Ljubov Kolikova
Austada, õppida, sõbrustada
Minu ema Klavdia Ivanovna Kuropatkina on meie seast lahkunud, kuid tema elu oli minu arvates huvitav ja erakordne, seepärast tahan sellele tähelepanu pöörata. Niisiis, alustame algusest. 
Ema sündis 1907. aastal Moskva lähistel vanausulises Hludovite peres. Perekond oli suur, kõik töötasid. Peeti teemaja, hariti maad... 1917. aastal toetati nõukogude võimu. Isa sai isegi autasu. NEPi ajal laiendasid nad oma kaubanduslikku tegevust, said jalad alla. Juba esimese repressioonide laine ajal saadeti perekonna mehed Solovetsi saarele. Sealt said nad tagasi koju, aga juba 1937. aastal määrati kõigile kümneaastase karistus ilma kirjavahetuse õiguseta. Mehed saadeti Vorkuta ja Kasahstani kaevandustesse, ema aga "tsooni" - see tähendas, et ta pidi elama ettemääratud kohas. Nii sattus ta koos väikese tütrega Jegorjevskisse. Sinna tuli pärast sõja algust ka palju inimesi Eestist: evakueeritud lastekodu ja paljud need eestimaalased, kes viibisid sel hetkel Venemaal.
Jegorjevskis tutvus ema oma tulevase abikaasa, minu isa Ilja Kuropatkiniga. Isa sündis ja elas kuni 1940. aastateni Eestis. Tema isa Aleksei Erik jäi Esimeses maailmasõjas kadunuks, tema ema suri varakult ning isa töötas juba lapsest saadik sulasena, muude kohtade seas ka Liigvalla mõisas. Olen sellest mõisast kuskilt lugenud. Mõisnik oli väga julm, seal oli isegi Orjakivi, mille peal millegi vastu eksinud töölisi karistati. Seepärast võttis isa endale uueks perekonnanimeks Kuropatkin ja lahkus 1940. aastatel Eestist Nõukogude Liitu. Nii tegid Pätsi diktatuuri ajal meeleheitele aetud noored inimesed. Niipea kui sakslased Eestist välja aeti, naasis isa koos teistega kodupaika. Paljud noormehed olid Venemaal naise võtnud. Isa suutis emale dokumendid hankida, abielu ametlikult registreerida, tütrekese lapsendada. Ja siis, 1946. aastal sündisin mina. Ema oli otsekohene ja aus inimene. Keegi aga kasutas seda kurjalt ära. Leidub sedasorti inimesi, keda kutsutakse "koputajateks". Ema saadeti koos rinnalapsega vanglasse (see oli tõenäoliselt Harku naistevangla).   
Ema ise ei rääkinud sellest ajast kunagi. Mis tegelikult juhtus, sain teada alles natuke aega enne tema surma. 
Ema otsustati ilmtingimata trellide taha saata. Ja selleks leiti tõsine põhjus: topeltabielu. Ema esimene abielu oli jäänud ametlikult lahutamata. 
Tema mees aga saadeti jälle Vorkuta kaevandustesse. Samal 1946. aastal kuulutati välja amnestia ja kõik väikelastega emad vabastati vanglaist. Vanemliku hoolduseta lapsi oli tollal niigi palju ja ka töökäsi läks tarvis. 
Me elasime sel ajal Pargi (Adamsoni) tänaval väikeses puumajas, mis oli sõja ajal saanud pommitabamuse. Mäletan, et laes oli auk, kust paistis pööning, ja lagi oli palkidega toestatud, et see lausa kaela ei kukuks. Majas elas veel vanataadist peremees, teised elanikud aga vahetusid tihti. Need olid kolhoosidest linna pagenud eesti talunikud. Ja veel mäletan, et meie maja keldrist viis maa-alune käik teisele tänavale. Seda kasutasid järjekordsed elanikud, kui miilits neile jälile sai. Nad tegelesid sellega, et röövisid eestlastelt koduloomi. Tollal pidasid paljud Tallinnas kanu või sigu. Linn polnud kuigi suur, koosnes puumajadest, mille juurde kuulusid suured õued ja abihooned. Seal siis peetigi loomi, kuni tuli järjekordne ukaas ja selle ära keelas. 
1950. aastal suri isa. Ta otsustas käia korra kodukandis, ka sealsamas Liigvalla mõisas, kus ta omal ajal sulasena teenis, aga seal ta tapeti. Ta teadis liiga palju selle maakoha "heast elust" ja neist, kes nüüd metsas redutasid. Teda kardeti. Emale anti abikaasa surma kohta võltsitud dokumendid ja ta jäi üksi oma kahe lapsega, kellest üks oli nelja-, teine üheteistkümneaastane. Mingit lootust pensioni või muud toetust saada polnud. Ema töötas laste ülalpidamiseks mitmel kohal: oli kojamees, küttis hommikuti Toompuiesteel ahjusid, pesi pesu. Võib-olla mäletate või olete lugenud, kuidas vanasti pesu pesti? Pesuköök asus keldris, seal oli suur katel puupliidil vee soojendamiseks, ka pesupalid olid puust. Ema töötas niimoodi 11 aastat. Ta pesi terve sõjalaevastiku madruste jao ja osaliselt ka laevastiku staabi pesu, peale selle veel kindralite naiste pesu jms. Tänapäeval on seda raske ette kujutada. Lisaks käisime emaga vanakraamiturul (seda kutsuti siis sümboolselt lapituruks). Ostsime vanu pükse, pesime need ära, parandasime, õmblesime ümber ja müüsime sealsamas maha. Nii hoidsime endal kuidagi hinge sees. Aga mis seal rääkida, mina kaalusin kooli minnes 17 kilo ja õde oli üldse nagu rohukõrreke (sellest ajast on säilinud üks foto). Selline elu rikkus ema tervise. Talle tehti operatsioon ja ta sai armetu invaliidsuspensioni. Aasta oli siis 1951. Õde astus pärast 7. klassi lõpetamist tehnikumi, sest edasiõppimiseks polnud võimalust (pärast 7. klassi tuli hakata koolis õppimise eest maksma). Tehnikumis sai ta heade õppetulemuste eest stipendiumi. Elasime siis ema pensionist ja Vera stipendiumist ning teenisime õmblemisega lisa (mitteametlikult).  Ema oli enne sõda osav õmbleja ning õpetas seda ka oma tütardele. Kui palju on meil sellest oskusest elu jooksul abi olnud! Nüüdki seisab mu korteris kõige väärtuslikuma asjana vana Singeri õmblusmasin. 
16aastasena läksin tööle ja samal ajal jätkasin õppimist. Kõigepealt töötasin stenografist-masinakirjutajana riigipanga valitsuses. Seal nõuti head eesti ja vene keele valdamist ning laitmatut kirjaoskust. Stenograafiat õpetati meile koolis. Õppisime ja töötasime õega mõlemad. Õest sai programmeerija (toona küll nimetati seda tööd teistmoodi), ta töötas arvutuskeskuses. Siis õde abiellus ja lahkus Eestist. Mina omandasin keemiainseneri ja hiljem ka pedagoogi elukutse. Kogu mu elu on olnud seotud Tallinnaga. Ema sai 82. eluaastani üksnes rahvapensioni, mis on tavalisest pensionist kolm korda väiksem. Tal ei jätkunud tööstaaži (20 aastat) - kujutate ette! Ja kõik, mis tal oli enne sõda ja sõja ajal, hävis pommirünnakutes. 
Hoolimata sellest, et  elu ponud lihtne, ei kibestunud ema mitte kunagi. Ta oskas väikeste asjade üle rõõmu tunda, eriti siis, kui elujärg pisutki paranes, lapsed suureks kasvasid, lapselapsed sündisid ja tal hakati pensioni tõstma. Emale ei meeldinud elu ränkadest momentidest rääkida, ta oli alati positiivselt meelestatud, armastas nalja teha ja naerda - muuhulgas ka iseenda üle. Eestisse tulles õppis ta eesti suhtluskeele selgeks. Ka meie õega oskasime eesti keelt, ehkki koolis seda ei õpetatud. Me lihtsalt suhtlesime eesti eakaaslastega, käisime koos huviringides, mängisime tänaval, sõbrustasime ja vahel ka kaklesime. Meie, venelased, elasimegi tollal nõnda, et ei tundunud kunagi sõprade või tuttavate rahvuse vastu huvi (see oli ainult passis kirjas). Kui ema käis juba üheksandat aastakümmet, palus ta mul kirjutada välja eestikeelseid sõnu, mida tal tarvis läks. Ta suhtus eestlastesse alati austusega, õppis neilt, sõbrustas nendega. Ja talle vastati samaga. Ema elust võiks veel palju huvitavat kirjutada, aga teie aega hinnates panen siinkohal punkti. Ema suri Tallinnas 95 aastasena. Tema põrmu viisin ma Kodumaale.  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond