Lena Pikaleva
Kivi kivi peale ...
Meie pere elas enne Eestisse tulekut väikeses linnakeses, kõigest pooletunnise bussisõidu kaugusel kauneimatest kindlustest ja laia jõe kõrval. Alguses otseliine polnud, mõni kilomeeter linnani, mis sai mu koduks, tuli minna jalgsi. Seal, kus me elasime, ei olnud kindlust kui kivist kaitseehitist. Oli rohtukasvanud vall, raske oli kujutleda, kuidas see võis välja näha. Ent meie silme ees seisid kinos nähtud kindlused, kus võitlesid üllad rüütlid ja meid ootasid hindamatud aarded. Jõgi oli kiire voolu ja läbipaistva veega, meie ujumiskoht keeriseline ja tume. 
Linn pakkus mulle huvi selle poolest, et perekondliku pärimuse järgi on kogu meie pere siit pärit. Vanavanaema ei osanud vene keelt, ta rääkis surmani eesti keeles. Imeline linn haaras oma lummusse, kuid vanalinna siin ei olnud, järel olid vaid varemed, aga isegi need tundusid põnevad. 10. klassi lõpetanud, astusin Viiburi kutsekooli, kuid asusin oma kalli vanaema palvel peagi elama Kohtla-Järvele. Vanaema oli raskelt haige, lähedal elades sain teda sagedamini vaatamas käia.
Kohtla-Järve jättis kohutavalt sünge mulje. Linn asus keset lagedat välja, ümberringi suured aherainemäed ja kõige kohal madal taevas. Paljud lahkusid kohaliku nuhtluse, keemiahaisu eest, ja meiega oli probleem, vaatasime automaatidega relvastatud militsionääre ristmikel. 
Samas aga olen sellele linnale tänu võlgu oma teatriarmastuse eest, haaravate proovide ja ohjeldamatu naeru eest. Praegu näen ma mõnikord midagi taolist esimesel Vene telekanalil, meil nimetati seda etüüdideks. 
Siin kohtasin ma ka oma sõbrannat, kellega sõprus pole tänaini katknud. Ja kutseõpetajad, kellest paremaid ma ei tea, püüdsid kannatliku ja päikeselise vastuvõtuga köita lapsi, kes tulid nende juurde praktikale. 
Kas jääda kohale või ei? Seda küsimust ei tekkinudki, meid valmistati ette kohaliku tööturu jaoks (nagu nüüd öeldakse). Tollal kehtis selline asi nagu suunamine ning minul polnud lubatud ilmuda Eesti vabariigi pealinna, ma pidin naasma väikesesse linna, kus mind ootas kaks kindlust käreda jõe kallastel. Süüdi oli armastus, kuid sellegagi seostus palju raskusi, suunamist oli raske saada, sõjaväetehastega linna polnud päris vaba sissepääsu. Õnneks avati väikeses külakeses mere kaldal vanadekodu ja minul vedas. Mäletan tänagi seda pehmet sügist, mil ilmad polnud õieti ei soojad ega külmad, ja see valgus puudel, mis murdus kõigiks kollase varjundeiks. Milline värviküllus! Külm meretuul, lained, männimetsa lõhn, poiss, kellega pansionaadi trepiastmeil tutvusime ja seejärel kogu öö vesteldes ringi uitasime, leppides lõpuks kokku, et kohtme aasta pärast. Seda ei juhtunud. Huvitav, kas ta mäletab mind veel? 
Minu perekonnalugu pole kunagi olnud mingi saladus, mulle jutustati sellest alati. Mu vaarisa oli pärit Tartu lähistelt, ta lõpetas Narvas telegrafistikursused ning astus sealsamas abiellu mu vaaremaga, kes oli pärit õukonna-aadli seast. Vanaisa määrati ametisse, perre sündisid lapsed, siis viidi kogu pere uude kohta ... Toonasest elust olid säilinud imepärased albumid võrratute fotodega. Ja vanaema muinaslood - mitte just päris muinaslood, vaid pärimused, mis said laotud nagu kivi kivi peale.
Nii see juba kord läks, et 1980. aastate lõpul Eestisse tulles sattusin otse sündmuste keskmesse. Sõbrannale külla sõites seisime solidaarsusketis, laulsime laule, hääletasime Eesti Kongressi poolt. Soovisime Eesti iseseisvust ja saimegi ...
Eesti keelt õppida püüdsin kogu aeg, aga veidral kombel õpetas seda meie koolis verinoor neiu, kelle peamine ülesanne näis olevat risti vastupidine. Vene keelest sai ta vaevu aru ja meie küsimustele ei vastanud üldse mitte mingil moel. 
Keeleprogrammides mul osaleda ei õnnestunud, õppisin alati oma raha eest, mida oli niigi vähe.
Irooniline on, et mind ei loeta kodumaale naasjaks, mu passi on rahvuseks märgitud venelane. On solvav, et ükskõik mis maadel elavaid ja ei tea millal Eestist lahkunud inimesi peetakse väliseestlasteks. Aga selle ma elasin üle. 
Eesti kohta õppisin mõndagi juba koolis, olen ka palju maal ringi sõitnud. Mu isa töötas siin geoloogilistel uurimisekspeditsioonidel. Sõitsime läbi kogu Kirde-Eesti ja veskid kurbade pajudega, kivised lahesopid, liivarannad, tehased, lagunenud mõisad jäid mu südamesse. 
Kooli lõpetades sain suunamise ja jäingi siia tööle, siis abiellusin, meile sündis poeg. 
Esimesed kokkupuuted eestlastega? See on lausa naljakas küsimus. Me ju elasime koos. Kadestasin neid meeletult, näiteks - milliseid raamatuid anti välja eesti keeles! Meil ei olnud isegi ettetellimisel võimalik neid osta. Või meie komsomoliliinis toimunud töölaagrid, kus olime kõik kõrvuti. Kuid olid ka imelised laulud, vaikne kurbus, mille juured ulatusid lapsepõlve. 
Nüüd ma elan ja töötan siin, Eestis. Loodan, et mu pojal veab elus paremini. Ehkki Pronksiöö häiris teda. Kuid mine tea, milleks see hea on, alati polegi hea, kui unistused täide lähevad. Miks siiski võeti poisilt unistused, nüüd aga süüdistatakse kõiki järgemööda?
Püüan loomulikult alati oma perekonnaga ühte hoida. Olen kogunud kokku kõik perekonna legendid, palju arhiivides töötanud. Kahjuks minu vanemaid pole enam elavate kirjas. Nüüd olen mina kõige vanem. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond