Loo autor V. N. K. lisab, et viitab alljärgneva loo pealkirjaga („Kolm päeva naise elust pärast perestroikat”) A. Solženitsõni esikteosele „Üks päev Ivan Denissovitši elust”. 
„Lugesin seda raamatut viieteistaastasena ega suutnud kaua ettegi kujutada, et Nõukogude Liidus võiks leiduda selliseid kohti ja et siin võidakse inimestega niimoodi käituda! Püha lihtsameelsus ja naiivsus! Aga mille poolest nüüd parem on, kuigi käes on 21. sajand?!!! Näkku küll ei lööda, aga see-eest – kuidas piitsutab riik minu hinge!!! Ja mille eest??? Vabandage, kui mõni asi pole siin nii, nagu peab!  


Kolm päeva naise elus pärast perestroikat

Esimene päev

     Varajane hommik toob leevendavat jahedust pärast lämmatavat tööd, mil uni oli nii sügav, et äratuskella neetud plärin jõuab vaevu teadvusesse. On aeg tõusta. Selleks pole vähimatki tahtmist, kuid elu vääramatu tingimus – teenida leivapaluke põrmust loodud keha toitmiseks – sunnib end püsti ajama ja kraanikausi juurde minema. Jääkülm vesi, mida ikka ja jälle näole panen, ning ämbritäis vett, mille endale kaela kallan, äratavad unesegase aju, panevad keha elusüsteemid käima ning toovad kaasa peene elutahtenire. Täna oleme suvilas, kuigi elame tegelikult linnas, viiekorruselise maja viimasel korrusel. Kraanikaussi seal ei ole, kuid külm vesi voolab vannitoas korralikult kraanist ja lubab ka linnas dušši võtta.
Ringi vaadates nägin, et loodus alustab päeva päris kenasti: päikesekiired peegelduvad puulehtedel kastepiiskades briljanitena – kristallidena –, nagu nüüd öeldakse; muru särab ja neelab ahnelt kasteniiskust, otsekui teades, et päeval pole midagi juua – halastamatu päike kuivatab kõik viimse piisani. Päiksekese peale vihastada pole ikkagi vaja, ta ju lihtsalt täidab oma suvist kohust, andes maale soojust ja hellust. Mis parata, et päikese hellus on lausa nii „hell”, et muutub kõige elava jaoks lämmatavaks, isegi valusaks – see pole tema süü. Raske on taluda seda, mida antakse suures koguses, looduse lapsed on väetid, inimene niisamuti.
Mõtiskledes maise elu kaduvuse üle, hakkasin manustama seda, mida „Jumal andis”: musta leiba, paar eile õhtul „mundris” keedetud külma kartulit, killuke heeringat ja värsket kurki, kruus maapiima – ongi kõik, mida Jumal täna hommikul kehale toiduks lubas. Muide, toit pole üldse halb, patt oleks nuriseda. Kartul, kurgid, heeringas, piim ja must leib sobivad mu kõhus suurepäraselt kokku ning annavad terveks päevaks täiskõhutunde, kusjuures heeringas päästab veel janust. See on praktikas järele proovitud, pole veel kordagi alt vedanud.
Palve, see vaimutoit, imbub aegamisi „Meie isa” kaudu teadvusse, jagab õnnistuse laineid kõigile elunditele ning laiendab südames pidama jäädes elutahtenire väikeseks jõeks. Nõnda on nii ihu kui ka hing oma toidu saanud. Tõmban kiiruga esimesed ettejuhtuvad riided selga ja kiirustan bussi peale – töötada, töötada, töötada iga päev kontoris, võttes vastu inimesi, kes otsivad juuridilist abi, kaitsmaks oma rikutud õigusi.
Inimkond tekitas ise endale probleeme, kui üksikosad liitusid rühmadeks. Rühmad hõivasid maast oma territooriumi, tunnistasid selle enda omandiks, sõdisid üksteisega uute maade pärast ja ülendasid end riikideks, kuulutasid välja mingi arusaamatu suveräänsuse. Igal rühmal, mis elas sellisel hõivatud territooriumil, tekkisid oma kombed, mis muutusid seadusteks. Õigused inimestele anti, kuid kohustused läksid riigi arvele, kõik see pandi kirja ning hoidku Jumal, kui mõni inimene tegeles sellise rühma-riigi territooriumil mitte ettenähtud asjadega. Seadus ei lubanud selliste asjade olemasolu, mida polnud paberil kirjas. Kui inimese elus tuleb ette sündmus, mida seadused ette ei näe ja millele riik oma riikliku  käitumisstandardi järgi lahendust ei anna, läheb käiku kohtusüsteem: inimene kirjutab palve või maksab juristile selle palve eest, kui ta ise ei suuda kirjutada; ta maksab rahalist lõivu, et riik lubaks kohtul tema asja läbi vaadata, aga kohus otsustab, kuidas heaks arvab. Mõnikord otse seadust järgides, mõnikord kõveriti. On ka selline vanasõna: „Kel jõud, sel õigus.” 
Buss sõidab, reisijad ajavad vaikselt juttu, mõni tukub, mõni vaatab aknast välja, mõni on mõtteisse vajunud ...
Millest võib mõelda tavaline elanik pisikeses rühma-riigis, mis peab ennast universumi keskpunktiks ja oma põliselanikke – elitaarseks inimgrupiks kogu planeedil? Väljaspoolt vaadates saab inimestel vahet teha soo, vanuse, materiaalse kindlustatuse taseme järgi, aga edasi läheb juba keeruliseks. Igaühel on oma saatus, oma mõtted. Ja küllap see ongi hea, et keegi ei saa teada, millest inimene mõtleb. Mõttevabadus – see on ainus hüve, mis inimesele alles jääb, seda kallihinnalist vabadust ei saa temalt keegi võtta.
Aknast välja vaadates meenutan sedasama päeva nüüdseks juba rohkem kui nelikümmend aastat tagasi ...
Iljapäeva eelõhtul võttis minu ema, kes oli sel ajal veel noor, kuid ära kurnatud ülejõukäivast maatööst ja neljast lapsest (kellest noorim oli vaevu kaheaastane ja mina, vanim laps, viieteistkümnene), oma seitse asja ning läks lastele paremat elu otsima. Meenuvad suur roostevabast metallist kast, mille isa oli rindelt toonud kunagi ammu, enne minu sündimist, tsinkvannike ja kaks pappkohvrit. Need said viimase piirini majapidamiskraami ja rõivaid täis laotud. 
Mulle näis, et seal, kuhu sõidame, avaneb uus, muinasjutuliselt ilus maailm, kus alalõpmata valitseb ülev-pidulik hingeseisund. 
Kogu külarahvas nuttis, saates Njurat koos lastega võõrsile. Ema ütles, et ega „halvemaks ikka minna ei saa”, aga meie, lapsed, tihkusime nutta ja vaatasime vaikides maha. Hirm oli. Mida me siis kartsime – ei tea isegi. Muidugi oli kahju sõpradest lahkuda, aga minul oli kõige rohkem kahju maha jätta männimetsa, mis algas kohe küla serval ning kinkis meile igal aastal marju ja seeni. Palju hiljem taipasin, et see mets oligi mu ainus sõber, kes võttis mind just niisugusena, nagu ma olen. Temaga ei olnud vaja kavaldada, temale võis rääkida kõigist oma lapsemeelsetest uudistest, temalt sai nõu küsida ja temaga koos kurvastada, kui hingele oli haiget tehtud. Kõrgete käharate männipuude all pähe tulnud mõtted rahustasid alati ning võtsid hingelt ära seletamatu kurbuse; õhtul andis marjade või seente korjamisest tekkinud väsimus rahuliku ja sügava une kogu ööks. 
Mulle meeldis väga varajastel hommikutundidel minna jahedate mändide alla, istuda valgele samblale, võtta kätega põlvede ümbert kinni ja vaadata päikesekiiri nagu läbi sõela metsa alla tungimas ning üksteisega lõikumas. Hea, muretu mets. Linnulaulumuusika oli kui klassika, mis tõi hinge rõõmu ja rahu. Sulgesin silmad ja lasin kujutlusvõimel maalida tulevikupilte, mis polnud üldsegi pärit maisest ilmast, vaid pigem imedemaalt. Neis piltides kordus üks asi: mina kandsin pikka valget kleiti, endal lilled käes, ja minu juurde sõitis valgel hobusel prints, näol õnnelik naeratus sellepärast, et ta mu üles leidis. Mu lapsesüda värises vaimustusest  ja armastusest selle kujuteldava printsi vastu, aga edasi kerkisid vaimusilma ette juba mitmesugused muud pildid, mille süžee meenutas enamasti Thomas Maine Reidi romaanide oma. Just neid ma salaja lugesin, redutades õhtuti pööningul, sellesama petrooleumlambi valgel, millega ema käis tavaliselt lehmalaudas loomi talitamas. 

Isa ootas meid juba uues elukohas ja viis meid külla, kus elu oli tõepoolest endisest kergem, aga „muinasjutulisest ilust ja ülevusest” polnud siiski jälgegi. Tegelikult ootas ees vaid töö: kandsin hoolt väiksemate vendade ja õe eest, õppisin koolis, töötasin köögiviljaaiaks nimetataval maalapikesel; siis järgnesid  õpingud instituudis, elukohajärgne suunamine ning töö Kodumaa heaks. Ühesõnaga, fantaasiad „kaugetest maadest ja printsist valgel hobusel” jäid maha mu varajase lapsepõlve maadele, sinnasamasse männimetsa külaserval. Võimalik, et nii ongi parem. Muidu oleks liiga valus üle elada aega, mil üks suur maa lagunes arusaamatuks lapitekiks, mis koosneb väikestest maadest, ja igal säärasel lapil viiakse juba tükk aega läbi „sipelgatõrjet”. Nõnda ütles kord ajakirjanduses meie, pärastsõjaaegsete kuuekümnendate aastate sisserännanute kohta mingi valitsevate põliselanike riigiaparaadi pisiametnik. Võib-olla ma lahkuksingi, kartes seda „tõrjet”, aga seal, kust me pärit oleme, pole enam alles männimetsagi – see võeti perestroika ajal maha ja küla suri välja, peaaegu kadus maa pealt. Siia jääksid mu isa ja vanaema hauad, siin elab mu väga kõrges eas ema, keda ma rahustasin ja kellele andsin jõudu elada sel segasel ajal, samuti mu õde ja kaks venda. 

Poliitika on arusaamatu asi. Pealtnäha on kõigist rahvustest inimestel samad eesmärgid ja ülesanded: elada rahus, töötada, kasvatada lapsed headeks, tublideks inimesteks, anda neile elukutse, panna nad paari (mul kasvab tütar), vanaduspõlves rõõmustada lastelaste üle ...


Just nii ahvatlevalt lihtsalt, rõõmsalt ja rahulikult võiks elada sel parimal planeedil! Ja mis vahet seal on, mis keeles inimesed räägivad! Teineteist mõistetakse siis, kui inimesed elavad sõbralikult, olenemata keelest, milles kõneldakse. Miks küll inimesed kõik nii keeruliseks ajavad?! 

Jõudsime kohale. Ongi minu peatus. Mõtlen teine kord edasi, aga nüüd – minu „rahusadam”, pisike toake advokaadibürooos, koht, kus sain end pärast pikki aastaid taas inimesena tunda. 
Mu kohustused ei ole keerulised: kui keegi tuleb ja esitab juriidilisi küsimusi, pean vastuse andma. Tuleb seadustest üles leida nimelt see artikkel, mis määratleb küsija probleemi asukoha riigi poolt lubatud tegevuste süsteemis. Olen juba harjunud, et lubatud on palju – aga keelatud veel rohkem. No ei laabu paljude inimeste elus asjad nii, nagu seadustes ette nähtud! Siis kirjutame prokuratuuri või kohtusse, tõestame, et inimene ei saanud käituda teistmoodi, lahendades probleemi nimelt nii, mitte teisiti; palume kohtul avalduse üle vaadata ja otsuse langetada, et seadustada väljakujunenud asjade seis. Inimene kogub tõendeid, teeb dokumentidest koopiaid, otsib tunnistajaid ... See pole sugugi keeruline, küll aga aeganõudev. Ja väga kahju on inimestest, eriti siis, kui neil koos perega ei pikendata elamisluba üksnes mõne liigse päeva pärast, mis nad veetsid haige ema juures naaberriigist kodumaal. Või kui petetakse vanurit, kes ei suuda tõestada, et teda peteti ainult sellepärast, et ta on vana ja haige, et tal pole enam palju elada jäänud, ning et petturid, kes omastasid ta varanduse, kasutasid ära nimelt seda, et ta on abitu, ei oska riigikeelt ega tunne seadusi.
Õhtu eel saabub mu vandeadvokaadist ülemus. Nagu ikka, on ta väsinud ja rõhutud käsilolevatest kriminaalasjadest: ülekuulamistest, kohtuistungitest, vastastamistest... Istume, suitsetame, joome kohvi. Vahetame emotsioone. Need on pausid, mida ma väga kõrgelt hindan, need on juristiameti õppetunnid. Ta on silmapaistev inimene – mu advokaat-õpetaja! Juhendab mind, nagu oleksin ta „lootustandev” noorem õde. Tõsi, elukogemus on mul üsna soliidne, aga juristina olen alles noor spetsialist, mind peab veel ja veel õpetama! 
Õhtul ootavad ees kodused tööd: jalutan koera ja kassiga, valmistan endale ja perele õhtusöögi ning midagi järgmiseks hommikueineks. Õhtused vestlused tütrega heidavad valgust tema muredele: sõbrannade avatus ja suutmatus saladusi hoida annavad täieliku pildi sellest, mida ta päeval tegi. Seni pole muret, kõik, mis tema elus toimub, jääb tavalise kolmeteistkümneaastase tüdruku tavalise elu piiresse. Jumal tänatud! Pole tal kriminaalseid sõpru, pole ka metsikuid armumisi: talle meeldib naabripoiss, aga ainult virtuaalselt – poiss on vanem ega pööra sellisele maimukesele tähelepanu. Minu neiuke ootab vaguralt, kuni ta saab kaheksateistkümneaastaseks, et siis „hakata tegema kõike, mida tahab!” Tahaks ta kõrvadesse auke teah ja kõrvarõngaid kanda, aga mina olen selle esialgu rangelt ära keelanud. Ta lepib sellega, et peab ootama paremate aegadeni. Ma leian, et olen väga õnnelik naine! 
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond