Ljubov Tatjanina
Tuleb lihtsalt olla INIMENE kogu aeg ja igal pool

Meil abikaasaga on vanust kuuekümne ringis. Pärit oleme Lääne-Siberist. Vanuse järgi on selge, et oleme sõjajärgsed lapsed ning meie vanemad, kes sõdisid rindel ja jäid ellu, tegid kõik selle heaks, et meie lapsepõlv ja edasine elu oleksid õnnelikud. Nii ka läks, me käisime maailma parimas lasteaias (sel oli puuvilja- ja köögiviljaaed ja mesila, kus kasvatajad ja lapsed tegid jõudumööda kõike ise, ja seda mitte häda sunnil, vaid huvi pärast). Edasi õppsime neljadele-viitele suurepärases polütehnilises koolis ning lõpetasime selle maineks kõrgkooli ühel ja samal erialal. 
Eestisse tulime 1977. aastal, kui olime juba abielus ja meil oli kolmeaastane laps. 
Meid kutsuti siia tööle noorte spetsialistidena.  Meid motiveeris perspektiiv spetsialistidena areneda ning ka reaalne võimalus saada hea eluase. Ja mis seal salata - kõigi teiste liiduvabariikide seas paistis Eesti lihtsalt õitsevat. Pealegi elasid siin juba varem mehe lähisugulased, olime siin juba käinud ja näinud siinset kõrget üldist kultuuritaset.  
Spetsialistidena tegime tõepoolest karjääri, ka korraliku kesklinna korteri saime, siin sündis meie teine laps. Elasime edukalt sisse nii töö- kui ka kultuurikeskkonda, reisisime kõigis Baltimaades, käisime laulupidudel. Elu pakkus ainult rõõmu, kõik läks hästi.  
Üllatas see, et ei olnud mingeid võimalusi eesti keele õppimiseks - ei kursusi ega õppevahendeid. Aga kui palju siis eestikeelset igapäevast suhtlemist Ida-Virumaal ette tuli? Ja nagu see tänapäevalgi teisti oleks ...  
Olin eesti keele õppimisest tõesti huvitatud, eriti kuna oskasin sel ajal juba hästi inglise keelt ja teadsin, et suudan ka iseseisvalt keeli õppida. Kuid aeg läks ja tööl ei nõutud seda kunagi. Õppisin ruttu selgeks arvud, nädalapäevad, toiduained ja palju muud, kuid vestlemiseks võimalusi polnud. 
Temperamendi poolest tundsime end eestlastele lähedasemana kui oma slaavi vendadele, meid kasvatati inimeste austamise ja tasakaaluka suhtlemise vaimus, seepärast ei tulnud kordagi ette konflikte ei olmetasandil ega tootmisvallas. 
Eesti loodus erineb Siberi omast üsna vähe, tõsi, kliima on siin halvem, aga see-eest jälle on meri lähedal! 
Meie naabruses elasid peamiselt venelased, aga töökollektiiv jagnes rahvuste järgi umbes pooleks. Ja kuna me õige ruttu saime ettevõtte juhtideks, tuli korraldada sadade (isegi rohkemate) inimeste tööd ning vastutada selle töö eest. Ei mina ega mu abikaasa suuda meenutada ainsatki juhtumit, kus me poleks oma alluvatega mõislikule kokkuleppele jõudnud, olgu siis eestlastega või mis tahes muust rahvusest inimestega. Tuleb lihtsalt alati ja igal pool olla Inimene, siis laabuvad ka kõik suhted edukalt.  
Nüüd aga algab meie loo kõige huvitavam osa. Kui Eesti Nõukogude Liidust lahku lõi, töötasime edasi endistel töökohtadel ja lapsed lõpetasid kooli.
Siis tabas mehe ema Siberis infarkt. Ta elas sel ajal üksi ja mu abikaasal tuli sõita kohale, et ema eest hoolt kanda. See juhtus 1992. aastal. Mees kaalus olukorda ja kirjutas end korterist välja. Aga siis tõmmati Venemaa ja Eesti vahele tõelised piirid. 
Mehe ema suri peagi, aga meil tuli 10 aastat oodata ning kõik see aeg ametnikele ja poliitikutele tõestada, et me oleme üks perekond ja tahame jätkuvalt elada Eestis, millele oleme oma tööga kasu toonud, kuhu oleme kodukolde rajanud ja kus oma lapsed üles kasvatanud. 
Ma ei hakka kirjeldama, mis tundeid tekitasid meis äraütlemised mehe tagasitulekupalvetele. Meid toetas ainult see, et tal oli Siberis olemas eluase ja töö, ja iga puhkuse ajal sõitis ta läbi viisakadalipu meie juurde ning me kõik võtsime Vene kodakondsuse, et saaksime tema juures käia. 
Pärast sellist 10aastast lahusolekut ja kuus kuud sellest päevast, kui olime sisse andnud järjekordse tagasitulekutaotluse, sai mees loa naasta - ainult tänu sellelle, et seoses Eesti läheneva astumisega Euroliitu kehtestati sissesõidukvoot perekondade ühendamise alusel. 
Sõprade ja sugulastelga suhtleme nüüd telefoni ja interneti teel.
Sellele viimasele tagasipöördumistaotlusele vastust oodates kuulsin just 14. juunil (küüditamise aastapäeval) Raadio 4-s kõnelemas üht naist, kes küüditati lapsena koos perega Siberise, mitte kaugele minu lapsepõlvepaigust. See naine jutustas rahulikult ja ilma igasuguse vihkamiseta sellest, kuidas nad seal ellu jäid ja kuidas siberlased neid igati aitasid, õpetades Siberi pakasega kohanema ja seeni ning marju korajtes ellu jääma. Neil karmidel aastatel polnud ka venelastel kerge oma maal elada. Nii küüditatud kui ka kohalikud lapsed leidsid ikkagi midagi, millest rõõmu tunda, mida mängida ja kuidas võõras keeles õppida. Selle naise perel õnnestus kodumaale naasta ja oma Kodumaal taas jalad alla saada. Ja mina mõtlesin siis: "Aitäh sulle, hea naine, et sa ei sajata lihtsaid ja häid inimesi, minu kaasmaalasi, sest ma olen ju oma elu aastakümnetega maksnud võlgu sinu saatuse eest." 
Ja siis 22. juunil saime teada, et mees võib koju tagasi pöörduda. Talle pakuti vanade mälestuste põhjal tööd samas ettevõttes. Lapsed elavad oma peredega, töötavad segakollektiivides, räägivad vene, eesti ja inglise keelt, meil on neli lapselast. Andku jumal meile kõigile, hoolimata igaühe rahvusest ja keelest, et saaksime edaspidigi elada kaua, sõbralikult ja õnnelikult. Minu elu on kõigest hoolimata siiski olnud õnnelik. 
Veel veidi keeltest. Me oleme abikaasaga viimastel aastatel palju reisinud ja inimesed, kui nad on INIMESED, oskavad ja tahavad suhelda ilma keelebarjäärideta. Hoolimata kõigist keelenõuetest räägitakse meiega Eestis ikka vene keelt - haiglas, apteegis, pangas, igal pool, kus inimesed tahavad üksteist mõista. Hiljuti veetsime neli päeva Leedus, külastasime autoturistidena viit linna. Kogu info sel maal on ainult leedu keeles, välja arvatud turismibukletid. Kuid inimesed hotellides, rannas, tänavail, müüjad kauplustes püüavad ikka oskust mööda kasutada inglise keele kõrval ka vene keelt, et küllasõitnuile abi anda. Vaat' see on HEA! Sedasama võib täheldada kogu Euroopas (oleme käinud juba 15 maal). 
Kordan veel: "Tuleb lihtsalt olla INIMENE kogu aeg ja igal pool." Las see mõte saabki minu loo pealkirjaks. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond