V. S. jutustab:
Mu ema valis elu

Minu emapoolne suguvõsa on pärit Ukrainast. Ema saadeti sünnilinnast Novorossiiskist Pärnusse 1944. aasta sügisel, aga kuidas see tegelikult "juhtus", julges ema isegi oma lähedastele rääkida alles pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal. 

Alates 1940. aastast töötas ema Novorossiiski raudteehaiglas. See aga hävis 1942. aastal peetud ägedates lahingutes, mille tulemusel  sakslased vallutasid linna. Siis jätkas ema medõena tööd poolillegaalses haiglas, kus raviti tsiviilelanikke. (Hiljem pidi ta selle pärast hirmu tundma, kuigi oli aidanud vaid lihtsaid linlasi: kõiki Saksa okupatsiooni ajal töötanud inimesi võisid ähvardada stalinistlikud repressioonid).  
Sõja ajal valitses Novorossiiskis nälg. Ema jutustas, kuidas ta käis maalt toitu toomas. Ühe napi alustassitäie maisijahu eest tuli anda kleit või sõrmus. Kord teatas üks linna toitu tooma tulnud talunaine, et tahab just seda kleiti, mis on emal parajasti seljas. Ema vahetas teises toas riided ja küsija sai, mida tahtis. Nälg on nälg ... 
  
Pärast seda, kui Nõukogude armee 1944. aastal Novorossiiski tagasi vallutas, asus ema taas tööle raudteehaiglasse. Linn oli sel ajal varemeis. Ühes pommirünnakus oli saanud tabamuse ka see maja, kus elas meie pere. Rusude all vigastatud vanaema viibis haiglas. Ema vennad võitlesid rindel, üks neist oli juba hukkunud, teistest polnud teateid. Seega sai vanaemale toeks olla ainult tütar, see tähendab, minu ema.
  
Kuid 1944. aasta septembri algul anti paljudele haiglatöötajatele käsk pakkida asjad ning valmistuda sõiduks komandeeringusse läänepiirile. Ema kirjutas 13. septembril avalduse, paludes jätta end Novorossiiskisse, kuna ta peab hoolitsema oma haige ema eest ja lisaks pole tal reisiks vajalikke riideid ega raha. Eriti rõhutas ta tõsiasja, et ta pole ise avaldanud vähimatki soovi komandeeringusse minna. Avaldus lükati tagasi. Siis püüdsid sõbrad aidata. Üks madrus esitas oma ülema kaasabil avalduse, nagu oleks ta mu emaga abiellunud, ning palus jätta abikaasa haiget ema hooldama, kuna ta ise sõjaväes teenides pere eest hoolitseda ei saa. Ka sellest palvest polnud kasu. Komandeeringusse saadeti just raudteehaigla töötajaid, sest sõjaväelise alluvusega asutusena oli raudtee tollal nagu "riik riigis". Polnud midagi parata, tuli minna. Novorossiiski jaamas ootasid neid loomavagunid. Seal tegi mu ema viimase meeleheitliku katse – laskus perroonil põlvili ohvitseri ette ja palus end mitte rongile saata. Ohvitser aga surus talle püssitoru vastu laupa ja ütles: "Vali!" Ema oli tol hetkel kahekümne nelja aastane. Ta valis elu.

Esialgu ei teadnud "komandeeritud" ise ka, kas nad viiakse Poolasse või Baltikumi. Kõigepealt sõitis rong Peterburgi, kus oodati veel mõnda aega Tallinna "vabastamist". Siis tehti teatavaks, kes kuhu saadetakse. Emale öeldi, et tema on määratud Eestisse. Järgmine paaripäevane peatus toimus Narvas. Seal anti emale esimest korda võimalus "valida": temalt küsiti, kas ta tahab minna Pärnusse või Mõisakülla. Kuid ema polnud ju neist kohtadest kunagi varem kuulnud. Ta küsis vaid, kumb neist asub lähemal, ja nii ta Pärnusse sattuski. Koos saatusekaaslastega viidi ema oktoobri algul autoga Tallinnast Pärnusse. Seal, kus enne oli seisnud vana sild, sai jõge ületada üksnes kahe laua laiust sillakest mööda. Sõdurid aitasid inimestel sellest üle pääseda.
 
16. oktoobril 1944 avati Pärnus raudteeambulatoorium. Sellest päevast kuni 1990. aasta sügiseni töötas mu ema Pärnus kirurgi- ning füsioteraapiaõena. 
 
1946. aastal õnnestus ka vanaema Novorossiiskist Pärnusse tuua. Tõsiasi, et sõjas invaliidistunud naine tahab oma tütre juurde elama asuda, ei tähendanud nõukogude ametnikele midagi. Esialgu vanaemale lihtsalt ei antud luba! Lõpuks lahenes olukord tänu sellele, et appi tuli üks Moskvas elav sugulane. Teistpidi jälle ei lubatud neil kodupaika Novorossiiskisse tagasi pöörduda; see sai võimalikuks alles 1956. aastal. Aga minna ei olnud kuhugi – kodumaja oli hävinud. Ema oli vahepeal Eestis abiellunud ja perre oli sündinud laps. Neil oli siin palju häid sõpru nii eestlaste kui ka venelaste seas. Ja lisaks kõigele meeldis neile Eestis – perekondlike traditsioonide, kasvatuse ja kultuuritausta tõttu tundsid nad end siin koduselt, sest nõukogude võim polnud jõudnud siia veel nii sügavaid jälgi jätta.
 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond