JURI  WEISS- WENDT                                                     

MÄRKMEID KAUGEST LAPSEPÕLVEST

Minu sündimisest on möödunud ligi kuuskümmend aastat. On seda palju või vähe? Ühe inimelu jaoks – vähe, mälestusteks – palju. Kõik meie elus on suhteline. Mu sündimise juures on kõige huvitavam see, et juba algusest peale puudus mul vähimgi ettekujutus niisugustest lihtsaimatest mõistetest nagu Kodumaa, rahvus, kodu, tänav, aadress... “Kodumaa” – mis see veel on? “Kodu” – kus see asub? “Rahvus” – mida see veel tähendab? Veider tunnistada, aga isegi nüüd, kui selja taha on kogunenud juba päris suur elukogemus, pole mul ikka veel neile küsimustele vastust; midagi muidugi aiman, aga milleski kahtlen endiselt. Sel mõistmatusel on palju põhjuseid ja kõik need on nii vastukäivad ja erinevad, et meenutavad pigem väikestest piltidest koosnevat kaleidoskoopi, mis ilmselt ei kujune enam kunagi ühtseks ja täisväärtuslikuks panoraamiks. 

Ma sündisin kummalisel maal, mis jagunes "tsoonideks" ja "asundusteks", need omakorda terveks hulgaks puust ja savist barakkideks, mis ühtekokku moodustasid kaugele silmapiiril taha ulatuvate piiridega kinnise hiigellinna. Meenub pikk rida laternaposte, okastraattõkete punktiirjooned ja üksikud inimkogud. Kõik inimesed paistsid siin niisama üksildased ja hallid nagu tolm jalge all. Selle unarussejäetud maa elanikud kandsid kõik üht ja sama nime: "rahvavaenlased". Millise rahva? Millise maa? ... Kui ma pisut suuremaks kasvasin, tegin suure hämmastusega oma esimese elulise järelduse: võttes arvesse, et mind on sünnist saadik ümbritsenud mitte lihtsalt inimesed, vaid mingid kummalised "rahvavaenlased", siis olen ka mina tulnud siia ilma ... rahvavaenlaste pojana. Tähendab, mu armas ema, mu tark isa ja mina ise – kas meie oleme siis perekond, kuhu kuuluvad eranditult ainult rahvavaenlased? Nii kaugele jõudes sai mul mõistus päris otsa, see ületas lootusetult mu lapseliku mõistmisvõime!

Hulk aastaid hiljem sain teada, et mu sünnimaad nimetatakse GULAGiks ja kodupaika  KARLAGiks, see tähendab, Karaganda laagriks, mis asus kauge ja mulle võõra Kasahstani kirdeosas. Maakaarti vaadates võib näha, et kuskil lõuna pool, mitte eriti kaugel, algab võõras maa Hiina, ida pool aga – salapärane Mongoolia. Mu Jumal, kus siis mina ise elan? ... Veel palju hiljem sain teada, mida tähendavad need kurjakuulutavad tähed sõnas GULAG, ning sain selgeks ka nende sisemise mõtte. Ent tollal oli see mu kodu, ainus, mis mul oli, sest teistsugust ma ei tundnud ega osanud ette kujutada, et kuskil maailmas võiks olla teisiti. Üldse on väga veider see, et kui sa sünnid õigusetuse ja orjuse riigis ning sul pole aimugi mingitest muudest võimalustest, siis arvad, et nii peabki olema ja sellises olukorras elada on – normaalne! Lapsepõlves ei teadvustanud ma endale veel üht eripära, mis võis põhimõtteliselt eluohtlikuks osutuda: rahvust, täpsemalt öeldes, selle "kvaliteeti ja seisust". Just seepärast saigi minust venelane, kuigi alust oli selleks selgelt vähevõitu: mu isa oli saksa juut, ema pooleldi eestlane, pooleldi venelane. Mäletan, et palju aastaid hiljem, kui töötasin koolis muusikaõpetajana, suutsin kord tahtmatult ühe oma klassi (mul oli neid kümneid) segadusse ajada. Tõin õpilastele järgmise näite: "Mina olen muusik, mu isa on austria-ungari saksa juut, ema vene eestlanna, aga mina olen loomulikult põline venelane." Alguses sattusid nad kimbatusse, siis aga pahvatasid naerma. (Mis teha – GULAGi lõiv!) Sellest ajast peale ma ei teagi, milline rahvus on "hea" ja kuidas tuleks elada, et nõutud parameetritele vastata. Enamasti kirjutasid mu nutikad vanemad "rahvuse" lahtrisse teadlikult sõna "venelane", et mulle kuidagimoodigi turvalisemat tulevikku tagada. Nad uskusid siiralt, et see väike elulooline vale teeb mind pisut õnnelikumaks. On see tõesti nii? Paraku, ma ei tea, aga arvatavasti tol ammusel 1948. aastal oli lihtsalt tarvis nii teha ...                                                                                     

Nõnda siis sündisin ma kõige "humaansemal, vabamal ja õnnelikumal" maal – Nõukogude Liidus, ehkki minu teadvuses ei saanud sellest kunagi mu kodumaad. Ja nüüd, juba kuuekümneaastasena, on mul ikka veel raskusi salapärase lühendi SSSR lahtimõtestamisega: võib-olla tähendab see GULAGi, võib-olla on tegemist hoopis sellesama arusaamatu "küüditamisega"? Aga mis siis, kui see tähendab korraga mõlemat? Tahaksin küll neist viljatutest lapsepõlveküsimustest lõplikult vabaneda, aga ... ei suuda!
 
Vaateväli, mis avanes mu ümber sündimisest kuni kaheksa ja poole aastaseks saamiseni, oli nii üksluine ja trööstitu, et nüüdki veel ei suuda ma oma lapsepõlvemuljetele midagi uut lisada – see oli maailma äär! Kõikjal laius lage tasandik: ei mingeid kõrgendikke ega künkaid, ei ainsatki ojakest ega pisimatki – mitte midagi! Kui üldse midagi elavat silme alla sattus, siis need olid kasahhide jurtad, halattides inimesed ning kaamelid, kes lamasid maas või seisid nagu raidkujud, vahel loivasid kuskile ja äletsesid päevad läbi kord juba allaneelatud toitu. Jah, see on see Aasia, mida ma samuti tahaksin unustada, aga kuidas on võimalik lehekülgi oma eluloost? Ma ei tea, kuidas läheb praegu elu sealkandis, kus möödus minu lapsepõlv; võib-olla ei ela seal keegi, võib-olla elavad nendesamade iidsete karjakasvatajate järeltulijad, kelle maadel kunagi kannatasid, armastasid ja hukkusid niisugused inimesed nagu meie ... 
                                                                                    
Inimlik mälu suudab nähtusi ja sündmusi niimoodi filtreerida, et aastaid hiljem sarnanevad väga paljud neist unenägudele, olles samavõrd kummalised, ebareaalsed. Lapseea mälestused kujutavad endast tegelikult tervet spektrit tunnetest, seostest, imestusest ja mõistatustest, mis tekivad siis, kui kõik küsimused ripuvad veel õhus. Kuid alles jääb ka mingi järelkaja muljetest, mõttekatketest, abstraktsetest mõistetest. Nõnda ongi sõna "stepp" jäädavalt mu mällu sööbinud niisama tugevasti, nagu edaspidi sõnad "meri ja ookean". Mõtlen isegi, et lapsena läbielatud tunded võimendavad mõnevõrra reaalsust, aga küllap see peabki nii olema – pidades silmas lapse erilist vastuvõtuvõimet. Mis siis on stepp minu jaoks? Suvel – kohutav palavus ja talumatult kuiv õhk. Maa pragunes lõõskavas leitsakus, nõnda et sellesse tekkisid kitsad sügavad lõhed. Näis, nagu oleks mingi salapärane hiiglane tohutu noaga maapinda lõikunud; vahel juhtus, et hommikul oli kogu maa kaetud otsekui rebendhaavadega, millest eile veel jälgegi polnud. Seevastu kevadel – milline hõng hõljus siis stepi kohal! Lõhnad olid nii tugevad, et võin neid veel nüüdki peaaegu füüsiliselt tajuda. Palju-palju aastaid hiljem õnnestus mul veel kord midagi taolist kogeda, aga see juhtus Indias – hoopis teises maailmas, teises looduses, teiste lõhnadega ning eks muutunud olin minagi. Suvi on ikka suvi, aga mälu hakkab tõrkuma, kui mõtlen talvele: mitte kunagi varem ega hiljem pole ma kogenud niisugust kirjeldamatut õudu, nagu tundsin neil kaugetel lapsepõlvetalvedel. Ma ei leia sõnu, et rahulikult ja arusaadavalt jutustada säärasest loodusnähtusest nagu lumetorm. See stiihia on küll saatanast! Loetud minutitega läheb kõik ümberringi pimedaks, maa ja taeva vahelt kaob vähimgi piir. Tuul kogub hetkega keeristormi jõu ning sõna otseses mõttes langeb sulle kaela, ulgudes kui kurjast vaimust vaevatu. Näib, nagu mattuks kogu maailm lumme ja sellest, mis alles äsja oli stepp, on hetkega saanud igavene lumekõrb. Halastamatust pakasest ei maksa rääkidagi: külma oli 35, 40, 43 kraadi ja vahel rohkemgi! Barakkide vahele olid veetud nöörid, need ühendasid meie armetuid elamuid otsekui ämblikuvõrk. See hädapärane abinõu leiutati eelkõige laste jaoks: kui lumetorm äkitselt algas, pimestas vallapääsenud stiihia inimesi, nad kaotasid kõik orientiirid ning hukust päästsid ainult needsamad nöörid. Sa võisid viibida otse baraki kõrval ja ... ikkagi ära eksida. Barakid ise kattusid samuti mõne minuti vältel nii paksu lumekihiga, et hommikul näis, nagu poleks ümberringi ainsatki hingelist. Mäletan, et igas barakis seisid seespool ukse juures suured labidad – eks ikka selleks, et ennast hommikul valgest vanglast välja kaevata. Mõtlen, et niisugused "pisiasjad" ei puudutanud ega pannud muretsema mitte kedagi terves ilmas: kui me oleksime seal osutunud elavaina maetuiks, poleks seda mitte keegi tähele pannud, miskipärast olen selles kindel ... Aeg möödub kiirelt, tajud hägustuvad ja – mis peamine – lahkuvad ka inimesed, ammumöödunud päevade tunnistajad. Ma ei suuda iial endale seletada, miks kustub mõni sündmus mälust nii kergelt, teised aga jäävad alati püsima. Huvitav on seegi, et mälu ei erista tähtsaid ja teisejärgulisi sündmusi: meenub detaile, mis omal ajal paistsid täiesti tühistena, kuid toimunu üldine mõte jääb vaid ähmaseks taustaks. Minu jaoks, kui olin kaheksa ja poole aastane, tähendas GULAG üht asja, minu vanematele aga sootuks midagi muud – meie mälestused on täiesti erinevad; nähtavasti vaatasime maailma erinevate silmadega.   
 
Laagri piiri taga algas ebatavaline ja väga ahvatlev maailm. Keelatud vili on alati magus – eriti lapsele! Suvel ärkas stepp ellu ja nähtavale ilmus võõras elu. Kasahhide valendavate jurtade  kohal keerles suits. Näha võis ka lapsi, kes mängisid otse kõrvetava päikese all. Ei täiskasvanud ega lapsed tulnud kunagi meie lähedusse: küllap teadsid ka nemad, et kõik me oleme vaenlased, ning kartsid meid. Aga mina tahtsin nii väga koos nendega olla! Mõnikord juhtusin nägema, kuidas inimesed istusid ringis jurta juures ja nende vahel maas seisis hiiglesuur katel. Mu jumal, milline lõhn katlast kerkis!! Inimesed sõid liha – see oli lambaliha, kasahhi keeles "biðbarmak". Ma polnud seda kunagi proovinud, kuid olin kindel, et midagi maitsvamat maailmas ei leidu ega saagi leiduda! Inimesed sõid paljaste kätega, halativarrukaid kõrgel hoides. Rasv tilkus maha, voolas mööda sõrmi, nirises üle lõua ja neil, kel oli habe, ka mööda habet. Pesupali asemel kasutati metallist liuda – ühtainsat kõigi jaoks, see meenutas pigem küna. Sõrmeotsad lakuti hoolega puhtaks, siis pisteti vette ja ... pühiti halatihõlma kuivaks! Jälgisin südamevärinal, kuidas keegi tõstis käe lihapalaga suu juurde ja kissitas mõnust silmi. Veel oivalisemat vaatepilti pakkus kondikeste lutsimine. Olin alati valvel ja ootasin imet – äkki keegi viskab ka mulle tükikese liha või ehk pole kont nii väga maitsev ja keegi loovutab selle? Paraku imet ei juhtunud – mitte kordagi ...
 
Need salapärased sõnad – "GULAG", "väljasaatmine", "sundasumine" (millele muutumatult lisandus klausel – tähtajatu) ei tähendanud minu jaoks kokkuvõttes mitte midagi; eelkõige tajusin neid millegi ebareaalse ja minu elusse mitte puutuvana. Ja mis seal tegelikult vahet on? Kui sa elad ilmas ja keegi armastab sind – kas sellest on siis vähe? Mind armastas ema ja armastas ka isa, kuigi ta tundus mulle alati väga karmi inimesena. Mind armastas vanaema, kes oli meid kõigepealt väga kaua otsinud ja kui ta meid lõpuks leidis, sõitis ta meie juurde, et jagada seda "tähtajatut sundasumist". Vanaema nuttis nii palju, et mul polegi tema näost ühtegi pisarateta mälupilti. Elu lõpul jäi vanaema pimedaks ja nii sain ma esimest korda aru, mida tähendab väljend "silmi peast nutma".  

Kuid ühel päeval ei nutnud vanaema nii nagu tavaliselt, vaid lausa halas täiel häälel – see juhtus 1953. aastal. Olin siis juba viieaastane ja pisaratega enda ümber ammu harjunud, aga sellist nuttu polnud ma veel elu sees kuulnud! Mäletan, kuidas vanaema peaaegu kisendas: "Kuidas me nüüd edasi elame?!" Järsku mu ema nagu ärkas unest ning vastas meeletult kähiseval häälel: "Kuidas sa võid nutta selle koletise pärast, selle saatana pärast, kui ometi tema, just tema pärast me sattusime siia, kus me ka sureme!" Ma polnud ema kunagi nii ärritatuna näinud ja ehmusin väga – nii kõvasti karjutakse ainult siis, kui juhtub midagi jubedat, näiteks, kui keegi lähedastest inimestest sureb. Sel päeval suri Stalin ... Vanaema nutab koletist taga – ma ju kuulsin, kuidas ema selle sõna välja paiskas. Ma ei saanud millestki aru. Mõtlesin: kui vanaema nutab Stalini pärast, kas see siis tähendab, et Stalin on talle kallim kui mu ema, kallim kui mina? Mis hullumaja! 

Vuntsidega mehe nägu varitses kõikjal: igal pool olid tema portreed, portreed ja veel kord portreed – kivist nägu, nägu suurtel plakatitel ja väikestel piltidel raamatutes, ühtviisi nii laste kui ka täiskasvanute omades. "Meie kallis seltsimees Stalin!" – see nimi kordus lakkamatult ja kõmas nagu trummipõrin, nagu rasked vasaralöögid, selle eest polnud ööselgi pääsu. Ärkasin veidrate helide peale – näis, et keegi oigab, nuuksub siinsamas kõrval. Vist nägi ema või vanaema unes midagi hirmsat, aga nad ei rääkinud sellest mulle kunagi – kõiges peitus nagu mingi saladus. Palju aastaid hiljem sain teada, et kõigi toonaste saladuste taga seisis kirjeldamatu, loomalik hirm, mille kajad pole tänaseni vaibunud. Ja selle hirmu nimi oli "Meie kallis seltsimees Stalin!"

Mingi ime läbi on koduses arhiivis säilinud mõned vanad tuhmid tillukesed fotod; pildid on nii hägused, et peaaegu polegi enam võimalik kindlaks teha, kes on kes. Siiski mäletan, kuidas ema võttis aeg-ajalt need kolletunud pildid omatehtud albumist välja ning kõneles: "Näed, see on meie esimene maja. Vaata, kui vildakas ja pisike, aga seal me kunagi elasime." Selles kohas jäi ema alati vakka, pühkis silmi, siis äkki naeratas ja jätkas läbi pisarate: "Selle ehitas väga vana vanaisa, ta ei nutnud kunagi ja ütles ikka: "Lase olla, küll me kõik saame kunagi sinna [taevasse]!" Nii me teda kutsusimegi: vanaisa "Laseolla"; sinna tema jäigi ... igaveseks." Vaatasin pilte tähelepanelikult ja mõtlesin endamisi: mis maja see ka on, ainult natuke muldonnist suurem? Ema vist lihtsalt ajas sõnad segamini.

Ühel pildil seisab selle õnnetu vineerist ja põletamata tellistest ehitise kõrval puust kast, rattad all – see oli minu titavanker. Neil aastail ei suutnud ma muidugi mõista ümbritseva maailma tarkust ja põhilist moraalikoodeksit – ME KÕIK SAAME KUNAGI SINNA! Kuid mõni selle koodeksi detail on siiski alatiseks meelde jäänud. Praegu ei oska ma enam täpselt öelda, kuidas nimetati minusugustest põnnidest koosnevat lasterühma, mis jäeti kogu päevaks paari-kolme täiskasvanu valve alla. Oli see lasteaed või miski muu – või üldse ilma nimeta? Ainus asi, mis eriti teravalt mällu sööbis, oli Stalini pilt selles toas, kus meie, lapsed, viibisime. Maast laeni kõrguv pilt paistis meile kõigile elusa ja nõiutuna. Olin peaaegu kindel, et Stalin võib pildilt maha astuda ja karistada igaüht, kes teda küllalt palju ei armasta. Kui keegi lastest ülemäära valju häält tegi, ütlesid täiskasvanud: "Seltsimees Stalinile ei meeldi, kui lapsed karjuvad!"; kui aga tahtsid öelda midagi vaikselt või lausa sosinal, manitsesid täiskasvanud: "Seltsimees Stalinile ei meeldi, kui lapsed tema juuresolekul sosistavad!" Kuidas peaks siis käituma, et seltsimees Stalinile meele järele olla? Seda ei teadnud ükski laps ja seepärast tuli meid lakkamatult kasvatada. Aeg-ajalt viidi iga laps juhi portree juurde ja siis algas kasvatamine: tagusime rütmis vastu lauda ja skandeerisime kooris: "Rahvavaenlase poeg!" või "Rahvavaenlase tütar!" – olenevalt sellest, kas portree juures seisis poiss või tüdruk. Imelikul kombel tundus see meile tookord naljakas, üldsegi mitte õudne. Peaasi oli end vaos hoida – naerma ei tohtinud pursata! Sellest ajast peale on palju vett merre voolanud ja see väike seik tundub tagantjärele absurdne, kuid kas ka naljakas – MITTE IIAL!   

Muidugi kuulsin täiskasvanutelt üsna palju sääraseid sõnu, mille tähendusest ma suurt midagi ei taibanud, aga mis jäid siiski kogu eluks meelde. Näiteks "natsmen" – mida see tähendab? Või selline pähkel: "Nad elasid tähtajatus sundasumises, aga tööl käisid tsoonis." Ja lisaks ajasid mind hirmsasti ärevusse sõnad, mis keerlesid mu peas nagu kärbsed: "Nüüd käime surmani ennast näitamas, nii kaua, kuni jalad kannavad!" Kuhu minnakse, milleks, ja mida tähendab veel see mõistatuslik "enda näitamine"? Ometi jõudsid kätte ka see päev ja tund, mil minu ellu tuli veel üks õnnetoov sõna, täpsemalt, õnnetoov nimi, mis kõlas peaaegu niisama südamlikult nagu sõnad "ema, isa, vanaema". See oli üks vanem naine – rahvavaenlane, nagu me kõik –, keda kutsuti Raissa Grigorjevnaks. Tema hakkas meid õpetama – see oli mu esimene klass ja esimene unustamatu Õpetaja, kes oskas nii tugevasti armastada ja kannatada, et tema kõrval me peaaegu unustasime täiskasvanute maailma ning tundsime end ... lastena. Ma ei tea, kust Raissa Grigorjevna pärit oli, aga ta jäi sinna, just nagu jäi ka vanaisa Laseolla – vastavalt oma lihtsale filosoofiale: "Me kõik saame kunagi taevasse!"  
  
Inimesed meie ümber räääkisid eri keeltes, aga kõik said vähemalt mingil määral ka vene keelest aru. Mulle paistis, et minu isal oli vene keelega kõige raskem – ta ei õppinudki aktsendita rääkima, ehkki kirjutas peaaegu alati õigesti ja kirjanduslikult kaunis stiilis. Lühidalt, selge oli, et vene keel polnud  enamuse emakeel ning et meid ei toonud siia kokku hea tahe, vaid kellegi kuri jõud. Ema oli küll usklik inimene, aga temagi ei suutnud mõista, miks oli Jumal meid maha jätnud – meid, eestlasi, kasahhe, venelasi, sakslasi, ukrainlasi? ... Seal oli inimesi, kelle kohta kõneldi saladuslikul sosinal: oo, see on ju endine baleriin, ta tantsis isegi Etioopia neeguse ees, aga see vatijopes meesterahvas seal oli varem sümfooniaorkestri dirigent, ja üldse "istub siin kogu Suur Teater!" Ka minu emast räägiti: "Lilia võeti Akadeemia kolmandalt kursuselt ära, aga milline kunstnik temast oleks võinud saada!" Imelik – inimesed rääkisid nõnda, nagu ei toimukski see kõik nüüdsama, vaid millalgi minevikus ja üldse mitte meiega, sest meie oleme arvatavasti juba ammu surnud. Kes teab, võib-olla elasid täiskasvanud tõesti mingis muus maailmas, sest nad ei tahtnud mitte mingi hinna eest elada käesolevas. Mõtlen, et nõnda jäidki paljud neist minevikku ... igaveseks.   

Ei mäleta täpselt, kui vana ma olin, viiene või ehk veidi vanem, kui juhtusin kord kuulma, kuidas ema vanaemale ütles: "Kui see tðetðeen poleks sinna sattunud, poleks mind enam elavate kirjas!" Vanaema muutus näost kaameks, ema ise oli sõna kõige tõsisemas mõttes "täiesti näost ära". Seejärel ema vaikis kaua, vanaema nuttis nagu alati. Tuli välja, et mingi kriminaalkurjategija – neid leidus igal pool, küll nähtavate, küll nähtamatutena – oli tulnud mu ema juurde ja nõudnud temalt midagi. Siis ilmuski see võõras inimene, tðetðeen, ta võttis mu emal käest kinni ja lausus kurjategijale vaikselt: "Kui sa teda puutud, löön su, koera, maha." Seda kogemata pealtkuuldud episoodi meenudes hakkab mul nüüdki veel süda sees värisema, aga tookord ehmusin poolsurnuks ja puhkesin samuti nutma. Nii kaua, kuni mul elupäevi jätkub, pean ma meeles ja tänan mõtteis seda vaprat inimest, kes päästis mu ema millestki kohutavast ja parandamatust.
 
Asunduses elas palju meiesuguseid "natsmene", see tähendab, vähemusrahvuste esindajaid. Suurima rühma moodustasid tðetðeenid.   

Kuidas võisin ma tollal teada, et selle uhke ja julge rahva kodumaa polegi mõõtmatu stepp, vaid kauged mäed kuskil saladusliku nimega Kaukasuses. Arvata võis, et tðetðeenidel oli asumisel kohutav elada, sest nad vaatasid sageli vaikides kaugusesse ning nende nägudel lasus nii määratu kurbus, et eemalt paistsid näod lausa elutuina. Mehed ei nutnud kunagi – vähemalt mina ei näinud seda. Tðetðeeni naised nutsid küll, aga nii, et keegi arugi ei saanud. Ma ütlen, "nutsid", aga tegelikult nad kannatasid oma erilisel viisil, õigem oleks ehk öelda: "ägasid". Need imetlusväärsed naised eemaldusid hoonetest ja inimestest, istusid seal maha ja vajusid sügavasse vaikusesse. Tükk aega selles asendis püsinud, hakkasid nad ennast vaevumärgatavalt edasi-tagasi kõigutama ja ägama – aga võib-olla hoopis kuuldavalt itkema. Ja nende aeglane kõikumine, oiged ja pisarateta nutt jäid mulle lapsepõlvemälestusena alatiseks hinge otsekui kirvesälk südames.  

Ma ei tea, kas mu vanemad uskusid imedesse või ei, aga kord vaatas ema mind kuidagi imelikult, siis  surus mind järsku enda vastu, vaatas mulle ainiti silma ja ütles hääletult, üksnes huuli liigutades: "Mu poiss, varsti me sõidame siit igaveseks ära! Juhtus ime!" Jah, pärast pikki-pikki aastaid me tõesti sõitsime ära – naasime ema kodumaale, tundmatule salapärasele Eestimaale. Ema oli kodumaalt ära peaaegu 18 aastat, isa ... – ma ei teagi päris täpselt – võib-olla 30 aastat, mitte vähem, sest tol ajal ei olnud mõtet Saksamaa ja Dresdeni jällenägemisest unistadagi. Mis minusse puutus, siis "tagasipöördumine" ei öelnud mulle peaaegu midagi: kuna ma polnud kordagi elus kuskile sõitnud ega mitte kuskil mujal viibinud, jäi ka sõnade "sõidame ära" tähendus minu jaoks üsna hämaraks. Mulle ei tulnud pähegi, et 9 aastat saab mu isiklikus elus mineviku ja tuleviku piiriks. Ja jälle valati pisaraid, kõik käis kohutava sagina ja kiirusega, otsekui oleks keegi meid taga ajanud ja järele karjunud: "Kuhu need rahvavaenlased sõidavad? Mis Eestisse? Sellist maad pole üldse ilma pealgi!" 

Kõik toimuv tundus mulle uskumatu unenäona: nägin esimest korda elus rongi ja see vapustas mu kujutlusvõimet sama palju nagu hiljem meri. Väljas oli talv, jääkülma vaguni akende taga laius lõpmatus – valge stepp, aga mina olin õnnelik, ma ju SÕITSIN! Ema rääkis: "Vaata hoolega, sa pead selle kogu eluks meelde jätma." Teekond edenes väga aeglaselt, sest rong takerdus lumehangedesse ja peatus sageli. Täiskasvanud valgusid siis vagunitest välja ning kahlasid läbi lume, et veduri ees raudteed puhastada. Minu jaoks oli see tavaline vaatepilt, seepärast ei tundnud ma peaasja pärast vähimatki muret – küllap me sõidame jälle! Ja tõesti, me aina sõitsime ja sõitsime päevast päeva, tihti ka peatusime pikemalt; reis kestis nii kaua, et hakkas juba tüütuks muutuma. Vaatasin pidevalt päranisilmi aknast välja ja imestasin kohutavalt kõige nähtu üle, aga kõige enam vapustasid mind siiski metsaga kaetud mäed, tormitsevad jõed, tunnelid ja sillad – see oli Uraal. Rong sõitis seal peaaegu peatumata, aga meie olime teekonnast nii väsinud, et ootasime ainult üht: kuskile kohalejõudmist! 

Küll ma unistasin: nüüd sõidame ema kodumaale, ma näen oma silmaga seda suurepärast maad – Eestit. Minu kujutlustes nägi see välja nagu muinasjutuline küla, kus elavad ebatavalised inimesed, kes ootavad pikisilmi minu ema, mind, vanaema ja isa. Meenutasin ema jutustusi vanast linnast, kus ta kunagi elas. See linn – mille nimi oli Narva – pidi olema kauneim terves ilmas! Ootasin kõigest väest kohtumist oma imelinnaga. 

Ma ei oska enam täpselt öelda, kui palju aega teekonnale kulus, aga igatahes vähemalt kuu, vahest ka rohkem. Mälus on kõik läbisegi: teivasjaamad ja ülerahvastatud vaksalid, mis tundusid kogu maailma ümberlaadimisbaasidena. Vahel veetsime jaamahoones terve öö, oodates hommikust ümberistumist järgmisele rongile, paari päeva pärast aga ööbisime juba järgmises jaamas, lamades  tihedalt üksteise kõrval tõelises inimsipelgapesas! Kummalisel kombel armastan ma sellest ajast peale jaamahoonete saginat, sest see on minu jaoks jäänudki liikumise sümboliks. 

 Mis tulema peab, see tuleb – jõudsimegi tagasi! See oli suurim ime, mis meiega juhtus: olime elus, olime koos ja armastasime kõik üksteist – kas seda on siis vähe?

Ootasin ja ootasin ema Narvat, ei tahtnud sugugi akna juurest lahkuda, et mitte kaotada ainsatki hetke kohtumisest muinasjutulinnaga. Aga kui see hetk tõepoolest kätte jõudis, oli hilisöö, mina magasin ega aimanudki, et kogu mu elu algab just nüüd otsast peale ... Rong peatus jaamas vaid mõne minuti, pidime kibekähku vagunist välja saama. Inimesed sagisid, hõiklesid. Eemal põles tuhm tänavalatern – üksainus kogu ilma peale. Ma ei saanud millestki aru – kus on siis muinasjutulinn, see kõige kaunim maailmas? Kõik oli pime, tühi ja kõhedavõitu. Sel hetkel hakkas sadama lund, see langes suurte kergete helvestena – niisugust õrna ja head lund polnud ma varasemas elus kunagi näinud. Ime ikkagi sündis! Ja siis korraga langes mu ema põlvili ning puhkes valjult nutma. Seda nuttu öös võin ma nüüdki kuulda, kui vaid sulen silmad ja hetkeks keskendun. Ema nuttis, vanaema nuttis, kõige kõvemini nutsin mina, kuigi ei saanud toimuvast päris lõpuni aru. Aga siis juhtus midagi täiesti uskumatut: ema haaras kamalutäie lund, tõstis selle mu näo juurde ja ütles: "See ongi minu kodumaa, me jõudsime koju, mu poiss!" Nõnda lõppes mu lapsepõlv – või alles algas, kes teab ... 
Oli detsembrikuu, peagi saabus uus aasta: 1958.

                                          
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond