Natalia Kolobova
Tänan teid, et olite mu omaksed!

Lauasahtleid kraamides sattus pihku ümbrik vanade mustvalgete fotodega. Neil on kujutatud Nõukogude armee sõdureid poseerimas ruumides, mida Nõukogude Liidus tollal veel nähtud polnud. Fotode tagaküljele oli kirjutatud kuupäev. Fotod on üle 65 aasta vanad ja teiste sõdurite kõrval on neil kujutatud ka minu vanaisa, tollal kahekümne ühe aastane nooremseersant Pavel Kolobov.

„Vanematele igaveseks mälestuseks nende pojalt Pavelilt koos võitluskaaslastega Suurest Isamaasõjast. Pilt on üles võetud Viinis pärast meie võitu hitlerliku Saksamaa üle 13.06.1945,“ seisab ühe foto tagaküljel. Teise taga on loetletud kõik pildil jäädvustatud, kellega koos vanaisa fašistide vastu võitles. Linn on sama – Viin, kuupäev 12. juuni 1945.

17.06.1941 sai vanaisa kaheksateistkümneaastaseks. Viie päeva pärast algas sõda, Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale. Koos vanemate, õdede ja vendadega Leningradi oblastis Tihvini rajoonis Kolobovo külas elanud Pavel läks rindele. Palju aastaid hiljem jutustas ta mulle, kui raske oli tal ja ta võitluskaaslastel üle elada esimest sõjatalve. Sõdurid tundsid puudust kõigest – mundritest, soojadest riietest, toidust. Söödi vaid külmunud musta leiba ja külmunud tooreid kartuleid. 

Vanaisa tegi sõja läbi praktiliselt selle esimesest päevast viimase pauguni, sumpas mööda metsi ja rabasid. Tundub tõelise imena, et ta kõigi nende nelja rängima aasta jooksul kordagi tõsiselt haavata ei saanud. Vaid korra riivas granaadikild sõrme ja ta viibis sanbatis ravil kõigest ühe päeva, siis saadeti ta kohe jälle eesliinile. Vanaisa meenutas hiljem korduvalt, kuidas ta oli sõjast juba nii väsinud, et hakkas lausa haavatasaamisest unistama - nõnda saanuks kas või mõnda aegagi laatsaretis rindest puhata.

Vanaisa sõjatee sai alguse tema väikeselt kodumaalt Leningradi oblastis ning lõppes Austrias. Tema jaoks sai sõda läbi Viinis 1945. aasta juuni keskel. Ta polnud veel kahekümne kahenegi, kuid juba oli jäänud selja taha Suur Isamaasõda.

Hiljem naasis ta Leningradi oblastisse, kus Boksitogorski linnas kohtas vanaema, kuhu too oli koos oma perega sõja ajal Barnaulist evakueerunud. Tollal kahekümneaastane vanaema asus tööle kohalikus komsomolikomitees. Tema palgast elas kogu pere – tema ise, ema, kaks nooremat õekest ja vennaraas (isa ja vanem vend said sõjas surma). Vanaisa ja vanaema abiellusid 1947. aastal ning asusid kohe pärast pulmi elama Eestisse Sillamäele, kuhu Gatšinas autojuhikursused lõpetanud vanaisa tööle suunati.  Sillamäel sündis neil poeg, minu isa. Ja 1984. aastal sündisin juba mina – ainuke lapselaps. 

Vanaema pole juba üheksa aastat, vanaisa surmast on möödas peaaegu kaheksa. Minu südames elavad nad aga igavesti ja see on pigem nende kui minu teene. Neile tuleb öelda suur aitäh selle eest, et mäletan kogu elu, kuidas vanaema hommikuti oivalisi pannkooke küpsetas, kuidas ta mulle unejuttudeks südamlikke muinasjutte vestis, kuidas vanaisa õpetas mind jalgrattaga sõitma ja malet mängima, kuidas me jalutasime temaga pikalt linnapargis ning istusime armastatud kohvikus Muinasjutt. Mäletan sedagi, kuidas taaduga 9. mail sõjaveteranide kolonnis marssisime. 

Memmel ja taadil oli unistus – nad tahtsid, et ma õpiksin hästi, lõpetaksin ülikooli, teeksin ära autojuhieksamid ja hakkaksin ise autot juhtima. Olen väga rõõmus, et suutsin nende unistused täita, et sain vähemalt sel moel nende hoole ja armastuse eest tasuda. 

Miks seisavad meil meeles vanaemade-vanaisade jutustused, miks mäletame seda kohutavat aega, sõjakangelasi – hoolimata sellest, et ajaloo ümberkirjutajad püüavad meid selle eest kõigest väest „häbistada"? Me ei kummarda totalitarismi, vaid austame neid, kes olid sunnitud jätma maha oma pered, oma vanemad, ning kellele koolipingist välja astudes ei antud kätte mitte küpsustunnistust, vaid relv. Austame neid, kes tõid ohvriks nii oma nooruse kui ka tervise, neid, keda sõda jättis ilma rahulikust elust. Kas siis nemad tahtsid sõdida? Loomulikult mitte. Neil lihtsalt polnud teist valikut. Tuli asuda kaitsma ennast, oma kodu, vanemaid ja lähedasi. Tuli võidelda selle eest, et järeltulevad põlved, ka meie, saaksime elada rahutaeva all. 

Praegu tunnen kahetsust, et ei ilmutanud ehk piisavalt huvi vanaisa ja vanaema noorpõlve, koos veedetud aastate ja sõjapäevade vastu. Praegu polegi enam kedagi, kellelt küsida ... Iga kord, kui sirvin minu jaoks kokku pandud vanavanemate fotoalbumit, haarab mind hingevärin, kui loen viimaselt leheküljelt: „Natašake, hoia alles see album, mille vanaisa ja vanaema sulle su sünnipäevaks tegid. 30. jaanuaril 1988. aastal.“ Ja täna võin ma neile mõttes öelda vaid üht: „Tänan teid, et olite mu omaksed!“

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond