Ljudmilla Vorobjova
Halbu mälestusi pole
Mina, Ljudmilla Sergejevna Vorobjova, sündisin detsembris 1945 Gorki oblastis, külas, mis asus rajoonikeskusest 30 kilomeetri kaugusel. 
Mu vanemad olid tõelised "töönarkomaanid". Isa oli sepp, ema töötas kolhoosis. Meil oli oma majapidamine: lehm, põrsad, kanad, väike peenramaa, kus kasvatasime juurvilju. Talveks valmistasime hoidiseid metsaandidest : jõhvikatest, mustikatest, seentest jms. 
Mul on kaks nooremat õde, keskmine õde elab tänini Venemaal meie kodukandis. Noorem õde oma perega elab samuti Eestis. Olen rahvuselt venelanna ja mul on ka Vene kodakondsus.  
1963. aastal lõpetasin ma keskkooli ja samal aastal abiellusin. 1964. aastal kolisime mehe ja pisitütrega elama ja töötama ühte Volga-äärsesse asulasse, kus remonditi Volgal kurseerivaid aurikuid. Minu mees töötas laevaehitajana. 
1968. aastal sündisid meile kaksikutest pojad. Elasime tollal 18 ruutmeetri suuruses mugavusteta toas kolmandal korrusel. 
Paljud laevaehitajad sellest tehasest, kus mu abikaasa töötas, saadeti komandeeringusse Tallinna. 1969. aasta suvel võttis mees puhkuse ja sõitis samuti Tallinna, kus ta kohe tööle võeti. Jaanuaris 1970 sõitsin koos lastega abikaasa juurde ja Tallinnast sai meie uus kodulinn. Meil oli 38 ruutmeetrine tuba suures ühiskorteris Viru tänava majas nr 4. Samas korteris elas veel seitse perekonda, köök oli kõigile ühine. 
Kuna meie kolm last olid sel ajal veel väikesed, ei saanud ma tööl käia. Tegelesin koduse majapidamisega, kasvatasin lapsi. Leiba teenis abikaasa. 
Eestist teadsin enne siia tulemist väga vähe - seda, mida ajaloo- ja geograafiaõpikutes kirjutati. Veel armastasin väga - ja armastan siiamaani - Georg Otsa esitatud laule. 
1970. aasta oktoobris läksin tööle koristajana. Töötasin paar-kolm tundi varahommikuti, kui lapsed veel magasid. Kui lapsed suuremaks said ja pojad läksid lasteaeda, tütar kooli, leidsin endale teise töö. 
Olen üle neljakümne aasta eestlastega suheldnud ja mul on väga kahju, et eesti keelt nii vähe oskan. Aga ei naabritelt ega töökaaslastelt pole ma kunagi midagi halba kuulnud. Halbu mälestusi ei ole, kõik on hästi.  
Praegu elame abikaasaga Riisiperes, tütar ja poeg elavad oma lastega Tallinnas. 
Võimaluse korral käime ikka Venemaal vanemate haudadel. Venemaal elab mu õde ja teisigi kaugemaid sugulasi. Mõnda neist pole kohanud enam palju aastaid. 
Mina töötasin Tallinnas aastatel 1970-1996, abikaasal on staaži üle 40 aasta. Nüüd töötavad ja õpivad siin meie lapsed ja lapselapsed. 


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond