Avaldame autori loal katkendeid Andrei Semjonovi autobiograafilisest raamatust „Lapselapse mõrvarite otsingul”

***
1947. aastal suri minu isa – viletsuses, õigusetuses, väljapääsmatuses, nägemata kommunismi „kuldlusikat”. Ja ma ei unusta iial tema matust: kirstu valmistamiseks korjati laudu kogu külast, inimesed ise vedasid sarga saaniga kalmistule, külmunud pinnasesse uuristati madal haud, peied peeti vaeselt ja viletsalt. Ei, mitte seda polnud minu isa ära teeninud.

Neetud elu aga läks oma rada edasi. 
Maal võimutsesid prassingud ja vandalism: mehi viidi vägisi töölaagritesse nälga surema; naaber kaebas naabri peale; koidust koiduni kestva sunnitöö eest anti pulgakesi tööpäeva tähiseks või paremal juhul 200-500 grammi viljajäätmeid. Lindude ja kariloomade eest nõuti makse isegi siis, kui neid majapidamises polnud; võlgade katteks viidi minema lehmad – halastamata imikutele, kellele needsamad lehmad olid ainsaks toidu ja ellujäämise allikaks; kui kolhooside heinavarumisplaan polnud täidetud, ei antud maainimeste endi loomade jaoks heinamaaribakestki, isegi kui hein seejuures raisku läks; inimesed, kes korjasid põldudelt mulluseid viljapäid või hilinesid tööle üle 20 minuti, anti kohtu alla; puhkepäevadest ega pühadest ei tehtud väljagi. 
Ja kuidas siis mitte meenutada suurt Puškinit: „Siin tunnete ja Seaduseta metsik riik sai vägivaldselt vitsa abil enda küüsi talurahva töö ja omandi ja aja.”

Kogu maal loodi nuhkide-pealekaebajate võrgustik; õigusemõistmises võimutses kõikehõlmav poliitiline paragrahv, kurikuulus 58, mis võimaldas ilmsüütulegi inimesele kergesti ükskõik mida kaela määrida.  
Rinnetel seati sisse sõjatribunalid ehk troikad, mille otsused praktiliselt edasikaebamisele ei kuulunud. Käiku lasti karistussalgad, mis lasid halastamatult maha oma inimesi, allaandnud sõdureid ja ohvitsere. 
Ohtu aimamata laulsid inimesed külades: „Otse lehma sarve otsa taevast kukkus tähekene, kallis seltsimees Stalin, anna pirukat tükikene.”
Patriotismipuhangus ristiti oma härgi-tööloomi Leniniteks ja Staliniteks. Mis seal imestada: nii tööloomad kui ka riigijuhid olid talurahva silmis jumaluse staatuses. Künti ja äestati lehmade või naiste abil: „Olen lehm ja olen pull, olen naine ja ka mees.” 
Inimesed – eriti lapsed – surid massiliselt nälga, düsenteeriasse, tuberkuloosi. 
Külades, kus elas enamus riigi elanikkonnast, ei teatud üldse, mis on head ravimid – neid lihtsalt polnud. 
Ajalehed kuulutasid täissöönud literaatide ja poliitikute suu läbi: „Tapke sakslasi” – võõraste kätega, istudes ise ohutus tagalas soojal kohal. Räägiti sedasorti anekdoote: „Kallis Saarake! Kirjuta mulle otse rindele: Alma-Ata, sõjaväekaubastu.” 

Rindel karjusid sõdurid rünnakul surma minnes: „Kodumaa eest!”, „Stalini eest!” Kõik oli siin läbisegi: inimmõistuse, kõlbeliste ja vaimsete algete igakülgne sandistamine, inimeste muutmine metselajateks, keda vahel rinnetel köeti veel üles 200 grammi vodkaga; sealsamas aga viljeleti patriotismivaimu, täideti isamaa kaitsmise püha kohust. Viimane oli valdav. 
Ja ikkagi – sellised meetmed olid vältimatud, seda lõivu tuli maksta sõjapidamise esimeste staadiumide nihilismi eest. 
Venemaa rahvad kannatasid kõik välja. 
Selles seisneb Kodumaa eest seisnud rahvaste moraal, vaimujõud ja suurus, mille peale nüüd kõik on hakanud sülitama – kurjategijad ja poliitilised avantüristid laastavad häbematult ja avalikult neid väärtusi ja rikkusi. Ja seda demokraatlike vabaduste sildi all. 

Vaat’ nii elas ja pidas vastu lihtne vene inimene, keda nüüd nimetatakse Baltimaade ja teiste rahvaste „okupandiks ja rõhujaks”. 
Ei, kuidas ka püüaksid seda saavutada musta südametunnistusega härrased poliitikud – see räpane plekk ei jää vene inimese näole, kes esimesena tunnistas nende uut omariiklust ja iseseisvust. Ei saa mõista hukka ei venelasi ega ühtki teist rahvast maailmas selle eest, et võimu on haaranud poliitilised avantüristid. Ei ole halbu rahvaid, on petetud rahvad ja alatud inimesed nende seas. 

Mis kaaludel saab pärast kõike seda mõõta sõjajärgsete inimhingede puhtust või rikutust? Kas ehk meie ise uputasime oma järelpõlve valede, silmakirjalikkuse, kõlblusetuse ja julmuse soppa ja saasta? Kas nad valavad pisaraid häid raamatuid lugedes, võtavad südamesse vaikset muusikat ja laulu, tunnevad kaasa teiste kannatustele?

Käes oli 1946. aasta – just see aeg, mil paljud rindemehed langesid sõjajärgsete repressioonide ohvriks. Surm viis endaga ka Spiridoni, mu lapsepõlvesõbra ja rivaali. Jutustan temast, sest ta mõjutas oluliselt minu arusaama aust ja südametunnistusest. 
Mina olin noorem ja tugevam, tema vanem ja kavalam. Võistlesime selle nimel, kellele kuulub külas ülemvõim. Võitlus käis vahelduva eduga, kuid jõud polnud võrdsed, sest Spiridoni selja taga seisis terve klann sugulasi. Minul selline kaitse puudus. Aga kui kaalukauss kaldus parajasti minu kasuks, juhtus sageli, et Spiridon lihtsalt keeldus oma klanni abist. Nõnda jäi tema südametunnistus minust võitu saades puhtaks: ta ei teinud midagi lubamatut, ei rikkunud kordagi kirjutamata aukoodeksi reegleid. Ta oli läbinisti usaldusväärne – ja ma armastasin teda. 

Taibuka ja osava sõdurina teenis Spiridon Suures Isamaasõjas välja terve hulga lahinguautasusid, kuid langes lõpuks vangi nagu miljonid teisedki. Läbinud sõjajärgse kontrolli, asus ta tööle raudteel. Võidupäevale pühendatud peol ütles üks funktsionär pärast tervituskõnet, et meie seas istuvad ka need argpüksid, kes andsid end sakslaste kätte vangi ja töötasid nende heaks – sellistel pole võitjate seas kohta. Ja luges üles nende nimed, teiste seas ka Spiridoni oma. 

Säärasest ebaõiglusest raevunud Spiridon ütles, et ta ei säästnud oma elu sõja ajal ega hooli sellest praegugi, vaid on valmis sellest kas või kohe loobuma, et ainult mitte näha meie maal selliseid lurjuseid, nagu on eelkõneleja. 
Alatus mitte ainult haavab, vaid ka tapab. Tappis ka Spiridoni, kes tõusis ja lahkus peolauast.
„Ärge takistage mind, las ma seon saapanöörid kinni,” ütles ta koduteel naisele ja vanale sõbrale ning kohe seejärel, startides kummargil asendist nagu sprinter, viskus läheneva rongi alla, kuna nad olid sel hetkel raudteeületuskohal. Nii ta hukkus, näidates viimast korda üles oma „leidlikkust”. 
See jäi tema elu viimaseks peolauaks. Nii viis ühe tühise olevuse alatu käitumine surma lihtsa, korraliku, ausa vene inimese, kes oli käinud läbi sõja ja nälja turmtulest. 
Uudis tema surmast vapustas mind hingepõhjani: kas tõesti saab inimeste ülluse ja au kõrval olla olemas ka midagi säherdust?
[---]
Mul oli lõpmata kahju sellest mehisest, mitte kunagi väärikust kaotanud inimesest, kes oli mu rivaal ja sõber. 
Tundsin „kuklaga”, et mindki ähvardab represseerimise oht: olin ju niigi mustas nimekirjas, sest mind oli juba kord 58. paragrahvi alusel karistatud.
Just Spiridoniga juhtunu ajendas mind kõike sinnapaika jätma ja ükskõik kuhu pagema. Vangi sattuda ma ei tahtnud, sest sealne vääramatu surmaseadus oli mulle juba liigagi hästi tuttav.

[Andrei Semjonov arreteeriti – isikliku päeviku pidamise eest - kui ta kahekümneaastasena teenis sõdurina Kaukaasia rindel; vanglas oli kinnipeetavate olukord ruumi- ja toidupuudusel nii kohutav, et neid, keda peeti ilmselgelt surijateks, „visati vanglast välja”; see juhtus ka näljast paistes ja verd köhiva Andrei Semjonoviga. Tema elu päästsid kohalikud abhaasid: Aksent Gvindžia „leidis mu ühe põõsa alt Abhaasia mägirajoonidesse viiva tee ääres. Kuidas ma sinna sattusin – pole aimugi. Aksent rääkis hiljem, et olin teadvuseta ega suutnud ka ärgates end liigutada. Kuigi Aksent lonkas sünnist saadik üht jalga, ei pidanud ta paljuks minna koju ja tulla eesliga tagasi; siis vinnas ta mind kui „pampu” eesli selga ja viis oma koju.” Tänu selle perekonna hoolitsusele kosus Andrei piisavalt, et pöörduda tagasi oma kodukanti Baškiirias. Tlk
Niisiis lahkusin omavoliliselt tehasest, võtmata passi sellekohast märget – lasin lihtsalt jalga. Juhus tõi mind Eestisse. Siin tegin dokumendid korda, „spetsialist” pani passi märkme, et olen kindlustatud sissekirjutuse ja töökohaga.
See oli juba iseenesest karistatav tegu.

Asusin tööle väikeses soojuselektrijaamas Tallinnast 40 km kaugusel. Sealgi tuli ette seiklusi, mõni neist oli väga rumal. Kord, kui läksime koos endisest relvavennast semuga kohalikku klubisse tantsima, märkasime seal noort, umbes 16-17 aastast eesti poissi, kelle taskust turritas välja saksa parabellumi tüüpi püstoli käepide. Ja meie otsustasime, et „konfiskeerime” relva sealsamas, otse kohalviibijate silme all. Leppisime omavahel kokku, et Ivan (nii oli mu kaaslase nimi) räägib noormehega ja mina samal ajal tõmban tal selja tagant püstoli taskust välja. See õnnestuski. Oh aeg, millise pahameele ja vaenu me siis klubis äratasime! Pidime kiiremas korras taganema ja hiljem veel tükk aega sellest klubist eemale hoidma. Kartsime, et ega me polnud puutunud mõnda „metsavenda”? Kuid poiss polnud mingi metsavend. Vahejuhtum lõppes meie jaoks karistuseta. Paar nädalat hiljem võttis miilits omakorda meilt selle relva ära. Aga milleks meile seda kõike vaja oli? Näete nüüd, kui ohtlik ja mõtlematu oli meie noorus! Sulaselged rumalused! 

Abilellusin uuesti. Sündis tütar, kellest tulevikus sai Sergei ema. Lõpetasin kaugõppes Moskva Finantsinstituudi, tegin eksameid ka Leningradi Mäeinstituudi aspirantuuri astumiseks, aga ei saanud jagu saksa kõnekeelest. Eksternina õppimast loobusin. 

Minu hädad aga jätkusid. Mu naise vanemad saadeti koos lastega Eestist Siberisse. Nad olid alati olnud sulased jõukates taludes, neil polnud vähimatki vara ega haridust. Nende viieteistaastane aastane poeg tegi küla rahvamajas midagi Stalini pildiga – rüvetas seda või võttis selle seinalt maha. Poiss arreteeriti, talle määrati kohtus pikk karistusaeg ja ta saadeti Siberisse GULAGi-riiki. Tema kannul saadeti välja ka tema perekond.
Minu sel ajal kaheksateistkümneaastane abikaasa töötas elektrijaamas laborandina, kuid lasti peagi „kahtlase elemendina” töölt lahti. Pidin saatma ta ajutiselt Kesk-Aasiasse oma õe juurde, et ta hammasrataste vahele ei satuks. Kibedus rõhus hinge – võimu räpane ja halastamatu saabas ei jätnud mind ka Eestis rahule, vaid jälitas mind kui vari.

Aeg möödus. Sain uue töökoha. Tõin naise maapaost tagasi; palju aastaid hiljem ütles tollal nelja-aastane lapselaps Sergei talle:
„Vanaema, ära matsuta!”
„Aga ma ju ei söögi veel.”
„Ikkagi ära matsuta.”         
Või kes vanaema kaebuse peale, et tal käib pea ringi, pahandas: „Miks sa, vanaema, valetad? Su pea ei käi ringi, vaid seisab oma kohal!”
 
[Sergei hukkus palgamõrva ohvrina Ida-Virumaal 1994. aastal. Kuna mõrva uurimine ei edenenud, asus Andrei Semjonov ise eluga riskides süüdlasi otsima, astudes otse vastu kõikvõimalikele kurjategijatele – maffiale, palgamõrvaritele, aga ka korrumpeerunud võimuesindajatele. Pöörde juurdlusesse tõi see, et tollal seitsmekümne nelja aastane Andrei suutis endale koju saadetud palgamõrvarist jagu saada; too arreteeriti ja ta tunnistas üles ka Sergei tapmise ning selle tellijad. Sellest ebatavalisest loost kirjutasid nii eesti kui ka vene väljaanded; vt. näiteks Õhtuleht, 06.02.1998: „Vanaisa paljastatud mõrvar sai 15 aastat vanglakaristust” või vana.www.postimees.ee: „Vanaisa Andrei: ma olen maffiast palju hirmsam!”Tlk ]

Astusin kommunistlikkusse parteisse, uskudes Marxi õpetust sotsiaalsest võrdsusest ja ühiskondlike hüvede jagamisest kõigile töö järgi; lootsin siiralt inimestele kasu tuua.
Kuid kõik see osutus blufiks: NLKP lihtliikmed ei otsustanud suurtes asjades midagi, vaid ainult tõstsid poolt hääletades alandlikult kätt. 
Olin rajooni Teadmiste Ühingu esimees. Kolm aastat õpetasin sotsialismi poliitökonoomiat marksismi-leninismi ülikoolis. Lahkusin sealt, sest ei näinud vastavust poliitökonoomia ja majanduspoliitika vahel, ei suutnud seletada ei inimestele ega ka iseendale, miks USA, Kanada ja Austraalia vähendavad külvipinda ja suurendavad saagikust, Nõukogude Liidus aga haritakse üles üha uusi uudismaid, samal ajal kui saagid aina vähenevad, ning miks peetakse põllumaade suurendamist efektiivsemaks kui põllumajanduse intensiivistamist.
Et lektori kohalt minema saada, hakkasin eksamitel sihilikult esitama tudengitele nii rumalaid küsimusi, et endal kõrvad punetasid piinlikkusest ja komisjoni liikmetel jäi suu ammuli. Teist võimalust selle ülikooli õppejõu kohalt vabanemiseks polnud. Ja mind vabastati.
Osalesin Teaduste Akadeemia Siberi osakonna ajakirjas EKO peetavates diskussioonides, mis puudutasid tootmise täiustamist. Koos aseesimehe Sovminiga võtsime raadios sõna Eesti piirkondliku isemajandamise arengu toetuseks, sellest kujunes tulevase iseseisvuse alus. Sain Rahvamajandusnäituselt hõbemedali põlevkivitootmise raamatupidamise täiustamise eest. 
Kokkuvõttes: uskusin siiralt, et aitan oma tööga inimesi. Ei hoidnud selle nimel aega ega jõudu kokku. 
Ükskõik kuidas ka vaadata – Marx oli tõesti suur teoreetik, isegi üksnes sellepärast, et pani sajad miljonid inimesed oma kommunismiõpetusse uskuma ning tõestama selle olemasolu õigustust. 
Tõsi, sotsialismi-kommunismi ehitamist määrisid selle meetodid: terror, ebaõiglus, elanike küüditamine ja vaesumine. Kuid see pole kuidagi seotud Marxi enda ja tema ideedega.
Sotsialism tõi isiklikult mulle ja mu lähedastele loendamatuid hädasid, kurjust, vägivalda ja muret, sundis minema läbi tule ja vasktorude. Kuid ma ei lepi sellega ja mind häirib, kui endised nende ideede kuulutajad, kes nüüd on reeturid-ülejooksikud, kiruvad kommunistlikku parteid ja samas ühtlasi valdavat enamust selle liikmetest, kes olid head ja targad inimesed ning uskusid siiralt magusasse kommunismiideesse, kuid said partei ladvikult alatult petta. 
„Magavat lõvi pilkab ka eesel”, ütlevad targad. Nüüdset barbaarset-närust kapitalismi ehitades väidetakse mulle, et kui „isand” elab hästi, läheb ka „sulase” elu paremaks. Ainult seda ei selgitata, mille arvel see hüve neile mõlemale osaks saab: kas tänu sulase või tänu peremehe tööle. Minu meelest tänu sulase tööle. Milleks siis toita peremeest? Ta on üleliigne, parasiitlik lüli, seejuures veel suur varganägu ja petis, kui pidada silmas, kuidas hangiti rikastumiseks algkapitali, eriti nüüdse pseudodemokratismi ajal. 

***
Olen veetnud Eestis kogu oma teadliku elu, töötasin majanduse alal mitmes ettevõttes ja asutuses.
Eesti rahvas? See on lihtne, väike rahvas, ei parem ega halvem kui kõik teised maailma rahvad. Temas põimuvad tõde ja vale, uhkus ja jõuetus, vihkamine ja rahuarmastus, vaprus ja argus, temas leidub nii lurjuste kui ka õilishingede „ekspemplare”. Kogusummas on nad liiga inertsed, poliitikast eemaldunud, jahedalt ükskõiksed, liiga usaldavad. Poliitikas annavad oma saatuse mõnikord musta südametunnistusega avantüristide kätte, tehes nõnda iseendale kahju. Nalja ja valuga pooleks ütlevad nad enda ja oma eripära kohta aforismi vormis: „Eestlase lemmiktoit on teine eestlane”. 
Sellega tuleb nõustuda, kuna selline omadus iseloomustab paljusid endise Liidu rahvaid. Nüüd, nagu välja tuleb, tõstavad nad oma „taldrikule” meelsasti iga venelase, et too veel suurema isuga nahka panna. Eks viletsus ja kõlbeline langus otsib väljapääsu.
Mul pole mingit põhjust salata oma sümpaatiat eesti rahva, lihtsa eestlase vastu. Ta pole kunagi seisnud mu tee peal ees. Vastupidi, endistest relvavendadest eestlased on jõudumööda aidanud mul ränkades katsumustes vastu pidada. 
Ja mis okupant ja orjastaja ma olen, kui olen Eestis oma kätega istutanud kolm aeda, ehitanud maja ja rajanud perekonna, mille kõik liikmed – lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed – on Eesti kodanikud? 
Mina ise jään Venemaa kodanikuks, sest see on minu Isamaa, mida ma kaitsesin. Niisuguse otsuse langetasin kohe alguses, aga mitte sellepärast, et oleksin Eesti peale solvunud, vaid ma olen lihtsalt veendunud, et mitte ühelgi inimesel siin ilmas pole õigust muuta oma rahvust, sõltumata sellest, kas tema kodumaa on parajasti kuulsuse tipul või languse kuristikus ja alanduse põrmus.
Kodumaa on nagu ema, keda saab olla ainult üks. 

Kas ma elasin Eestis nagu okupant? Viis aastat töötasin ilma puhkuseta, õppides kaugõppe teel instituudis, neist kolm aastat maksin ise oma õpingute eest. Naine teenis mõnikord pesutriikimisega lisaraha. Sõime kartulit ja räime – raha jätkus hädavaevu selleks, et väikesele tütrele piima osta. Elu läks palju paremaks siis, kui lõpetasin instituudi ja asusin tööle põlevkivikaevandusse. Mitte mingi toetuse arvel, vaid omaenda visa töö tulemusel. 
Astusin parteist välja palju varem kui Jeltsin, Sobtšak ja teised nendesugused. Lahkusin ka töölt, kui nii majanduslike kui ka mõistuse seaduste vastaselt hakati peale suruma meelevaldseid, asjatundmatuid otsuseid. Mind kui professionaalset ökonomisti ei vajatud, aga täita pururumalaid otsuseid, mis viivad hävingusse – see polnud mulle vastuvõetav.
 
Siis surid mu ema, naine, vend, kolm õde – kõik järgemööda. Kuid ma ei leidnud oma inimlikus tragöödias Inimlikku kaastunnet ja halastust, selle asemel algas uus psühholoogiline kuulirahe, mis kubises valedest ja laimust, neist kõige vanematest ja läbiproovitumatest arveteõiendamisvahenditest. Vastu hakata polnud mõtet – mõistsin, et olin hüüdja hääl kõrbes, võitlesin aina tuuleveskitega. 
Alguse sai mitte loov, vaid tarbiv suhtumine nii majandusse kui ka kõlblusesse, poliitikasse, ühiskondlikku ellu. Kõik taandus pelgalt kapitalismile. Kultuur, teadus, tootmine ja elulaad on katastroofiliselt vaesemaks jäänud; noorsugu tormab näljaste hundikutsikate aplusega avaliku lodevuse, narkootikumide, kõlblusetuse ja julmuse järele, tõugates ühiskonda hullusesse. Meloodiliste laulude asemel kõlavad arulagedad tekstid, hüsteerilised karjed, kõrvulukustav kakofoonia; seks ja julmus on matnud enda alla kaastunde ja häbi. 
Meie, sõjaveteranid, kes veel elus, ning 27 miljonit hukkunut, oleme kaotanud sõja – oleme saanud kerjusteks, me müüme oma ordeneid viinapudeli või leivatüki eest ja peame tuhnima prügikastides, häbenema oma aumärke. 
Mis saaks olla veel küünilisem, inimesele alandavam?
Sõjamehed lahkuvad elust – kes vanaduse, kes haiguse tõttu, kes omal soovil – nad tapavad end, needes fašismi ja kommunismi ja ühekülgset kapitalistlikku struktuuri, kus võim ja raha antakse ühtedele kõigi ülejäänute vaesumise ja õigusetuse arvel.
Maailm sammub vandalismi ja barbaarsusesse, unustades rüütelliku au, inimliku väärikuse, mõtete puhtuse, andunud armastuse ja kaastunde kõige elava vastu. Lootusetult kaotasin ma sõja türannia, pahatahtlikkuse, autuse, ülekohtu, vale, kuritegelikkuse ja alanduse vastu. Ometi põhines kogu minu elu kreedo looduslähedasel lihtsusel, puhastel mõtetel, armastusel, usaldusel, aul ja väärikusel. 
Lapsepõlvest peale olen alati olnud otsekohene ja jäänud iseendaks, ma ei reetnud end kunagi.  
Kui armastasin, siis ennastunustavalt ja tugevalt, kui vihkasin ja põlgasin, siis avalikult ja kogu südamest. Midagi poolikult teha pole minu moodi.  


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond