Lembi-Elena Fomina 
Teine kodumaa
Minu lapsepõlv möödus Poritsa külas Leningradi oblasti Pavlovski rajoonis. Eestist ma tollal väga palju ei teadnud. Meie külas elas küll üks suur eesti perekond, eestlasi elas ka naaberkülades. Minu isa hea sõber oli eestlane Karl Libenau ja kui mina sündisin, palus isa Karli mu ristiisaks. Nii et päris võõras Eesti mulle siiski polnud, teadsin sellest juttude järgi. Ja kui mu ristiisa ise abiellus meie külast pärit neiuga, kutsus isa nad seniks meie majja elama, kuni nad omaette elamise saavad. 
Nüüd jutustan sellest, kuidas algas minu tee Eestisse. Kui Saksa väed 1941. aastal Leningradi oblasti küladesse tungisid, jäime ka meie nende okupatsiooni alla. Sakslased panid meid, lapsi alates 12 eluaastast, tööle kivikarjääri, kus hangiti materjali teede remondiks. Seal me töötasime 1943. aasta suveni. Siis viidi meid kõiki Eestis asuvasse Klooga koonduslaagrisse. Kaasa võtta ei saanud me mitte midagi, sest kogu küla elanikud viidi ära ühe veoautoga. Laagris magasime paljastel naridel. Pärast laagrit saadeti meie pere Soome, kus töötasime 1944. aasta detsembrini. Kui Soome sõjast väljus, lubasid nõukogude võimu esindajad, et meid viiakse tagasi kodukohta Leningradi oblastis, aga tegelikult viidi meid Pihkva oblastisse. Seal oli raske elada - kõikjal valitses nälg, viletsus. Inimesed hakkasid lahkuma, paljud tulid Eestissse. Mind kutsus Eestisse üks sõbranna. Ta kinnitas, et seal olevat perekond, kes mind enda juurde võtab. Peaaegu kogu tee selle taluni läbisin jalgsi. Mäletan, kui jõudsin Tartusse, polnud Emajõel silda, üks mees viis inimesi paadiga ühelt kaldalt teisele. Minul raha polnud, istusin lihtsalt kaldale ja jäin sinna kogu päevaks. Õhtu lähenedes tuli paadimees minu juurde ja küsis eesti keeles, miks ma seal istun. Mina siis veel eesti keelt ei osanud - mees taipas seda, läks üle vene keelele ja lubas, et niipea kui võimalus tekib, viib ta mind üle jõe. Nii ka läks. Kui teisele kaldale jõudsin ja teed jätkasin, kohtasin üht vanemat meest, kellelt küsisin, kuidas minna Heinasaare tallu, kus elas mu sõbranna. Mees oskas vene keelt ja küsis, kust ma tulen. Selgus, et ta oli tsaariajal teeninud Pavlovski polgus nagu minu isagi, sealt siis vene keele oskus. Mees kutsus mind oma koju, sest nägi, et olen pikast jalgsirännakust kurnatud. Ta kostitas mind ja andis öömaja. Hommikul küsis, kas ma jalgrattaga sõita oskan, ning seletas, et taluni on 8 kilomeetrit, mis oleks jala minnes pikk maa, aga rattaga mitte eriti. Pärast seda sattusin perekond Parika juurde, mehe nimi oli Hans, naise nimi Salme ja neil oli kolm last. Talus oli mul hea elu, aitasin lapsi hoida ja töötasin põllul nagu kõik teisedki. Kui ise hästi töötad, ega siis keegi sulle halba ei tee. 
Eesti keele sain selgeks poole aastaga. Peremees kiitis, et olen nii hästi õppinud, et mul pole enam aktsentigi. Mis seal imestada - kui elad eestlaste seas ja vaid vähesed oskavad vene keelt, siis õpid kiiresti. Peagi tundis mind kogu küla - teati, et olen soomlane ja pärit Venemaalt. Külas said kõik omavahel hästi läbi: kui mindi rehepeksule, siis ikka kõik koos; kui kellelgi oli põllutöödes abi vaja - aidati. 
Mäletan, et 1949. aastal hakati saatma Siberisse neid, kes olid Venemaalt lahkunud; see puudutas ka mind. Mu pass võeti ära ja anti kirjalik käsk, et mind saadetakse Novosibirskisse - teele pidanuks ma asuma 24 tunni jooksul. Peremees aga palus kohalikku metsavahti, et ta meid ära peidaks. Nii ka läks, metsavaht päästis meid ja hiljem, kui elu taas normaliseerus, läksin tööle reorganiseeritud Järve sovhoosi. Seal ma abiellusin ja nii jäingi Eestisse elama. 
Eestist sai mu teine kodumaa, olen elanud siin kauem kui oma sünnipaigas. Eestlastega on alati olnud head suhted, mitte mingit agressiivsust pole ma kogenud, elu on siin rahulik. Mitte midagi halba ei meenu mulle seoses selle maa ja siinse rahvaga. Elan praegugi Eestis, kuid suhted Venemaale jäänud sugulastega on ikka säilinud: käime üksteisel külas, suhtleme. Narvas elab isegi üks mu sõbranna, kellega olime kunagi koos Klooga laagris. Nüüd, kui elame samas linnas, sõbrustame tänini. 
Eestimaa on toonud minu ellu palju head, ma olen rõõmus, et siia jäin ega kahetse seda mitte üks raas.  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond