Ljudmila Mesropjan
Kui puud saaksid rääkida...

Korraga meenus... Sooritasin parajasti autojuhi eksamit, kui mu isiklikku toimikut lehitsev instruktor äkki lausus: "On sul alles elu: sündisid Tšetšeenias, õppisid Venemaal, elad Eestis ja ise oled armeenlanna." Sel hetkel istusin ma autoroolis ja olin liiga ärevil, et neile sõnadele erilist tähendust omistada. Nüüd aga mõtlen: kui täpselt see inimene küll  tookord oma märkusega märki tabas. Muide, kui olin load kätte saanud, ei juhtinud ma autot enam kunagi. Kas pole hea küsimus: miks üks või teine asi mõnele konkreetsele inimesele ei sobi?
Aga olgu pealegi, alustan algusest.  
Ma sündisin tõepoolest Tšetšeenias, mis tollal kandis nime Tšetšeeni-Ingušši ANSV. Mu vanemad sattusid sinna eelmise sajandi viiekümnendate aastate alguses pärast seda, kui isa instituudi lõpetas. Meil oli paljulapseline pere: kuus õde ja pesamunast väikevend. Kui vanemad õed suuremaks sirgusid, otsustas isa, et tuleb koos perega lahkuda paigast, kus isegi toona oli üpris rahutu... Nii sattusin ma kolmeteistkümneaastasena elama Põhja-Kaukaasia Venemaale kuuluvasse ossa, õnnistusrikkasse piirkonda Kaukaasia Mineralnõje Vodõs, mis on tuntud paljude kuurortide ja sanatooriumite poolest. Kui tuli aeg otsustada, kuhu õppima minna, saadeti mind Leningradi, kus astusin Bontš-Burjevitši nimelisse Elektrotehnilisse Sideinstituuti. Teisel kursusel abiellusin noormehega, kes oli tulnud Jerevanist samasse kõrgkooli haridust saama ning õppis minust kolm kursust eespool. Seepärast pidin ma peagi minema üle kaugõppesse ning koos abikaasaga Armeeniasse sõitma. Ta oli pidanud palju vaeva nägema, et lõpuks sinna suunamist saada, sest meie instituut valmistas ette spetsialiste just Nõukogude Liidu põhjapiirkondade, sealhulgas kogu Baltikumi jaoks. 
Elasime Jerevanis kolm aastat, meile sündisid tütar ja poeg. Töötasime oma aja kohta kõige moodsamas kvaasielektroonses telefonijaamas. Kuid me ei suutnud kuidagi leida kodumaal oma kohta, miski - ei teagi, mis nimelt - segas meid. Tuli nii välja, et see minu jaoks uus maailm jäi mulle arusaamatuks. Elu Armeenias - isamaal, mille armastuse laps juba emapiimaga kaasa saab ning mis on vapustavalt kaunis, koloriitne ja kirgas maa,  osutus meie jaoks paljuski keeruliseks ning nõnda me otsustasime Venemaale asuda. Abikaasa lendas Moskvasse ja seadis sammud üleliidulisse Sideministeeriumi, et seal oma erialastele oskustele rakendust otsida. Nõnda sattusime aga Venemaal elama kõrvalisse maakohta, Moskvast 90 km kaugusele. Meie poeg oli siis kolmekuune. Kui meie instituudiaegsed õppejõud kuulsid, et oleme Armeeniast lahkunud, otsustasid nad aidata meil sellest olukorrast pääseda ning soovitasid minna Tartusse, kuhu just sel ajal otsiti Piiterist noori sidespetsialiste. Meie instituut soovitas Tartu linna sidevõrgu juhtidel võtta tööle just meid kui juba tööstaaži omavaid spetsialiste. Sel aastal ehitati Tartusse (Tähe tänav 104a) uus telefonijaam, mille ülemaks saigi minu abikaasa Artavazd Mesropjan. Ta juhtis nii jaama montaaži kui ka häälestamist ja hiljem selle tööd. Kõigepealt saatis ta mind koos lastega vanemate juurde, et ise olukorraga tutvuda, elu sisse seada ja alles siis pere enda juurde tuua.
Mäletan seda sõitu väga selgelt: kuidas me lendasime Tallinnasse, kuidas saime autobussijaama, kuidas ma imetlesin bussi aknast paistvat loodust. Mäletan, kui halvasti tütar end reisil tundis, tal kippus sõitude ajal iiveldus peale. 
Kui me Tartusse jõudsime ja bussist väljusime, torkas mulle esimese asjana silma Vanemuise teatrimaja. Ja samal hetkel valdas mind kummaline tunne: no nii, lõpuks olen ma kodus, päris oma kodus. Ma ei jõudnud mitte lihtsalt reisi sihtpunkti - ei, vaid just nimelt Koju. Ja nõnda ma teangi nüüd juba 26 aastat, et siin olen ma kodus. Pole oluline, kuidas kõik need aastad on möödunud või kas hiljem keegi tahtis või ei tahtnud, et ma siin elaksin - see pole kellegi teise otsustada. Ma ise tunnen sisimas: ma olen kodus.
  
Esialgu anti meile poolteiseks aastaks eluase samas telefonijaama hoones. Seal me siis elasime ja töötasime ja kui mul lapsepuhkus läbi sai, toodi mind kui inseneri Jerevanist  Tartusse üle. Mulle meeldis siin kõik. Rahulik õhkkond, loodus. Suhtlemiseks jäi väga vähe aega, sest meie tööl on oma spetsiifika, tuleb tegelda keerulise aparatuuriga ja sa seal sa siis oled, voodilinasuurused skeemid ees. 
Meie esimesed eestlastest tuttavad olid samas hoones töötavad komandant ja elektrik. Juba mu esimestest tööpäevadest alates innustas komandant mind eesti keelt õppima - mida me edukalt tegimegi. Aga siis algas täielik kaos. Mina lahkusin töölt esimesena ning püüdsin tegelda algul kooperatiivinduse, seejärel äriga. Mõni asi õnnestus, mõni mitte. Olime tulised Rahvarinde pooldajad, huvitusime poliitikast, kirjutasime mingitele üleskutsetele alla. Siis toimus Armeenias suur maavärin. Mäletan, kuidas siinne rahvas minu isamaa valule kaasa elas. Meie abikaasaga töötasime abistaabis, seepärast olime kõigega vahetult kursis. Artur lendas kohe koos eesti rühmaga Spitaki. Mina jäin Tartusse, töötasin staabis viimase päevani. Olen sellele linnale tema abi, tema toetuse eest - tuli see siis lihtsalt linnaelanikult või suure tehase direktorilt, kes saatis oma toodangut rongitäite kaupa Armeeniasse - igavesti tänulik. 
Siis algas Nõukogude Liidu lagunemise periood. See oli arvatavasti kõige keerulisem aeg kõigi nende inimeste elus, kes ei elanud oma etnilisel kodumaal. 
Just see ajajärk võttis ära igasuguse tahtmise mingilgi moel poliitikat jälgida, vaidlustesse ja debattidesse sekkuda. Oleks tahtnud ainult eemale hoida sellest vihkamise ja tõrjumise voost, mis igast küljest kokku hoovas. Ja kuidagi märkamatult sattusime suletud ringi, kuhu mitte kellegi polnud ligipääsu.   
Nooremaid lapsi eesti kooli pannes mõistsin, et nad kasvavad otse meie silme all veidi teistsugusteks, et nad isegi mõneti nagu kaugenevad meist. Siiski sain väga hästi aru, et nende tuleviku nimel on eesti keele laitmatu valdamine hädavajalik. Üks detail tekitas minus aga alati hämmastust. Kuidas on võimalik, et samal maal elatakse kahes paralleelses maailmas - vene keelt kõnelevate inimeste maailmas ja eestlaste maailmas -, mis omavahel mitte sugugi ei segune?
Meie perekonnal tekkis Tartus aastate jooksul oma suhtlusring, kuhu kuuluvad väga huvitavad inimesed, kes mu kasvavatele lastele palju andsid, õpetasid. Sain aru, et tegelikult polegi tähtis, kus sa elad. Kui oskad ise sõber olla ja ennast inimestele avad, siis ilmuvad ilmtingimata su kõrvale väärt inimesed. 
Minul on vististi vedanud. Oskasin alati leida endale huvitavat tegevust ega igatsenud elava suhtlemise järele. See keerukas periood möödus üsna kergelt ainult tänu sellele, et meid ümbritsesid oma inimesed, meie sõbrad. Ja siis algas ka internetiajastu. Avanes võimalus tutvuda huvitavate inimestega, ligipääs kaasegsetele raamatutele ning ennenägematud võimalused õppida maailma tundma lihtsalt kodus istudes, ilma ringi liikumata. 
Kui selline elu mulle kitsaks jäi, kui ma mõistsin, et tuleb midagi muuta, leida endale tegevus, mis ei laseks tekkida sisemisel tühjusel, pakkus juhus ootamatult võimaluse hakata tegelema autorilauluga. Hakkasin kitarril kolme akordi saatel laulmist õppima.  Alustasin Internetis voice chat'is. Need paar-kolm aastat mu elus olid väga huvitavad. Järgnesid on-line soolokontserdid. Juhtisin rõõmuga ühes Iisraeli raadiojaamas bardide esinemiste otseülekandeid, ilma et oleksin pidanud ise kodust lahkuma. Siis hakkasin sõitma teistesse maadesse oma internetisõpradega kohtuma ja sõbrad hakkasid ka minul külas käima. 
Sõpradest pole mul kunagi puudust olnud. 
 
Seejärel julgustas abikaasa mind "köögist" välja tulema ning astuma lavale Pärnu festivalil, kus mind tähele pandi. Järgnesid kontserdid Tartus, Sillamäel, Tallinnas. Ja nüüd tegelen oma projektiga meie linnas. 
Korraldan nii nende tuntud autorite soolokontserte, kes oma muusika ja laulusõnad ise kirjutavad, kui ka autorilaulude esitajate kontserte. Festivalil esinevad eri maade muusikud ja ka eesti bardid, kes laulavad eesti keeles. Sel sügisel toimub juba teine rahvusvaheline autorilaulu festival Lehesaju muusika. 
Mul on üks unistus. Tahaksin selle festivali abil pisutki lähendada vene keelt kõnelevat ja eesti publikut. Igatahes täna oleme selles suunas juba märgatavalt edasi liikunud.
 
Siin Tartus elatud aastate jooksul on nii mõndagi ette tulnud. Olen puutunud kokku jõhkruse ja agressiooniga, varjamatu mühakluse ja vaenulikkusega. Kuid kõik need juhtumid olid olmelist laadi, need lähtusid alati konkreetsetest inimestest. Ja kui minult nõutaks, et toogu ma mõni näide, ei suudaks ma seda teha, sest ma pole pidanud õigeks koguda oma mällu kurjust ja ebaviisakust. 
Minul on mu linn, mida ma väga armastan. Mul on oma lemmikpink Toomemäe pargis, just see park on kõigi mu murede ja hingehaavade tunnistaja, aga just temaga olen jaganud ka oma rõõme. Kui puud saaksid rääkida, poleks teil tarviski seda raamatut kirjutada. 
Kui te küsiksite minult, kuidas ma Eestis elan, kas mul on siin hea olla, siis vastaksin täpselt samamoodi, nagu oleksin vastanud ka 20 aasta eest. Võib-olla mõnel inimesel on ükskõik, kus ta just elab, sest tähtis on suuta leida maailm iseenda seest. Aga minu jaoks on Tartu eriline koht, kus iga nurgake on mulle kallis. Ma tean, millal Botaanikaaias õitsevad tulbid, ma tean, kuidas tänavad vihmasajus välja näevad. Ja ma loodan, et kui mul õnne on, jätan sellesse linna ka kübekese endast. 


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond