Margarita Ostroumova
Olen kunstnik, töötan loominguliselt

Sündisin Leedumaal Kaunases pool aastat enne Teise Maailmasõja algust. Minu isa oli Nõukogude armee ohvitser ja läks kohe ära rindele, ema evakueerus koos minuga Saratovi oblastisse, kus veetsime kogu sõja aja. Pärast sõda naasime ema kodumaale Valgevenesse. Vanemad läksid kohe pärast sõda lahku. Mina lõpetasin kooli väikeses Lepeli linnas ja seejärel omandasin Vitebski Pedagoogilises Instituudis joonistamise ja joonestamise eriala. Instituuti lõpetades olin juba abielus ja mul oli väike kuuekuune tütar. Oma kodu meil ei olnud, üürisime väikest toaksest mugavusteta majas äärelinnas. Ka tööd mul tollal polnud. Selsamal suvel sõitis mu vend oma autoga Vitebski kaudu lõunasse. Näinud minu armetuid elutingimusi, võttis ta mind koos lapsega tagasiteel endaga kaasa Kohtla-Järvele, kus ta ise alates 1950. aastast elas. Vend kasvatas üksi kahte tütart ja seepärast vajas minu abi. Nõnda ma 1962. aasta augustis Eestisse tulingi. Enne seda olin käinud kord neljateistkümneaastaselt koos emaga vennal külas. Tollal käis Kohtla-Järvel aktiivne ehitustegevus, parajasti rajati Keskalleed. Kõik tundus ebatavaline. Meenuvad pidulikult riides inimesed, eriti rahvarõivaid kandvad lapsed, samuti venna tuttavate külalislahkus. 
Olles nõnda Eestisse sattunud, asusime siia elama kogu perega (mu abikaasa sõitis meile järele).  Tollal igatsesin väga kodumaa järele. Vihma sadas lakkamatult, vennaga läksid suhted pingeliseks. Tööd sain kõigepealt koolis vanempioneerijuhina, hiljem joonistamise ja joonestamise õpetajana. Meile anti tuba kommunaalkorteris, kus elasin 14 aastat. Meie abielu lõppes peagi, mees lahkus Eestist. Suures kommunaalkorteris elas nii eestlasi kui ka venelasi. Kõik said sõbralikult läbi, sageli kogunesid naabrid pühade puhul ühise laua äärde. 
Kui Kohtla-Järvel avati kunstikool, sai minust selle õpetaja ning seal ma olengi töötanud nüüdseks juba 40 aastat, sealhulgas 15 aastat direktorina. Olin ka aktiivne lektor ühingus Znanie,  pidades loengid kunstist, pedagoogikast ja esteetikast. 
Olen ise kunstnik, töötan loominguliselt, olen osalenud paljudel vabariiklikel ja linnanäitustel, samuti esinenud personaalnäitustega. Töötasin ka Eesti Riikliku Kunstimuuseumi Kohtla-Järve filiaalis, juhtisin ekskursioone, progageerisin eesti kunsti.   
Alates 1989. aastast olen olnud Kohtla-Järve ja Outokumpu (Soome) linna kunstnike ühiste loomelaagrite korraldajate seas. Organiseerisin valgevene kunstnike näitusi Kohtla-Järve ja Jõhvi saalides. 20 aastat juhtisin valgevene kultuuriseltsi BEZ Ida-Virumaal, palju aastaid ka rahvuslike organisatsioonide Ümarlauda Ida-Viru maavanema juures. Osalen ka Eesti Vabariigi Presidendi juures samade küsimustega tegeleva Ümarlaua töös. Lisaks olen Baltimaade valgevene kunstnike ühenduse Maja fonar juhataja asetäitja. Olen algatanud Ida-Virumaal palju näitusi, kontserte ja kohtumisi valgevene kultuuritegelastega. 
Pean tihedalt sidet nii oma sugulastega Valgevenes kui ka paljude loominguliste kollektiivide ja kultuuritegelastega. 
Kirjutan jutustuse vormis mälestusi oma lapsepõlvest. 
*** 
Krõnitška
Meie tänavake, mis kulges piki Essa jõe kallast ning koosnes vähestest korratult ehitatud majadest, ei paistnud vana linnakese teiste samasuguste tänavate seas silma millegi muu kui oma kõlava nime poolest - Komsomolskaja. Tänav oli nii kitsas, et läbisõitva veoauto kast näis kohe-kohe seinu riivavat ja väikeste kitsaste akende klaasid lõid iga kord ärevalt klirisema. 
Kõigis majades käisid õnn ja õnnetus käsikäes. Sündisid lapsed, lahkusid vanurid. Inimesed võitlesid vaesusega ning rõõmustasid igal aastal langevate hindade üle, kui õnnestus osta uus klaas seitsme- või kümneliinisele petrooleumlambile, soodsa hinnaga kašmiiritükk kleidi õmblemiseks mõnelt hangeldajalt  või "padjakesteks" kutsutud komme tee kõrvale. Aknaid kaunistasid sinakas toonis tärgeldatud marlist kardinad. Tänavanurgal lahtise vahekorruse all üürgas must mõlkis valjuhäälditaldrik õdede Fjodorovade laule.  Aga seinalt laua kohal vaatas targalt, teraselt ja otsekui kuskilt kõrgemalt selle armetut elu-olu peale "isa, juhi ja õpetaja" Jossif Vissarionovitš Stalini paberist portree. Tema ei puudunud ühestki majast.  Kärbsemustast ja lampide tahmast tumedaks tõmbunud portree tuli aeg-ajalt välja vahetada. Minu ema töötas müüjana majapidamistarvete kaupluses, kus kõige nõutumaks kaubaks olid naelad, labidad, kruvid, petrooleumilambid ja muu elementaarsed majatarbed. Ema jutustas kord, milline üllatus tabas üht vana talunaist, kes tuli mitme versta tagant jalgsi poodi ega leidnudki sealt juhi portreed. "Tsaari, tütrekene, tsaari on mul vaja," kordas ta, imestades siiralt selle üle, et säärast vajalikku asja poes müügil pole. 
Meie ja ümbekaudsete tänavate elu keskmeks oli kaev - lihtne puust kaev, kus keti küljes kõlkus löökidest veidi mõlkis ämber. Aega-ajalt puhastasid mehed kaevu liivast, mille allikavesi sinna kandis, ning see sündmus tõi kogu ümbruskonna rahva kohale. Nõuanded, naljad, naer, uljaspeade ülistamine muutis räpase ja raske töö lõbusaks peoks. Kaevu puhas põhi säras kuldsest liivast, naabrite näod särasid rõõmust ning näis, nagu viiks igaüks selle sära ja puhtuse koos veega koju kaasa. Vesi oli kare, pesemiseks see ei sobinud, kuid oli alati külm ja maitsev. Kuumadel suvepäevadel tassisime meie, lapsed, vett turule, kus siis janused kaupmehed kostitasid meid tänutäheks peotäie marjadega. Õuedes kaevasid naised iga maalapikese üles ja rajasid sinna peenrad, et kuidagi peret toita. 
Teisest küljest piirnes õu laiema, sillutatud ja kõnniteega varustatud Volodarski tänavaga.   Pühapäeviti sõitsid seal mürinal vankrid ruigavate põrsaste ja kaagutavate kanadega. Küladest voorisid turule tulest ja veest läbi käinud vanad naised, korvid turjal, lootes kasutada müügist saadud kopikaid selleks, et maksta röövellikke makse maja, maa ja iga istutatud õunapuu eest. 
Selsamal tänaval asusid ka eriti tähelepanuväärsed paigad. Meelde on jäänud sepikojast kostvate vasaralöökide muusika. See oli vana väike hämar telliskivihoone, mille juurde lahutamatult kuulusid hõõguv ääs, suitsulõhn ja jässakas sasipäine sepp. 
Sepikoja vastas seisis kirik -  vana väike puust pühakoda, kuhu ärahirmutatud õpetajad ja vanemad olid meil kõige rangemalt keelanud minna. Kui loojuv päike oma kiired üle linna heitis, peegeldusid need kiriku akendel otsekui müstiline tulelõõm. See pakkus rahutukstegevat vaatepilti, mis ühtaegu lummas oma iluga ning hirmutas otsekui mingi varjatud saladusega, mille eest oleks tahtnud põgeneda ja mis samas ikkagi nii väga ligi tõmbas! 
Mu lapsepõlve ajahambast puretud kirik seisab ikka oma kohal ja täidab hinge mälestustega. Lähedasel turuplatsil tõstab aga pead uus ehitatav kivist katedraal. Vana kaevu ehk krõnitška, nagu me teda hellitavalt kutsusime, puust rakmed on asendatud betoontoruga. Ka minu kodu on maa pealt kadunud. Seal, kus ta asus, rohetab nüüd rohi ja kõrval kõrgub tulevase maja ehitusplokkide virn. Küllap tuleb uus maja endisest suurem ja ilusam.  
Ja uks paiskub valla, tüdruk lippab välja trepile. Kahe hüppega ületab ta kõlava nimega tänava ning jookseb edasi - üle välja, krõnitškast mööda, jõe äärde, avastades juunihommiku ilu ja värskust, imestades ja rõõmustades kõigi ja kõige üle. Algava päeva ime ootus jääb teda saatma kogu eluks ning osutub päästerõngaks, mis kannab teda pikal eluteel läbi kõikide katsumuste, hädade ja kaotuste keerise. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond