Valeri Konski
"Tõotamata" maa

Alustan sellest, et mul ei tulnud eales pähegi, et Eestist saab kunagi mu elupaik, kuid, nagu rahvatarkus ütleb, "inimene mõtleb, jumal juhib". Sündisin 13. augustil 1939. aastal sõjaväelase perekonnas Petropavlovksis-Kamtšatkal (Vene Föderatsioonis). Isa töötas mereväebaasi ülemana. Mina aga mäletan teda sellest ajast, kui olin viieaastane - pärast Leningradi rindel haavatasaamist lasti isa puhkusele ja ta tuli meie juurde Tšeljabinskisse. Mäletan, kuidas ema embas isa, lausudes: "Pojake, see on sinu isa..."

1941. aasta suvel viibis meie pere (mina, ema, vanaema ja vanem vend) puhkuse ajal sugulaste juures Vinnitsas, Ukrainas. Sõja esimesil päevil algas linna pommitamine. Ema jutu järgi pidime sageli varju otsima "pragudest" (nii kutsuti kaevikute moodi maase kaevatud varjendeid). Siis hakati elanikke evakueerima. Just nagu paljud teised, nii sõitsime ka meie Uraali, Tšeljabinski linna. Jõudsime elusalt ja tervelt kohale, kuigi ešeloni (taas ema mälestuste järgi) tulistati õhust. (Hiljem sain teada, et Tšeljabinskisse oli evakueeritud ka palju eesti perekondi). Sõjaväelase abikaasana võeti ema armees arvele ja kuna tal oli medõe elukutse, suunati ta tööle tankistide kooli arstipunkti. Töö käis vahetuste kaupa. Linnas levisid kuuldused, et röövid sagenevad ja siin tegutseb jõuk nimega "Must kass". Sellepärast sai igasugust janti. Emal oli oravanahkne kasukas, aga kui ta pidi õhtusel ajal oma valvekorda minema, pööras ta kasuka pahupidi, et mitte äratada võimalike röövlite tähelepanu. Vanem vend, kes oli tollal viieteistkümneaastane, töötas tankide remonditöökojas, mina aga käisin lasteaias. Vanaema hoolitses koduse majapidamise eest.

Siis jõudis kätte 1945. aasta. Sõda lõppes. Isa oli tol ajal Karjala rindel. Perekond valmistus sõitma tema uude teenistuskohta, Hiitola raudteejaama Karjala-Soome NSV-s (oli tollal selline 16. liiduvabariik). Siin paiknes miinipildurite polk, isa oli selle komandöri asetäitja. Elama asusime kahekorruselisse puumajja, mille juurde kuulusid kaks aita, saun ja viljapuuaed. Õues sai peetud kanu ja hanesid. Kui isa 1946. aastal reservi arvati, võtsid vanemad ka lehma. Selsamal aastal sündis noorem vend. Minul oli aeg minna kooli, see asus tavalises elumajas. 

Kogu selle aja, mis me Hiitolas elasime, otsis isa kontakti oma sugulastega. 1949. aasta suvel saabus kiri, mille tõttu pidime juba omaseks saanud kodust lahkuma. Isa sünnilinnast Odessast kirjutas meile isa poolõde, kes oli naasnud sinna pärast sõjaaegset evakuatsiooni. Ta teatas, et isa kaks venda said rindel surma ja neist ühe perekond hukkus Odessa getos. Ka emapoolsete sugulaste pere suri getos. Minu vanemad otsustasid viivitamatult Odessasse sõita. Müüsime oma kraami maha ja septembris asus kogu pere - mina, noorem vend, isa, ema ja vanaema - teele. Vanem vend õppis sel ajal juba Kiievi topograafiatehnikumis ja elas sealses ühiselamus. Hiljem tutvus ta ühes spordilaagris oma tulevase naisega (kes oli pärit eesti perest). Tehnikumi lõpetamise järel suunati vend tööle Lõuna-Sahhalinile ja sinna siis vastabiellunud noorpaar tööle sõitiski.  

Odessas võttis meid vastu isa poolõde koos pojaga. Jaamahoone oli sõjas hävinud, seda asendasid ajutised ehitised perrooni ääres. 1952. aasta mais ehitati endise jaamahoone asemele uus... Meie eluasemeks sai ühetoaline "mugavustega" korter, kusjuures need "mugavused" paiknesid õues. Talvel andis toasooja "pursuika". 
Õppima asusin ma Odessa 118. keskkooli 4. klassi; see oli poistekool. Õppeaasta oli juba alanud. Isa viis mind kohale. Klassis (4A), kus ma õppima hakkasin, käis parajasti tund ning avatud ukse vahelt võis kuulda, kuidas keegi luges väga ilmekalt Puškini luuletust "Talvehommik". Hiljem sai sellest luulelugejast mu sõber. Kord ühes tunnis kõneles õpetaja keeles, millest ma päris hästi aru ei saanud. Kui sellest emale rääkisin, seletas ta : "See, pojake, on ukraina keel." Nõnda siis tutvusin paralleelselt vene keele ja kirjandusega ka ukraina keele ja kirjandusega, seda kinnitab hinne "neli" mõlema aine kohal mu küpsustunnistusel. Alates 4. klassist tegime eksameid peaaegu kõigis õppeainetes. Paljude mu klassikaaslaste isad hukkusid rindel, ka paljud meesõpetajad olid sõja läbi teinud... 

Saabus 1953. aasta märts. Seisime klassikaaslastega järgemööda kooli fuajees auvalves J. Stalini portree juures. Matusepäeval kuulas kogu koolipere raadiost Malenkovi, Molotovi ja Beria kõnesid. Beria lubas kodanikele, et "kaitseb nende õigusi, mis on kirjas stalinlikus konstitutsioonis". Kuu aega pärast Stalini surma rehabiliteeriti arstid, kes olevat olnud süüdi NLK(b)P KK liikmete surmas ja kavatsenud tappa kõrgeid sõjaväelasi. Sellelt arsti naiselt, keda oli autasustatud Lenini ordeniga selle eest, et ta aitas "valgetes kitlites mõtsukaid" paljastada, võeti orden ära. Sellest ajast peale, kui jaanuaris 1952 hakati rääkima arstide arreteerimistest, muutusid mu vanemad rahutuks, nad sosistasid sageli isekeskis - ilmselt selleks, et halvad uudised minu kõrvu ei jõuaks. Kui anti teada arstide rehabiliteerimisest, paranes meeleolu ka meie kodus, kõik tundsid kergendust.

1956. aasta kevadel kõlas mulle viimane koolikell, lõpueksamid olid tehtud, küpsustunnistus käes. Pärast ebaõnnestunud katset astuda instituuti said minust ja ühest klassivennast abitöölised Odessa kinostuudios ehk, nagu seda toona nimetati, Kinovabrikus, kus parajasti käisid filmi "Kevad Zaretšnoi tänaval" võtted. Stuudios ei töötanud ma kaua. Läksin ametit õppima Odessa pressitehasesse, kus omandasin 3. kategooria treiali elukutse. Seejärel töötasin tehases ligi kaks aastat ja enne seda, kui mind ajateenistusse kutsuti, ma enam kõrgkooli astuda ei püüdnud. Aega teenima kutsus mind Odessa Primorski rajooni sõjakomissariaat. 24. augustil 1958 saadeti mind teele sõjaväeossa.  Ešelon pandi kokku Odessa kaubajaamas. Rong koosnes soojustatud vagunitest, milles olid laudadest narid, madratsid peal. Isa, ema ja noorem vend käisid mind rongile saatmas. Vanaema polnud selleks ajaks enam elavate kirjas. Sihtjaama jõudmiseks kulus seitse ööpäeva. Teivasjaamades sõime väliköökides. Lõpuks jõudsime hilisõhtul Vaziani jaama Gruusias. Sealt viidi meid autodega edasi mägedesse Muhrovani külla, mis asub Tbilisist 30-35 km kaugusel. Hommikusel rivistusel saime teada, et hakkame teenima eriotstarbelises raadiotehnikapolgus. Pärast noorsõdurikursuste lõpetamist ja vandeandmist saadeti paljud meist "sihtpunktidesse". Mina sattusin Aserbaidžaani NSV-sse Lenkorani linna, mis asus Iraani piiri äärses keelutsoonis. Iraan kuulus 1955. aastast alates sõjalisse liitu "Bagdadi blokk" (CENTO). Me pidime jälgima õhuruumis toimuvat ning tegelema eetriseirega. Teenistusaja lõpuks sain rühmakomandöriks. Kollektiiv oli meil sõbralik, sellist mõistet nagu dedovštšina polnud olemaski. Sõjaväeosas teenisid koos noormehed Venemaalt, Ukrainast, Moldaaviast, Gruusiast, Armeeniast, Usbekistanist. Mäletan 1. maid 1960. aastal: pärast hommikusööki saime käsu asuda oma kohtadele lokaatorite ekraanide ja eetriseireaparatuuri taga, sest mingi tundmatu lendav objekt oli rikkunud Nõukogude Liidu piiri. Meie käsutuses olevate vahenditega seda avastada ei õnnestunud. Nagu hiljem teatavaks sai, leiti see üles ja tulistati alla Sverdlosvki linna lähistel. Tegemist oli luurelennukiga, mida juhtis ameerika piloot Powers.   

Puhkust, nagu teada, ajateenijatele ei anta, välja arvatud preemiaks või perekondlike asjaolude tõttu - kuni 10 ööpäeva (sõiduaega arvestamata). Minu suureks kurvastuseks anti ka mulle puhkus perekondlikel põhjustel - selleks, et saaksin jätta jumalaga emaga, kes suri pärast rasket haigust 1960. aasta suvel. Odessasse sõitis siis Tallinnast ka vanem vend (kes oli selleks ajaks koos naise ja pisipojaga Južno-Sahhalinskist Tallinnasse naasnud). Pärast ema matuseid tegi vend meile - isale, mulle ja nooremale vennale - ettepaneku tulla Tallinna, et rasket aega koos veeta ning tema eesti sugulastega lähemalt tuttavaks saada. Saabusime Balti jaama, kus seisis ikka veel J. Stalini mälestusmärk; ka Mere puiestee kandis endiselt tema nime. Sõjakomissariaadi kaudu õnnestus mul saada puhkust veel 7 päevaks, siis pöördusin sõjaväeossa tagasi. Ajateenistust oli jäänud veel üks aasta, selle aja sees vahetas isa oma Odessa korteri Tallinnasse, et elada vanema poja lähedal. Nõnda siis sai minustki automaatselt Tallinna elanik. 

9. septembril 1961 anti välja järjekordne kaitseministri käskkiri uute kutsealuste ajateenistusse kutsumisest ja "demblite" reserviarvamisest. Sellele pidanuks järgnema käskkiri ka meie sõjaväeosas, kuid... Paraku seda ei tulnud. Hruštšovi "sula" asendus "külmenemisega", Nikita Sergejevitš Hruštšov algatas Berliini müüri ehitamise ning meid jäeti "erikorralduseni" teenistusse. 28. septembril sõitsin vanema venna telegrammi alusel Tallinnasse, et sängitada mulda meie isa, kes suri infarkti. Tema viimseks puhkepaigaks sai Metsakalmistu. Kuu aega pärast sõjaväeossa naasmist määrati mind 23. novembril 1961 väeosa käskkirjaga reservi. 

Saatuse tahtel saatsid vanemad mu ajateenistusse Odessas, aga tagasi tulles võtsid mind vastu vennad Tallinnas, kus vene- ja ukrainakeelne kõne ja odessa dialekt segunesid mingi mulle tundmatu, kui meloodilise keelega. Ees seisis tutvumine "tõotamata" maaga. Uute sugulaste soovitusel asusin tööle Elektrotehnika tehases, kus toodeti elavhõbedal põhinevaid alaldeid. Selles ettevõttes töötasingi praktiliselt kogu aja pensionile minekuni. Alustasin elektriseadmete koostaja õpilasena, lõpetasin ratsionaliseerimise ja leiutamise büroo juhatajana. 1962. aastal astusin Leningradi Raudteetranspordi Instituudi kaugõppeosakonda, mille konsultatsioonipunkt asus Tallinnas Pikal tänaval. Elektrotehnika tehases kohtusin oma tulevase abikaasaga. Elasime koos mu noorema vennaga, kes õppis õhtukoolis, mille lõpetamise järel saadeti ta tehase stipendiaadina õppima Leningradi Elektrotehnika Instituuti. Vend lõpetas edukalt selle kõrgkooli ja tuli tehasesse tööle insenerina. 

1964. aastal ma abiellusin. Kuid samal aastal pidin paraku katkestama nii õpingud (II kursusel) kui ka töö: korralisel läbivaatusel tehase fluorograafis avastati mu kopsudel plekid ja mind saadeti ravile tuberkuloosidispanserisse Uus-Tatari tänaval. Arstide ja abipersonali suhtumisest on jäänud eriti soojad mälestused. Pärast kahekuulist ravi tekkis võimalus jätkata seda ükskõik millises tuberkuloosisanatooriumis, milliseid, nagu mäletan, oli väikese Eesti kohta suhteliselt palju: Saaremaal, Pühajärvel, Riisiperes, Kose-Ravilas, Hiiul jm. Mina läksin Pühajärvele. See oli talvine aeg. Suusatamine, uisutamine, jääaugust kalapüüdmine - kõik see soodustas kiiret paranemist. Eriti hästi on meelde jäänud kunstiline isetegevus, milles ka mina sain osaleda. Laval kõlasid laulud eesti, vene ja ukraina keeles. Esitati ka eestikeelseid näitemänge. Tegin ühes neist kaasa, kuigi ma ise oma eestikeelsete repliikide tähendust üldse ei mõistnud. Tuupisin repliigid lihtsalt pähe, saades järk-järgult teada ka nende tähenduse. Niimoodi pimesi õppisin selgeks lastelaulu "Mutionu pidu" ja Raimond Valgre laulu "Peagi saabun tagasi".
 
1965. aasta märtsis sündis meie tütar. Samal aastal (pärast tervislikel põhjustel võetud akadeemilist puhkust) pidin loobuma instituudis õppimisest. Kuid, kuna olin läbinud kõrgkoolis kolm semestrit, võeti mind vastu Tallinna Polütehnikumi õhtuse osakonna 3. kursusele. Lõpetasin selle kooli 1968. aastal tööstusettevõtte elektrivarustuse erialal. Hiljem käisin veel kaks korda sanatooriumis - Saaremaal asuvas väikeses maakohas Kärlas ja Kose-Ravilas; 1975. aastal võeti mind tuberkuloosidispanseris arvelt maha. 1973. aastal tuli ilmale meie poeg. Lapsed õppisid eri aegadel Tallinna 6. Keskkoolis ja lõpetasid selle. Tuleb märkida, et kool ja õu aitasid tütrel ja pojal eesti keele selgeks õppida... 

Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Lõppes nn. perestroika, mille peamiseks eestvedajaks oli M. Gorbatšov. NSVL lagunes. Eesti sai iseseisvaks. Tulenevalt ühe või teise ajalooetapi erinevatest käsitlustest jagati "Püha Maarja maa" elanikud põliselanikeks ja võõrasteks. Nii sai võimalikuks (kui T. ja P. Vahteri sõnu kasutada) "muulaste sihikindel diskrimineerimine". Seismine hirmpikkades järjekordades Kodakondsuse- ja Migratsiooniameti uste taga sai kolmandikule vabariigi elanikkonnast - teiste seas ka mulle -  igapäevaelu lahutamatuks osaks. Minu lapsed said kodakondsuse emapoolset liini pidi, kuna mu abikaasa sündis Tallinnas enne 1940. aasta sündmusi. Abikaasa on kodanik, lapsed on kodanikud, aga minul, pehmelt öeldes, seda au pole... Minu vabast tahteavaldusest (mis tugines Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel jaanuaris 1991 sõlmitud lepingu 3. paragrahvile) Eesti poolele ei piisanud, just nagu ei peetud millekski ka mu tõendit eesti keele kursuste läbimise kohta AS Mainoris 1990. aastal. Tahtmatult meenuvad Ostap Benderi prohvetlikud sõnad (mis küll said öeldud mõneti teise teema kohta): "Euroopa aitab meid..." Rootsi valitsuselt saadud toetusrahaga korraldati kuuekuulised eesti keele kursused, mille ma edukalt lõpetasin. 1995. aastal sai minust naturalisatsiooni korras Eesti Vabariigi kodanik.


Kalender näitab 2010. aasta lõppu. Akna taga on lumerohke talv. Lapsed on omandanud erialase hariduse ning töötavad. Poeg läbis 1994. aastal ajateenistuse piirivalveüksustes Eesti-Vene piiril. Lapselapsed Mark (11 a) ja Martin (8 a) õpivad ARTE gümnaasiumis. Meie abikaasaga oleme pensionil. Me sugulaste ja lähedaste saatus kujunes aga teistsuguseks. Eriti rasked katsumused tabasid mu naise ja tema ema sugulasi. Aga see on juba teine lugu. 
  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond