Nikolai Pavlenko: me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest

Ma tulin ilmale Poolas, aga sünd registreeriti Ukraninas, mu ema kodumaal. Olin üksnes kaheaastane, kui 1948. aastal koos emaga Eestisse saabusin, ja sellele vastavad ka minu tolleaegsed mälestused.
 
Loomulikult ei valinud ma tollal elukohta ise. Ukrainas võttis minu ema võõrasema teda kui lapsega tüdrukut pehmelt öeldes ebasõbralikult vastu ja üldse vaadati kodukülas väga viltu noorele naisele, kes tuli lapsega "sealt". Ema ei suutnud kaua niimoodi vireleda, vaid võttis minu kaasa ja sõitis Kertši, kus sai tööd kalakombinaadis. Seal oli elu ikka väga raske, sest ta pidi töö kõrvalt kuidagi ka minul silma peal hoidma. Lisaks kõigele võimutsesid selles lõunapoolses linnas esimestel sõjajärgsetel aastatel kõikvõimalikud kurjategijad. Nõnda siis langetaski ema otsuse kohe, kui nägi värbamiskutset Eestisse. 

Mõistagi ma ei teadnud ega saanudki teada midagi Eestist enne, kui esimest korda siia jõudsin. Võib aga öelda, et saabusin ka teist korda, sest 1964. aastal astusin ma Pihkva Pedagoogilisse Instituuti ja seejärel naasin Eestisse aastal 1973. Vahepeal käisin ainult aeg-ajalt paariks-kolmeks päevaks ema vaatamas ja see oligi kõik. 
 
Avastusi ja üllatusi jagus mulle Eestimaal küllaga. Näiteks sain juba kolmeteistkümneaastasena tööle geoloogide uurimisrühma (luiskasin, et olen kuueteistkümnene, ainult et passi olen ma, udupea, ära kaotanud) ja siis avastasin enda jaoks teistsuguse Eesti, mis tunduvalt erines seni Ida-Virumaal nähtust. See teine Eesti ei olnudki mu kodust kuigi kaugel – töötasime Koeru kandis. Seal armusin esimest korda eesti tüdrukusse, tema nimi oli Maarika. Ta teadis ainult ühte venekeelset sõna ("spasibo") ja ega minu eesti keele sõnavaragi palju suurem olnud. Õppisin tookord esimest korda üksikutest eestikeelsetest sõnadest terveid lauseid kokku panema. Loomulikult ei rääkinud ma eesti keelt grammatiliselt kaugeltki korralikult, aga erinevalt  kodukülast oli Koerus igatahes ideaalne keelekeskkond. Nii et – aitäh sulle, Maarika, aitäh, Koeru, et mind eesti keele juurde juhatasite! Ma ei või küll kiidelda, nagu valdaksin eesti keelt vabalt, aga juba kakskümmend aastat moodustavad tõlked eesti keelest vene keelde suure osa mu tööst ja, mis seal salata, ka sissetulekust.

Lapsepõlve veetsin Eestimaa kirdeosas Viivikonna kaevandusasulas. See meenutas oma paljurahvuselisuses otsekui omaette saart, kus eestlased olid selgelt vähemuses ja omavahel suheldi vene keeles. Tõsi, aeg-ajalt, eriti õhtustel pidudel võis ümberringi kuulda tatari, soome, moldaavia, ukraina, tadžiki, valgevene, osseedi, leedu, usbeki ja isegi korea keelt. Eesti asus meie jaoks kuskil Seal – ühtaegu nii kaugel ja nii lähedal. 
Kui mitte arvestada "saarel" veedetud lapsepõlve, siis täiskasvanuna tulin (või naasin) Eestisse 1973. aastal. Mul oli tollal taskus "hundipass" - "organid" ei unustanud, et olin tudengina kuulunud nende hulka, kes algatasid protestimiitingu Nõukogude vägede "vennaliku" sissetungi vastu Tšehhimaale. Seepärast pidin leppima ükskõik millise ametiga (laadija, abitööline, varustaja, fotograaf jne), kuni mind lõpuks võeti tööle ajalehte Leninlik Lipp. (Suurim tänu toonasele peatoimetajale Erich Šmiderile, kes paar aastat tagasi meie seast lahkus). Elasime abikaasa ja kahe lapsega 14 aastat Kohtla-Järvel kommunaalkorteris, aga see-eest sain tegeleda armastatud tööga!
Esimest korda puutusin eestlastega kokku just kaheaastaselt. Kas võis minu ema – üksinda last kasvatav lihtne kaevandusetööline, kel polnud mingeid tutvusi – loota kellegi abile külas, kus elasid enamasti rängast saatusest muserdatud inimesed? Ma ei usu, et normaalne inimene kipuks normaalsetes oludes oma kodupaika hülgama! Kord aga juhtus taluperenaine Helgi nägema, kuidas mu ema hoidis mind süles ja nuttis, sest tal polnud mulle midagi süüa anda. Sellest ajast peale leidus meie toakeses alati värsket piima, mett, pekki, juurvilju. Nii kestis see 1949. aastani, kui Helgi "sõitis ära" Siberisse. Kes käskis sel lahkel naisel meid aidata? Ainult tema enda hea süda. Helgi on minu jaoks tänaseni üks tõelise Eesti sümbolitest ja nii kaua, kuni leidub temataolisi inimesi, tunnen ma end Eestis nagu kodus. 

Arvatavasti tuleb minu (nagu ka enamiku eestimaalaste) elulugu jagada kahte ossa – enne ja pärast 1991. aastat. Ma mõistan küll, et solvumine on kehv nõuandja, aga raske on kibedust hingest välja saada. Issand, milline vaimustus valitses neil aastail, kui palju lootusi siis sündis ja kuidas ma rõõmustasin selle üle, et sain oma häälega anda panuse – olgu või mikroskoopilise panuse - Eesti riikliku iseseisvuse taastamise heaks! Milline rõõm oli tollal tunda end miitingutel suure MEIE (eestlased ja venelased) osana. Paraku ei läinud iseseisvuse saavutamisest palju aega mööda, kui paljud mitte-eestlased, kes olid seda tuliselt toetanud, hakkasid end tundma petetute, solvatute ja alandatutena ning see ei saanud jätta mõjutamata ka minu edasist elu ja tööd. Tahaksin loota, et "isekuse uim" aegamisi hajub ja MEIE tunne taastub.

Ma ei teagi, kuidas peaksin suhtuma oma niinimetatud ajaloolisesse kodumaasse. Jah, ma mõtlen vene keeles ja vene keel on mu peamine tööriist, aga eks me kõik ole pärit oma lapsepõlvest. Minu lapsepõlv ja suur osa elust on möödunud Eestis. Mul lihtsalt ei ole teist kodumaad ning paljud mulle kallid ja lähedased inimesed elavad siin või on sängitatud siinsesse mulda.    

Mina, Nikolai Pavlenko, sündisin 1. märtsil 1946. Ma olen Eesti kodanik.
Kui saaksin märkida oma rahvuseks „eestimaalane“, siis teeksin seda. Et mitte solvata ema (ukrainlanna) ega isa (poolaka) mälestust, nimetan end venelaseks. Nõustun avaldama oma loo siinsel kodulehel ja raamatus sellepärast, et loodan sel teel leida uusi sõpru ja mõttekaaslasi. Samuti tahaksin viia ellu oma ammuse unistuse. Juba 1990. aastate algusest saadik paneb mind muretsema see, et meil peaaegu puudub pidev dialoog eesti- ja venekeelse kogukonna (see pole küll kuigi hea termin, aga seni pole ka midagi paremat välja mõeldud) vahel. Episoodilised ettevõtmised, mis enamasti on surutud mõne projekti kitsastesse ajalistesse raamidesse, ei anna piisavalt tulemusi.  Muide, „venekeelse kogukonna“ mõistet kasutades ei unusta ma hetkekski, kui paljurahvuseline meie ühiskond  tegelikult on. Loen nii eesti- kui ka venekeelset ajakirjandust ning integratsiooni teemat puudutatakse mõlemal pool, aga seejuures näib, nagu kõneldaks täiesti erinevatest protsessidest. Seepärast ma siis unistangi regulaarselt (kas või kord kvartalis) ilmuvast ajakirjast (almanahhist, kogumikust vms.), kus ilmuksid just ainult tõlgitud (eesti keelest vene keelde ja vastupidi) materjalid (artiklid, jutustused, luuletused, esseed jne). Ja minu meelest ei peaks need materjalid piirduma ainult integratsiooni teema raamidega, sest ...  päike paistab kõigile ühtemoodi, kuigi teda nimetatakse igas keeles omamoodi. Teiste sõnadega: meie kogukondadel on ühist rohkem kui erisusi. Peamine on see, et dialoog ei katkeks kõige keerulisemateski olukordades. Tõsi, seni pole see dialoog veel õigupoolest alanudki.  

Nimest nii palju, et ema tahtis panna mulle nimeks Marian, aga miskipärast laideti see registreerimisel maha ja kästi (!?) panna nimeks Nikolai. Mulle aga meeldib, kui mehe nimes kõlab „r“. Ses suhtes on mul vedanud ainult isanimega – Grigoris on „r“-e koguni kaks. 
Kuid selle loo autor on siiski  lihtsalt – Nikolai Pavlenko. (estorada@gmail.com)

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond