Marina Kotljarova mälestused 
pani kirja Kristina Kotljarova

Minu lapsepõlvelinn oli tulvil päikest, puuvilju ja naeratusi!


Sündisin Stavropoli krai väikeses kuurortlinnas Kislovodskis, kus elasin kümnenda eluaastani. Lapsepõlv on kauneim aeg inimese elus, seepärast on ka mälestused sellest kõige soojemad. Meie naabruskonnas valitses väga sõbralik õhkkond. Igal suvel toimus tänavapidu – lauad toodi majadest välja ja kõik elanikud aitasid neid katta, kes kuidas sai. Lapsed andsid siis kokkutulnutele kontserdi. Minu lapsepõlvelinn oli tulvil päikest, puuvilju ja naeratusi!

Otsuse Eestisse elama asuda tegid mu vanemad, ma ise olin siis veel liiga väike – üksnes kümneaastane. Eestist teadsin vaid, et see liiduvabariik asub Skandinaavia läheduses ja on peaaegu nagu  välismaa. Seepärast tahtsin suure huviga näha uusi kohti ning rõõmustasin väga, et hakkan elama Tallinnas.

Paraku selgus, et Tallinnas on märksa külmem kui Kislovodskis. Samuti pidin hakkama õppima mulle täiesti tundmatut eesti keelt. Õnneks sõbrunesin kiiresti tüdrukutega oma koduõues ja hiljem ka koolis. Sõprade leidmine ilmselt ongi selles vanuses kõige tähtsam. Tänu uutele sõpradele harjusin ja kohanesin uue eluga üsna kiiresti. Polnud mingit vahet, kellega sõbrustada - kas eestlaste või venelastega. Kõige esimene tutvus tekkis mul just oma eestlasest naabritüdrukuga. Leidsime peagi ühiseid huve ning varsti otsustasime, et mina hakkan temaga rääkima eesti keeles, tema minuga vene keeles. Nii me siis õpetasime teineteisele oma keelt.

Sugulasi pole mulle ajaloolisele kodumaale enam jäänud, sealsete sõpradega on side kahjuks ammu katkenud. Kohanesin samm-sammult eluga uuel kodumaal, võtsin omaks uued kombed. Olen Eestis üles kasvanud, hariduse saanud, siin sündisid ka mu lapsed. Seepärast võin Eestit lugeda oma teiseks kodumaaks.







Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond