on fotol käes nukk ja väikese põlle peale on kirjutatud: "Katja"." See oli tõesti minu pilt! 
Vastasin viivitamatult ja teine kiri saabus detsembri lõpul. Sain teda, et mul on Armeenias üle 30 sugulase. Algas kirjavahetus ning 1961. aasta juunis sõitsime emaga lõunasse, kõigepealt Ahalkalaki linna Türgi piiri äärde, kus elas isa keskmine vend, onu Abissogom. Just tema mind üles otsiski - selleks kulus ligi 16 aastat! Ta oli meditsiiniteenistuse polkovnik, bakterioloog ja Ahalkalaki linna peaarst. Sel hetkel, kui saabus ametlik teada mu leidmise kohta, polnud teda kodus ja mulle kirjutasid esimese kirja tema kaks poega Robert ja Ašotik. Nii esimene kohtumine nendega kui ka kõik järgmised jätsid mu ellu kustumatu jälje.
 
Kahe nädala pärast sõitsime Armeeniasse Ararati orgu Agavnatuni külla, kus elas mu vanaisa. Jah, vanaisa oli elus ja ootas mind, tema majas rippus seinal mu foto. Samas külas elasid ka minu isa õed Arus, Astrik, Anika, samuti isa noorim vend Levon. Vanaisa maja vastas üle tee elas tema vend Artaš. Kõigil neil olid pered ja palju lapsi. Sel reisil sain ma kokku rohkem kui 60 sugulasega. 
Ma ei tundnud end Armeenias külalisena, vaid igati oma inimesena. Iga päev kutsuti meid külla ikka uutesse ja uutesse peredesse ja me käisimegi igal pool, et mitte kedagi solvata. Need olid unustamatud päevad ja kohtumised, tulvil rõõmupisaraid, kallistusi ja hüüatusi:  "Klara-džan! Vai, vai, vai ...!"
Siis sai meie puhkus läbi. Ära saatma kogunes peaaegu pool küla, kõigil kingitused kaasas. Minu isa õpetaja näiteks tõi terve ämbritäie viinamarju esimesest saagist. Hüvasti jätta oli raske, aga Eesti ootas mind. 
 
Sellest ajast peale pidasime tihedat kirjavahetust. Minu juurde Tartusse tulid onu Abissogom ja tädi Astrik abikaasaga. Sõitsime koos nendega Rakverre, kus teenis aega nende poeg Gamlet. Kolmikõed Šušik, Ljusik ja Nazik käisid meie pool mitu korda, samuti tädi Arus oma abikaasa Hatšikiga. Sel ajal, kui meie Armeenia külalised Tartus viibisid, leidis aset paar huvitavat vahejuhtumit. Onu Abissogom oli siin just aastavahetuse eel. Rahvast täis bussiga kesklinna sõites imestas onu: "Inimesi on bussis palju, aga miks kõik vaikivad?" (Selle asemel et valju häält teha ja tõugelda, nagu tavaliselt tehakse Armeenias). Kord läksime kolmikõdedga kaubamajja, nad tahtsid osta trikotaažrõivaid. Kaubad olid aga leti taga riiulis ja müüja ise andis klientidele asjad kätte. Olin algul veidi eemal, aga siis küsisid nad minult: "Milles asi, kas siin ei või vene keeles küsida? Meid ei teenindata!" Vaadates, kuidas nad püüdsid teiste ostjate vahelt paluda müüjat, et see neile üht või teist rõivast näitaks, kuid müüjanna sellele ei reageerinud, kutsusin nad kaasa; läksime järjekorra lõppu ja kui meie kord kätte jõudis, palusin väga rahulikult vene keeles müüjal näidata meile, mis tarvis. Müüja teenindas meid väga rahulikult ja kannatlikult, ehkki me ei rääkinud tookord ainsatki sõna eesti keeles.
Eri maades on alati erinevad tavad ja kombed, ammugi siis veel sellistel kontrastsetel maadel nagu Eesti ja Armeenia. 
Lõunast saadeti meile pakke siin ebatavaliste lõunamaiste maiustustega, näiteks viinamarjamahlaga valmistatud magus vorst, imelised kuivatatud puuviljad ja pähklid. 
1967. aasta suvel elasime abikaasa Leoga alles Jõgeval ja sõitsime tema vanemate juurde Tartumaale. Mõne päeva pärast tuli üks meie Jõgeva naaber meile järele, et teatada: meid kutsutakse kiiremas korras Jõgeva postkontorisse. Sõitsime mootorrattaga sinna, rõõmsad postitöötajad ruttasid meile vastu, tuues õue kaks kasti, millest nirises välja mahla ja mille kohal lendles pisikesi kärbseid. Võtsin kastid sülle ja nii me sõitsime ligi 50 km maale tagasi. Kaste avades selgus, et vanaisa saatis meile oma aiast kõige suuremaid ja magusamaid aprikoose. Sorteerisime kõik hoolikalt ära: terved aprikoosid söömiseks, lõigud ja poolikud läksid moosiks, kõik ülejäänu panime suurde pudelisse ja tegime koduveini. Võrratu vein tuli!

Käisin Armeenias 5 korda. Teise sõidu ajal taheti mind seal mehele panna, aga mina keeldusin - mul oli ometi juba Leo! 
Ükskord õnnestus onu Abissogomil saada 21 päevane turismituusik ja meie kolleegidega (24 inimest) sõitsime Armeeniasse. Veetsime 5 päeva Jerevanis, siis käisime Sevani järve äärs, Diližanis ja Stepanovanis, kust meid saadeti ka ekskursioonile Gruusisse. Armeenlased tervitasid ja kostitasid meid kõikjal, teades, et oleme Tartust. "Hatšatur Abovjan - Tartu!" hüüdsid nad ning kohtlesid meid kui kõige kallimaid külalisi. Kõik armeenalsed, nii vanad kui ka noored tundsid hästi Armeenia ajalugu ning teadsid, et armeenia rahva valgustaja Hatšatur Abovjan õppis omal ajal 4 aastat Tartu Ülikoolis. 

Viimane reis Armeeniasse leidis aset 1985. aastal. Sõitsime koos abikaasa ja tütardega, Maie oli siis 14-, Tiia 9-aastane. Kui palju muljeid said nemad sellest reisist! 

Aeg aga läks, elu muutus. Armeenias algas sõda Karabahhi pärast. Armeenia sattus suletud ringi. Kirjad ja telegrammid ei jõudnud enam kohale, telefonid ei vastanud. Hulk aastaid hiljem sain kirja, milles oli paraku vähe lohutavat. Vanaisa oli surnud, samuti onu Abissogom, kes oli elanud üle 4 infarkti; surnud olid ka tädi Arus ja tema mees ning Gamlet ja Šušik. 
Telefoniside taastudes rääkisime ikka õdede Ljusiku ja Nazikuga. Kuid tänavu lahkus ka Ljusik meie seast... nagu teatasid tädi Aruse lapsed Ženjake ja Artsruni Interneti teel saadetud kirjas. Artsrun ütles kord, et meie elust lahkunud vanemate ja lähedate pärast pole meil moraalset õigust sugulussidemeid kaotada. Ta ütles, et püüab järgmisel suvel Tartusse sõita, ja me ootame teda pikisilmi. 
Mu onu Abissogom, kes mu üles leidis, on nüüd surnud ja puhkab koduküla Agavnatuni kalmistul Ararati orus. Tema haual seisab kõrge mälestusmärk, mille ülaosas on onu portree ja selle all tema ees- ja perekonnanimi, veidi allpool on aga kirjas veel kolm nime: Ovnan, Gerasim, Agasi. Need on tema kolm venda, kes hukkusid rindel 1942. aastal. Nüüd on ka minul olemas koht, kuhu ma väga tahan minna ja lilli viia. See on ka minu isa haud. 
***

Sellise loo kirjutasin ma oma elust. Olen tõesti õnnelik inimene. Töötasin kaua oma armastatud erialal, armastasin väga õpilasi ja nemad vastasid mulle samaga. Annan veel praegugi kodus eratunde, et aidata neid, kel on raske ja kes peavad sooritama eesti keele riigieksami või keele tasemeeksami. 
Mul on palju sõpru, nii klassikaaslasi ja endisi kolleege kui ka lihtsalt sõpru ja naabreid. 
Mul on ka kaks kodumaad. Kui viibin Armeenias, igatsen Eesti järele, kui aga olen Eestis, igatsen Armeenia järele, kus mul on palju kalleid sugulasi, keda tahaks ikka ja jälle näha. 
Ja nagu iga inimese elus, nii ka minu elus on kõige tähtsam ikka - perekond!

[---]
Sel põhjusel, et ma armeenlanna olen, pole mulle kogu elu jooksul saanud osaks vähimatki põlgust ega võõrastust mitte ühegi eestlase ega venelase poolt. Kõik inimesed mu ümber on alati suhtunud minusse sügava austusega. Ometi ma tean, kui keeruline on vahel olukord segaperekondades, kus välja paisatud kibedad sõnad põhjustavad valu ja kurbust: "See on vene värk", "Nii teevad ainult venelased", "Eestlased nii ei räägi, eestlased nii ei tee" jne ... 

1990. aastate alguses, kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, tuli selliseid sõnu varasemast sagedamini kuulda. Päevakorda kerkis küsimus, et kõik Eestis elavad inimesed peaksid oskama eesti keelt, mis on meil kuulutatud ainsaks riigikeeleks. Paljudel tuli töökoha säilitamiseks või tööle saamiseks eesti keele eksam sooritada.  
Kohe Eesti iseseisvuse esimesel aastal korraldasin ma oma koolis (Tartu 4. keskkoolis) õpetajatele eesti keele kursuse ja juba esimesel katsel said eksami edukalt tehtud 24 õpetajat, neist 7 pealegi kõrgeima kategooria tasemel. Õpetajad suhtusid keeleoskuse nõudesse väga tõsiselt. 
On täiesti arusaadav, et 5, 10, 30 või enam aastat Eestis elades tuleb selle maa keelt suhtluskeelena osata; tuleb tunda ka siinset ajalugu, kultuuri, kombeid ja eesti rahva tähtpäevi. Venelased peavad hästi ja sügavalt tundma õppima kõrget vene kultuuri ning suhtuma austusega selle rahva kultuurisse, kelle keskel nad elavad. Siis ei teki ka hõõrumisi, viltuvaatamist ega solvavaid sõnu.  
Eestis tehakse kõike nii eestlaste kui ka venelaste jaoks - seda tuleb teada ja mõista. Eesti on kõigi siin elavate inimeste kodumaa! Olen väga rõõmus, et mu elu on olnud seotud Eestiga. Ma armastan sind, mu Eesti, kuid igatsen ka Sinu järele, mu kauge Armeenia!

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond