Rafia Jenikejeva
Mind suunati "kuurorti"
Enne Eestisse tulekut elasin ma Kuznetski linnas Pensa oblastis. Mu vanemad asusid sinna elama Kesk-Aasiast, pagedes seda piirkonda laastava malaaria eest. Meie ümberasumise aeg langes kõige raskemale perioodile, 1930. aastate näljaaega. 1934. aastal läksin ma kooli ja 1944. aasta sügisel astusin juba Kuibõševi ehitusinseneride instituuti, mille lõpetasin edukalt 1949. aastal. Veel enne, kui kinnitati meie diplomiprojektide teemad, jagati tudengitele laiali ankeedid, mis, nagu hiljem selgus, määrasid meie edasise saatuse. Need noored, kel olid sobivad ankeediandmed, suunati tööle Moskvasse Keskmise Masinaehituse  Ministeeriumi kaadriosakonda. Ka mina sain sellise suunamise. Moskvas aga öeldi mulle, et pean sõitma Leningradi ja sealt edasi Narva linna, kus pean pöörduma kohaliku miilitsionääri poole ja küsima, kuidas leida teed F. J. Gukovi juhitavale ehitusobjektile. [Eelmainitud ministeerium tegeles tuumaprojektidega, sellest ka niisugune konspiratiivne juhatus tulevasse töökohta jõudmiseks. F. J. Gukov, endine Kuibõševi Rahvasaadikute Nõukogu liige, oli tollal üleliidulises mastaabis teenekas ehitusjuht, kes andis olulise panuse ka blokaadijärgse Leningradi ülesehitustöödel. Tlk] 
Söandasin küsida, kas ma ei võiks minna tööle Kesk-Aasiasse, kus elavad mu sugulased. Mulle öeldi viisakalt, soovitades mitte muretseda, et ma sõidan ju, võib öelda, kuurorti. (Võib-olla peeti silmas Narva-Jõesuud). Just nii ma siis olengi alates 1949. aasta augustist elanud ja töötanud Eestis, mille kohta ma enne siia saabumist teadsin ainult seda, et tegemist on ühega kolmest Balti liiduvabariigist. 
Lubatud "kuurordi" asemel ootas mind ees raske töö hommikust õhtuni: ehitati Sillamäe linna. Siinne jahe ja niiske kliima ning mere lähedus oli mulle algul harjumatu. Kohalike elanikega meil olulisi kokkupuuteid polnud, sest kogu tehase kollektiiv koosnes mujalt sellele objektile saadetud eri taseme spetsialistidest. Ainult turul ostsime kohalikelt talunikelt nende kvaliteetseid piimatooteid.
Hiljem hakati korraldama ekskursioone Tallinnasse, kus erilist huvi äratas vanalinn - hästi säilinud näide keskaja Euroopast. Külastasime ka pealinna teatreid ja kontsertsaale. Need eestlased, kellega mul oli võimalus suhelda, jätsid endast väga vaoshoitud, aga lahkete inimeste mulje. 
1955. aastal sain ma tuua enda juurde Sillamäele ka oma vanemad ja kaks õde. Isa jõudis veel töötada tehase turvateenistuses, ema oli kogu elu koduperenaine, õekesed käisid koolis ja pärast lõpetasid kaugõppes instituudid.  
Ma ise töötasin esimesed seitse aastat (s.o. 1949-1956) ehitusel, seejärel kuni pensionileminekuni 1983. aastal projekteerimis-konstrueerimisbüroos. Ajapikku õppisin Eesti elu paremini tundma. Raamatusõprade ühingu kaudu, mida juhtis M. F. Smolina, saime päris hästi tuttavaks eesti kirjandusega - tõsi, tõlgitud teoste abil. Kõige enam lugesime niisuguseid autoreid nagu E. Vilde, vennad Tuulikud, Lilli Promet, J. Smuul, A. Tammsaare, L. Koidula. Kui mul tekkisid sidemed ekslibrisekogujatega, tutvusin paljude kollektsionääride ja ka väga heade eesti kunstnikega. Minu kogus on M. Olveti, R. Kaljo, H. Arraku, V. Staniševksi töid. Hindan väga kõrgelt suurepärase kunstniku Lembit Lõhmuse loomingut. Nüüd on ajad muutunud ja ma ei tea enam, kas kollektsionäärid jätkuvalt kohtuvad, et üksteisega oma ekslibriseid vahetada. 
Kuna ma olin raamatusõprade klubis lektor ning korraldasin ka tehase tsehhide organisatsioonides kirjandusteemalisi vestlusi, võisin sama tegevust jätkata ka pensionipõlves. Korraldasin pensionäridele kirjanduslikke vestlusringe ligi kahekümnel eri teemal. 
Suurem osa mu elust on möödnud Eestimaal, siia on maetud mu vanemad, siin sündisid mu pojad ja lapselapsed. Minu lastele on Eesti juba Kodumaa. Pärast seda, kui vanemad enda juurde elama tõin, pole mul enam Venemaal sidemeid. Kuid ajalehtede ja televisiooni vahendusel tunnen loomulikult sealse elu vastu huvi, elan kaasa, muretsen selle pärast.    

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond