Vladimir Mihhailov meenutab oma kohtumisi tähtsate inimestega:

Sergei Mironovitš Kirov

Esimene kohtumine sellest seeriast on erilise väärtusega. See leidis aset siis, kui olin alles kolmeaastane, nii et muidugi ei võinud ma selle sündmuse tähtsust kohe mõista ega seda meelde jätta. Kuid mu isa jutustas sellest vaimustusega palju kordi. 
Oli aasta 1933. Isa töötas tollal ÜK(b)P Leningradi Linnakomitees instruktorina. Mina olin poolteist aastat varem haigestunud lastehalvatusse ja alles hakkasin täieliku halvatuse seisundist välja tulema. Seetõttu vajasin ma pidevat järelevalvet. Kord võttis isa mind mingitel kodustel põhjustel tööle kaasa. Ta kandis mind kätel. Kui isa pidi minema "meestetuppa", püüdis ta välja mõelda, kuhu mind mõneks minutiks toetada. Siis astus sisse Sergei Mironovitš Kirov. Nähes, et mu isal on probleem,  võttis ta mind oma sülle. Muidugi polnud mul endal selles sündmuses mingit rolli, aga kas on palju lapsi, keda on kätel kandnud Leningradi töörahva lemmik, ÜK(b)P Keskkomitee liige S. M. Kirov. Mõnede ajaloolaste arvates oli S. M. Kirov 1930. aastate alguses ÜK(b)P kõige autoriteetsem tegelane ning J. V. Stalini peamine vastane.
Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel toimusid NSV Liidus kohutavad sündmused: peeti jahti partei pealiini ja nõukogude võimu vastastele ning spioonidele. Ühest küljest valitsesid maal hirm, sagedased pealekaebused ja arreteerimised, teisest küljest aga usk seltsimees Stalini eksimatusesse: ta lihtsalt ei teadvat, mis maal tegelikult toimub, sest pahatahtlikud funktsionärid ei lase rahva kaebustel armastatud Juhi kõrvu jõuda! Nii mõtles valdav enamus elanikkonnast. Pärast Stalini surma ja sellele järgnenud sündmusi jäi juhi süütusesse uskujaid vähemaks, kuid see usk ei kadunud jäädavalt, vaid on eelkõige vanemate inimeste teadvuses säilinud tänapäevani. Samamoodi usun mina tänaseni, et Mironõtš (nagu Leningradi töölised S. M. Kirovit hellitavalt kutsusid) oli aus ja korralik i nimene. Seda usku mõistavad hukka eriti just "poliitilised tuulelipud".  

Järgmised kohtumised tuntud inimestega toimusid siis, kui olin juba küpsemas eas; tõsi, siis oli tegemist vabariigi või linna tasandil väljapaistvate isikutega. 

Johannes (Ivan) Käbin
Käbiniga puutusin kokku umbes 33 aastat pärast "kohtumist" Kiroviga. Millal täpselt see juhtus, jätan ütlemata austusest Johannes Käbini isiku ja ameti vastu.  
Kui mina ENSV-sse tulin, oli Ivan Käbin juba palju aastaid olnud EKP Keskkomitee esimene sekretär. Seega ei olnud me "samal pulgal". Esmakordselt nägin selle perekonna liiget röntgenikabinetis, kuhu tuli läbivaatusele üks vaeselt riides elatanud naine. Keegi mu kolleegidest tundis huvi, kust on pärit tema kuulus perekonnanimi. Naine vastas tagasihoidlikult, et ta on Johannes Käbini sugulane ning elab Kohtla-Nõmmel kehval järjel. Mulle, kes ma tookord olin veel omajagu naiivne, tundus ebaõiglane, et KP esimese sekretäri sugulane elab sedamoodi vaesuses. Seepärast teatasin vahejuhtumist partei linnakomiteele. Kolm päeva hiljem vastati mulle, et kontrollitud andmete põhjal ei olevat seltsimees Käbinil Kohtla-Järve rajoonis sugulasi. 

1960. aastate lõpul puhkasin Pärnus, sanatooriumis Estonia. Kord istusin pärast hommikueinet üsna sanatooriumi sissepääsu lähedal asuval pingil. Järsku saabus must Volga ning sellest väljusid noor naine ja ranges hallis ülikonnas keskealine mees. Samal hetkel käis juhuslike pealtnägijate sest läbi kahin: "Käbin". Minu kõrval seisnud noor neiu tõstis pilgu taeva poole ja sosistas: "Kas ma tõesti näen Käbinit ennast?" Samal ajal võttis Johannes (venepäraselt Ivan) Käbin auto pakiruumist kohvri ning läks koos saatjannaga sanatooriumisse. Juhuslikud pealtnägijad läksid laiali, aga minu kõrval seisnud neiu jäi mõneks ajaks paigale, ise otsekui palvetaolises seisundis. Umbes kümne minuti pärast väljus seltsimees Käbin hoonest, istus autosse ja sõitis ära. See oligi mu "ühepoolne tutvus" Ivan Käbiniga.

Samal õhtul levis sanatooriumis kuulujutt, et siin puhkab Käbini pruut, väga tagasihoidlik naine. Tutvusin temaga tänu oma Moskvitšile. Tema nimi oli Tamara. Ta ei jäänud sanatooriumisse kauaks, vaid palus üsna pea, et viiksin ta koos kohvriga koju, mis asus linna raamatukogu vastas. Ma teadsin seda hoonet, legendi järgi olevat seal sõja ajal Göring kaarte mänginud. Asusime siis, kohver tagaistmel, teele, ning ma keerasin autoga enne "Kasiinot" maja õue. Seal istusid inimesed  lahtisel verandal ja jõid teed. Peremees tuli trepist alla, võttis autost kohvri, pani selle maha ja hakkas kätt tagataskusse pistma. Mina aga ei lasknud sel juhtuda, vaid surusin tal kätt ja lahkusin öeldes, et kõik on korras. Rohkem ma Käbinit otse ei näinud, kuigi mind saadeti kord EKP Keskkomiteesse tema juurde ja ma pöördusin sealt tema resolutsiooniga meie partei linnakomiteesse tagasi. 
Alustasin oma jutustust looga naisest, kes olevat olnud Käbini sugulane. Lõpetan aga looga, mille rääkis mu ülemus, doktor Majass, kes töötas mõnda aega Vabariikliku Naha- ja Suguhaiguste Dispanseri peaarstina. Dispanser asus Nõmmel. Sealsamas  lähedal elas Johannes Käbin, kellest oli selleks ajaks saanud ENSV Ülemnõukogu Presiidumi esimees. Talle meeldis kodu lähedal pargis jalutada. Kord kurja kuulsusega dispanserist möödudes kuulis Käbin, et keegi hõikas: "Taat, ae, taat." Ta vaatas üles: rõdul seisid neiud, kes lasid koti kolme rublaga nööri otsas ülevalt alla ja palusid, et "taat" ostaks neile pudeli viina. Käbin võttis koti ja läks otsejoones peaarst Mati Majassi juurde. Viimane sai noomida, aga "daamid" ei jõudnudki oma vodkat ära oodata.  

Karl Vaino -  ENSV Kommunistliku Partei Keskkomitee eelviimane esimene sekretär    

Vaino töötas esimese sekretärina aastatel 1978-1988. Ta võttis selle koorma enda kanda pärast seda, kui Ivan (Johannes) Käbin valiti ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks. K. Vainost sai EKP Keskkomitee esimene sekretär mõneti ootamatult. Kui minu tuttav Gurjan Kuprijanovitš Annikov registreerus Peipsi Kaluri kolhoosi esindajana Karl Vaino vastuvõtule 28. juuuliks 1978, töötas too veel EKP KK tööstussekretärina, aga kui ta määratud ajal kohale läks, selgus, et Vaino oli just eelmisel päeval saanud EKP KK esimeseks sekretäriks. 

Johannes Käbin oli enda mantlipärijaks ette valmistanud Vaino Väljast. Moskvas aga eelistati talle kui täisõiguslikule eestlasele Tomskist pärit eestlast Karl Vainot. Väljas läkitati saadikuks Nikaraaguasse – arvatavasti selleks, et ta kellelegi ette ei jääks.  
Minu juhuslik tutvumine Karl Vainoga meenutab pisut seda anekdooti, kus naisterahvas läks suure ülemuse vastuvõtule ja ütles, et too peab teda aitama, sest nad on koos maganud! (Naine saalis, mees presiidiumis). 
Mina olin neil aastail "Rahvakontrolli linnakomitee koosseisuvälise tervishoiuosakonna koosseisuväline juhataja." 
Karl Vaino oli hädas oma puuduliku eesti keele oskuse tõttu. Kohalikud elanikud suhtusid temasse umbusuga hoolimata sellest, et ta elas ja töötas edukalt Eestis juba alates 1947. aastast. Seepärast külastas Karl Genrihhovitš parema meelega neid koosolekuid ja aktivistide üritusi, mis toimusid vabariigi kirdeosa linnades. Nii me siis peaaegu nagu anekdoodis kohtusimegi. Ükskord, kui talle silma jäin, tuli ta ise minu juurde ja ütles, et on mind ammu tähele pannud. Vastasin tagasihoidlikult, et ka mina näen teda sageli presiidiumides. Ta kohmetus ja lausus siis, et teda kutsutakse, jah, alati lavale. Pärast seda jutuajamist hakkasime kättpidi teretama ja vahetasime mõne "ilmaliku" fraasi. Meelde on jäänud viimane kohtumine. See toimus 1987. aasta lõpul. Vaino nägi väsinud välja. Minu küsimusele, miks ta end ei hoia, vastas ta: "Tuleb agiteerida nõukogude võimu eest." Minu küsimusele: "Kas seda on siis vaja?" vastas tema: "Jah, on." Kogenud poliitikuna aimas ta lähenevat äikest ette. See jäigi meie viimaseks kohtumiseks. Karl Vaino vabastati ametist 23. märtsil 1988 ja ta sõitis Moskvasse. 
Kogu Eesti kohalik elanikkond võttis vaimustusega vastu uudise sellest, et EKP KK esimeseks sekretäriks on valitud seltsimees Vaino Väljas. Nad arvasid, et "oma" sekretäri tulek vabariiki toob kaasa rahu ja õitsengu. Mulle näib, et nad eksisid.
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond