Kodus kahes keeles

Sündisin 1949. aastal Siberis, kuhu vanemad olid Eestist küüditatud juba 1941. aastal. Mu esimesed kümme eluaastat möödusid koos ema, isa ja vanaemaga Tomski lähedal Obi jõe äärses Krasnõi Jari asulas, kus tegeldi peamiselt metsatööstusega. Kõige karmimad ajad olid siis juba möödas. 1941. aastal küüditatutel tuli sõja-aastail ellujäämiseks rängalt pingutada ja ka suhted olid siis pingelisemad. Minu lapsepõlves 1950. aastatel enam nälga polnud; talved on Siberis loomulikult külmad, aga sellega olime harjunud – tuli lihtsalt vastavalt riidesse panna. Külas peeti jõule ja ristiti lapsi, meile saadeti Eestist  raamatuid, ka aabits, kust lugema õppisin. Kodus rääkisime muidugi eesti keelt ja Krasnõi Jaris elas veel suhteliselt palju eestlasi. Kuid kõik rahvused said omavahel hästi läbi, ma ei mäleta mingit vaenu ega kiusamist ei koolis ega tänaval. Niisamuti ei mäleta ma teadlikku vene keele õppimist – olen seda osanud nii kaua, kui ennast üldse mäletan. Teiste lastega mängides sai keel iseenesest selgeks. Mäletan, et väikese tüdrukuna oleksin tahtnud endale teistsugust, venepärast nime, et mitte teistest erineda. Ent palju aastaid hiljem, kui oma lapsepõlvesõbrannadega kohtusin, väitsid nad, et mul olevat nii ilus ja huvitav nimi, et nad lausa kadestasid mind!
Lapsepõlv jääb paljudele meelde ilusa ja õnneliku ajana – nii ka mulle. Hoolimata sellest, et ega inimestel elu iseenesest kerge olnud: pärast sõda, kus hukkus palju mehi, pidid paljud naised üksi lapsi kasvatama. Minuealistel lastel olid küll isad olemas, aga ka pered olid suured. Otsest nälga ei tuntud, aga asju vist ikka nappis ja toit jäi ühekülgseks. Meie pere, kuhu kuulus kolm elujõulist täiskasvanut ja üksainus laps, oli mõnes mõttes erand.  
Krasnõi Jaris oli laste maailm väga väike. Külas polnud hobuseid, autodest rääkimata, niisiis tehti kõik käigud jalgsi. Igapäevane elu toimus 2-3 kilomeetri raadiuses. Esimese auto ostsid mu vanemad 1958. aastal,  aga sellega sai sõita üksnes auklikel külatänavatel. Obi kaldale rajatud küla ise oli vist ligi 8-10 km pikk, aga kuskile mujale sõita ei saanudki, sest seal algas kohe mets – taiga. Muu maailmaga ühendasid Krasnõi Jari ainult jõelaevad. Lapsed sattusid suurde linna (Tomskisse) enamasti siis, kui jäid nii haigeks, et vajasid haiglaravi. Selline reis oli haigestumise puhul nagu omamoodi "preemia" või lohutus... Muidugi tundsime ka mingit nimetut igatsust Suure Maailma järele, aga eks see ole üldinimlik. Nagu Juhan Liivgi kirjutas: "Kui seda metsa ees ei oleks..." 

Vanaema pidas väga lugu venelaste abivalmidusest, toetusest, soojast südamest. Kui mulle 2009. aastal avanes võimalus üle pika aja taas lapsepõlvepaiku külastada, selgus, et seal mäletatakse praegugi hea sõnaga mu vanaema kunagist lilleaeda. Ka mina mäletan lapsepõlvest ainult häid inimesi. Enamasti olid nad meie saatusekaaslased, küüditatud ja nende järeltulijad – paljudest rahvustest ausad, töökad inimesed. Tõsi, alles 2009. aastal Tomskis oma endiste kooliõdedega rääkides sain teada, et ka nende vanavanemate pered olid kunagi enne sõda samasse kohta välja saadetud, ilmselt Stalini ajal kulakuteks tembeldatuna. Võib arvata, et meie lapsepõlves (1950. aastate keskel) kodus neist asjust ei räägitudki. Lapsed said tõe teada hiljem, võib-olla alles täiskasvanuna. 

Kui me Krasnõi Jarist lahkusime, et Eestisse sõita, kogunes terve küla meid saatma. Tundsin hetkeks isegi kurbust, mõeldes: kas ma tõesti ei näe oma kodu enam mitte kunagi?!

Eestisse jõudes asusime elama väikesesse Lõuna-Eesti külla, vanemate endisesse kodukanti. Ja jälle võeti meid hästi vastu, meid ümbritsesid head, südamlikud inimesed. Selles mõttes on mul elus  õnne olnud.

Siberis õppisin mõistagi venekeelses koolis, aga ka Eestis kohanesin üsna kiirelt. Lastel läheb see ju märksa kergemini kui täiskasvanutel. Külas polnud nagunii valikut, ainus kool oli eestikeelne ja selle 4. klassi ma läksingi. Matemaatikas olin oma klassikaaslastest isegi veidi ees, jutustavad ained  (ajalugu, geograafia jms) algasid õnneks alles 5. klassis, nii et jõudsin seni eesti kirjakeelt harjutada.  Mõni väike nüanss tundus Eestis siiski üllatav. Näiteks imestasin algul selle üle, et kõigil klassikaaslastel on erinevad nimed. Pealegi polnud ma paljude eesti nimedega harjunud ning murdsin pead selle üle, mis võiksid laste nimed "tegelikult" olla. Venemaal kasutatakse ju palju lühendeid, hellitusnimesid, palju on nimekaime. Nii ma näiteks mõistatasin, mis on klassiõe Elli õige nimi – kas ehk Elfriede? Teisest küljest, eks iga uus asi äratab lastes erilist huvi. Võtsin kätte ja õppisin kõigi klassikaaslaste nimed selgeks. Võib-olla just tänu sellele on mul hiljemgi olnud nimede peale hea mälu.

Lapsest saati olen tundnud end koduselt kahes keeles. Hiljem, kui piirid avanesid, tuli töö tõttu selgeks õppida ka inglise keel. Kerge see polnud, aga see on meie põlvkonna elu loomulik käik ja nii tulebki seda võtta. Leian, et mu elu on rikas eri maade, keelte, ajastute ja helgete kogemuste poolest ning ma pean seda suureks väärtuseks.    

 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond