Vjatšeslav Šlõk 
Kõige tähtsam on inimese pühendumus oma tööle 

Minu isa Stanislav Feliksovitš (sündinud 1909. a) ja ema Stanislava Ivanovna Šlõk (sündinud 1912. a) olid pärit Lääne-Valgevenest (praegusest Grodno oblastist), mis kuni 1939. aastani kuulus Poolale. Mõlemad vanemad olid põlised talupojad ja neil oli jõukas majapidamine - 50 hektarit põllumaad, palju kariloomi. Nad ei jutustanud just meelsasti põhjustest, mis sundisid neid kodupaigast lahkuma ja 1948. aastal Eestisse ümber asuma, kuid julgen arvata, et süüdi selles oli asjaolu, et neile kuulus suur talu ja seetõttu tembeldati nad kulakuteks; pealegi teenis isa 1920. aastatel Poola armees. Isa sõitis Eestisse koos saksa sõjavangidega (mis on juba iseenesest paljuütlev fakt) ning ehitas koos nendega mitmesuguseid ühiskondlikke objekte (elumaju, saunasid, kauplusi jms). Lihtsalt ime, et ta sattus Eestisse selle asemel, et oleks otse Siberisse saadetud. Nii mu isa kui ka ema töötasid Eesti heaks 35 aastat. Hing keeb nördimusest, kui kuulen öeldavat: "okupandid!", "küll alles voorisid siia kokku...". Minu vanemad töötasid Eestis oma parima südametunnistuse järgi, ema kohanes kuidagi siinsete oludega, isa aga vaevas elu lõpuni koduigatsus ning ta unistasValgevenesse naasmisest. Kas siis tõeline "okupant" oleks igatsenud pöörduda tagasi vabariiki, mis sai eelmises sõjas kannatada rohkem kui ükski teine? 
Mina sündisin endise Ahtme Ehitusmaterjalide Kombinaadi (AEK) lähedal ja 1976. aastal, aasta pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist tulin ma noore spetsialistina siiasamasse tööle. (Ühe aasta enne seda töötasin Baltijetsi tehases insener-tehnoloogina). Selle ettevõttega, endise Ahtme Ehitusmaterjalide Kombinaadi järeltulijaga, mis nüüd kannab nime AS Silbet, on olnud seotud praktiliselt kogu mu elu pärast kõrgkooli lõpetamist. 23aastasena sai minust siin tsehhijuhataja, nüüd olen AS Silbeti juhatuse esimees, ettevõtte tegevjuht. 
Pean ütlema, et olen alati pidanud inimese iseloomu määrava tähtsusega jooneks pühendumist oma ettevõttele, ühele väljavalitud tööle. Võib-olla just sel põhjusel kuuluvad ka minu lähemasse ümbruskonda, sõprade ja heade tuttavate sekka peamiselt samasugused tööalased "monogaamid". Mul pole õigust mõista kohut nende üle, kes mitu korda elus töökohta vahetavad, aga lähedasemad ja mõistetavamad tunduvad mulle siiski need, kes põhjalikult ja armastusega tegelevad OMA tööga. Ja seejuures ei mängi rahvuslikud erinevused mitte mingit rolli või igatahes ei takista need kuidagi suhtlemist ja erialast koostööd. Ühine töö viis mind kokku selliste eestlastega nagu poorbetooni tootmise tsehhi endise ülema Leonid Mettusega ja endise AEK direktori Endel Luigega - loomupärase psühholoogi ja kasvataja andega varustatud võimeka tootmisorganisaatoriga. Üle 40 aasta töötas minu kõrval Valdur Simson - suurepärane, alati usaldusväärne töötaja, kes minu meelest lihtsalt ei oska halvasti töötada, sest seda ei luba tema tööalane südametunnistus. Eva Berg ei tegele vahetu tootmistööga, aga on nii mitmekülgne ja tubli töötaja, kes valdab täiuslikult kolme keelt (eesti, vene ja inglise), et ilma temata ei suuda ma meie ettevõtte tööd ettegi kujutada. Meie ettevõtte biograafia jaoks tähendavad palju ka niisugused nimed nagu Urmo Kala ja Peeter Palu. 
Eriline koht nii minu isiklikus elukäigus kui ka meie ettevõtte saatuses kuulub Mati Jostovile, kelles minu meelest kehastusid kõik eesti rahva parimad omadused. Mati traagiline hukkumine polnud ränk löök mitte ainult tema perele ja sõpradele, vaid Ida-Virumaale ja kogu Eestile tervikuna. Tema kuulus nüüd juba kahjuks haruldaseks muutunud inimtüüpi, kes tegeles isegi poliitikaga eelkõige just tootmise ja inimeste huve teenides. Esmapilgul võinuks ju arvata, et tegemist on mujalt pärit inimesega (ta tuli Ida-Virusse Põlvamaalt), kes pole ka hariduse järgi mäetööstusega eriti lähedalt seotud, aga ometi sai see tööstusharu tema saabumisega kontserni Eesti Põlevkivi peadirektori ametikohale uue hingamise ning kaevuri elukutse autoriteet tõusis taas väärilisele kõrgusele. Muide, just Mati Jostov taastas kaevurite päeva piduliku tähistamise traditsiooni. Ta oli kõrgtaseme juht, kes võinuks julgelt tegelda mitte ainult oma tööstusharu, vaid ka kogu maa juhtimisega. Nimelt niisugused inimesed, nagu oli Mati Jostov, aga mitte mingid naiivsed oma Nokia otsingud suudavad viia maa kvalitatiivselt uuele elatustasemele. Olen uhke, et tundsin seda inimest, kes absoluutselt omakasupüüdmatult tegi nii palju kasulikku ka meie ettevõtte heaks.
Mõni aasta tagasi anti mulle eriliste teenete eest Eesti kodakondsus, kuid need "erilised teened", nagu ma aru saan, seisnevad eelkõige selles, et olen palju aastaid töötanud ühes ja samas ettevõttes. Muuseas, ka enne kodakondsuse saamist, kui olin veel niinimetatud "hallipassimees", ei kohanud ma eestlastest ärimeeste seas mitte mingit eelarvamuslikku suhtumist. 
Eesti on minu Kodumaa mitte üksnes sellepärast, et olen siin sündinud, vaid ennekõike sellepärast, et olen kogu elu tema õitsengu nimel töötanud. Ja see, millesse sa oled pannud oma jõu ja hinge, ei saa olla sulle võõras. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond