Valentina Kuropatkina:
Enne Eestisse elama asumist elas meie pere Zabolotje külas Lesnoi rajoonis, Kalinini (nüüdses Tveri) oblastis. Olin viieteistkümneaastane, kui mu vanemad koos nelja lapsega Eestisse tulid. Värbamise kaudu oli ema vend oma perega juba varem tulnud elama ja töötama Sirgalasse. Tema juurde me sõitsimegi. Kõigepealt tuli isa, läks autojuhina tööle autobaasi (kus töötaski elu lõpuni), sai ühiselamus toa, hiljem saabusime meie. See oli 15. juulil 1962. Ema hakkas kohe tööle karjääris lõhkamistööde padrunite täitjana, seejärel läks üle ametkonnavälisesse valveteenistusse, enne pensionile jäämist töötas veel koristajna ühiselamus.
Otsuse Eestisse elama tulla langetasid muidugi mu vanemad. Ma ei teadnud Eestist enne muud, kui et siin elas meie onu. Peamine põhjus ümberasumiseks oli see, et minul, õel ja vennal oli vaja õppida, aga kool asus meie kodukülast väga kaugel (koolitee olnuks 30 km pikk). Teine põhjus seisnes selles, et kolhoosi liige oli ainult meie ema, isa töötas metsatööstusmajandis ja seetõttu vähendati meie pere aiamaad poole võrra. See tulenes Hruštšovi  läbiviidud põllumajandusreformist; ka lehma ei tohtinud me enam pidada, aga sel kombel ähvardas suurt pere toidunappus. 
Tegelik elu Eestis erines minu romantilistest unistustest, aga mind oli õpetatud tööd tegema. Muidugi, igapäevane elu-olu muutus. Läksin Sillamäe kooli, kus kohanesin hästi ja õppisin edukalt. Halbu üllatusi ette ei tulnud, elu avanes mulle töö kaudu ning väiksemate vendade ja õe eest hoolitsedes.
Mis puutub päris esimestesse muljetesse, siis ootamatu oli see, et eestlasi Sirgalas peaaegu polnudki. Mäletan, et eranditult kõik lapsed said omavahel hästi läbi, koos käidi pidudel, tantsiti väikeses klubis. Meenub pikka kasvu nägus eesti noormees, kes õpetas mulle esimesed sõnad eesti keeles: "Vihma sajab". Tema õde oli minu sõbranna, nende ema töötas postiljonina.
Esialgu töötasin pioneerijuhina samas koolis Sillamäel, kus olin ka ise õppinud, kuid mõistsin peagi, et ei suuda lastega töötada. Läksin õppima meditsiinikooli ja pärast selle lõpetamist naasin koju, töötasin Sillamäe haiglas. Hiljem astusin Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kui selle lõpetasin, töötasin kuni perestroikani Eesti Põlevkivitööstuse süsteemis, arvutuskeskuses. Püüdsin tulla toime ka ettevõtjana, kuid see ebaõnnestus.
Mis puutub eluasemesse, siis algul elasin koos vanematega, pärastpoole kaua aega ühiselamus. Siis jättis vend mulle väikese ühetoalise korteri, mille ma erastasin juba "uuel ajal" ja seal elan ma tänaseni. Vanemad surid (isa juba enne perestroikat, hiljem ka ema), oma korterit Sirgalas nad erastada ei jõudnudki. Nüüd üürib seda mu õe pere.  
Esimesed kokkupuuted eestlastega said teoks eakaaslaste (15-17 aastaste noormeeste ja neidude) seltsis. Suhted on meelde jäänud sõbralikena ja võrdsetena, me ei erinenud üksteisest rahvuse järgi. Kui olin üheksateistkümneaastane, palus üks eestlane mind endale naiseks - kuid tema ema ei lubanud tal minuga abielluda just mu rahvuse tõttu (rääkisin tollal eesti keelt vähevõitu, aga siiski rääkisin). Pärast sõitsin õppima Võšni Volotšoki (nüüdsesse Tveri oblastisse) medkooli ja kui ma sealt tagasi tulin, ei tahtnud enam ise taluperesse miniaks minna, ehkki seesama peigmees oli juba vabanenud oma esimesest abielust eestlannaga. 
Meditsiinikooli lõpetamise järel töötasin medõena algul Sillamäe arstipunktis, siis Kohtla-Järve sünnitusmajas. Samal ajal õppisin TPI-s, mille lõpetasin kaugõppes 1976. aastal. 1975. aastast alates töötasin Eesti Põlevkivis  (algul transpordiosakonnas, siis informatsiooni- ja arvutuskeskuses). Pärast NSV Liidu lagunemist proovisin ettevõtjakarjääri, kuid pankrotistusin. Siis lõpetasin kaugõppes Moskva Riikliku Ülikooli, kasutades firma EMONO-R teenust. Omandasin bakalaureusekraadi õigusteaduses, kuid Eestis ei tunnistatud mu diplomit, tuues ettekäändeks, et firmal EMONO-R polevat õigust koolitamisega tegelda. Miks - see põhjus pole mulle teada. Seega pidin edasi õppima: 2009. aastal sain Moskva Rahvaste Sõpruse Ülikoolis läbitud ainekava, mis on võrdsustatud Tartu Ülikooli vastava alaga. Nüüd on mul Eesti Vabariigis kehtiv juristidiplom ja ma töötan FIE-na ( FIE Valentina Kuropatkina, juriidilised toimingud). 
Isiklik elu on läinud üsna hästi, läksin mehele suurest armastusest, nüüd elan koos tütrega, investeerin tema haridusse. 
Venemaal elab mul sugulasi Ivangorodis, Tveri ja Voroneži oblastites. Sidemed mujal Venemaal elavate sõpradega on säilinud nii kirja teel kui ka Interneti kaudu.
 
 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond