Isa tahtis õppida
Nõukogude ajal saadeti Usbekistanis lapsi puuvilla korjama. Venemaal käidi kartuleid võtmas, aga seal just puuvilla. Sel perioodil elati kuskil kolhoosis või koolimajas, hommikul mindi põllule, õhtul tagasi peatuspaika, kus pidutseti, tantsiti... Ka minu isa käis lapsena puuvilla korjamas. 
Kui isa oli seitsmeaastane, ostis tema vanem vend Marlen (kes oli siis juba 23aastane) talle püksid ja särgi, et ta saaks kooli minna. Ja isa läkski. Ta oleks muidugi niisamagi läinud, ainult sääremähistes, kuna perekond elas väga vaeselt. Töötas ainult isa isa - pagarina. Kahetoalises korteris elati kuuekesi. Isa tegi koolitöid kitsukeses köögis tabureti peal, kus teda tögasid kõik, kel midagi targemat teha polnud. Tema vennad ei arvanud, et õppimisest mingit kasu oleks.

Marlen oli akadeemilise sõudmise treener ja just tema tõi ka minu isa juba kaheksa-aastasena selle spordiala juurde. Meeskonnad käisid sageli Eestis, Pärnu linnas. Poisil oli siin väga huvitav, kõik oli uus: teine kultuur, teine toit, võõras keel, vene keelt räägiti aeglaselt ja naljaka aktsendiga, mõni ei rääkinud üldse... Aga talle meeldis Eestis väga. Isa lõpetas kooli kuldmedaliga ja tahtis väga saada spordiarstiks. Ta jäi Moskva Esimeses Meditisiiniinstituudist konkursiga välja, kuid see-eest astus (pärast ajateenistuse läbimist) Tartu Ülikooli. Tartusse tuli õppima abituriente kogu Nõukogude Liidust.   

Üliõpilaste ühiselamus elati neljakesi ühes toas, esmakursuslased tutvusid vanemate kaaslastega. Üheskoos elamine pole kunagi kerge, aga neljakesi hakkama saada oli ülepea võimatu ülesanne. Ühte tuppa sattusid täiesti erinevad inimesed ja mõnele neist oli ühiselu tõeline katsumus. Näiteks Ljovale, kes oli maailma kõige korralikum inimene, pandi toanaabriks jooksja Vasja, kes alailma jättis oma asjad üle kogu toa laiali, ning samuti mitte suured korraarmastajad Borja ja Vanja. Alguses püüdis Ljova mõjutada toanaabrite südametunnistust ("Hoidke puhtust!", "Pidage korda!"), kuid iga noormees sai puhtusest omamoodi aru. Tuba oli aga kõigile ühine ja niisamuti ka laud; probleem tuli kuidagi lahendada. Ljova tegi seda väga lihtsalt: korjas oma asjad kokku ja hoidis korda ühe meetri raadiuses oma voodist, hõivas endale "oma" lauanurga ja koristas ainult seda. Nõnda siis elatigi - üks nurk säras puhtusest, ümberringi valitses täielik segadus. 

Kuna ühiselamus kõigile kohti ei jätkunud, pandi osa esmakursuslasi spordisaali elama. See polnud muidugi mingi lahendus, mistõttu dekaan otsustas olukorda parandada. Ühel päeval, kui kõik tudengid pidanuks olema loengutel, käis dekaan ühikas kõik toad läbi ja andis kõigile, kelle leidis toas magusasti magavat, käsu ühikast välja kolida. Nii lahendati ühikakohtade puuduse probleem de jure. Tegelikult aga ilmusid peagi välja "partisanid" - tudengid, kel polnud kuskil elada. Igal õhtul palusid nad end sisse lasta, et kuskil ööbida, ning magasid nende voodites, kes olid parajasti ära sõitnud või töötasid. 

Ülikooli lõpetamise järel suunati isa koos Borjaga tööle Võrru. Nad elasid seal haiglahoones, esimesel korrusel nn "boksides". Ajaviiteks mängiti malet, tõsi, peagi tuli neil hakata seda salaja tegema, sest osakonna peakirurg doktor K oli mängust nii haaratud, et ei tahtnud enam minna operatsioonile (tal poleks seda põhimõtteliselt vajagi olnud, kuid teised kartsid opereerida, kui teda kohal ja abiks ei olnud). Peakirurg oli üldse väga hasartne inimene ega talunud kaotamist. Kord kutsus ta isa õhtul kell pool kaksteist osakonda "haiget vaatama". Selgus aga, et doktor tahtis lihtsalt saada revanši hiljuti kaotatud malepartii eest. Muidugi, kui male ära peideti, sai doktor väga pahaseks ja isegi leidis kurjategija, kes oli selle "nurjatusega" hakkama saanud - kirurg dr M. Pärastpoole õpetas doktor K isa ja Borja bridži mängima. Nad said kabinetis kokku, K pidas loengu, isa ja Borja konspekteerisid. Kuid doktor M koputas uksele ja peaaegu karjus: "K! Tee lahti! Ma tean, et sa oled seal!" Hiljem toodi haiglasse ping-pong ja veel hiljem arvutid, ja siis polnud enam üldse nii huvitav.  
Borja abiellus ja asus elama korterisse, isa käis neil külas. Tavaliselt käisid nad koos rõdul suitsetamas, aga ükskord  otsustasid millegipärastminna suitsetama maja õue. Seisid seal, suitsetasid - aga äkki jooksis naabertrepikojast välja naine, kes karjus "Aidake!" Ta kätel lebas liikumatu ja sinakaks tõmbunud laps. Isa ja Borja ruttasid appi. Laps oli nähtavasti oma okset hingetorru tõmmanud. Arstid puhastasid ta suu ja alustasid kunstliku hingamisega, naine aga saadeti kiirabi kutsuma, kuna rohkema teha polnud nende võimuses. Naine jooksis ära, isa tegi lapsele kunstlikku hingamist ja Borja mudis samal ajal lapse jalgu. Vähehaaval hakkas laps hingama ja liigutama. Kui lapse ema jälle õue jooksis, oli väikseke juba täitsa elus, siputas käsi-jalgu ning häälitses. Ema langes arstide ette põlvili. Minu isa päästis selle lapse elu. Hiljem ütles ta, et kõik oli paari-kolme minuti küsimus, hiljem oleks tekkinud hapnikupuudus ja enam poleks keegi aidata saanud.

Kui isal tekkis oma pere, pidi ta otsima teise töö, sest arsti palgast polnud võimalik nelja inimest ära toita. Nii me sattusimegi Tallinna. Isa alustas Tallinna farmaatsiatehases lihtsa töölisena ning jõudis lõpuks saada müügiosakonna direktoriks. Tema vennad elavad praegu Feodossias, mõni neist on juba pensionil, mõni kaupleb turul. Paar aastat tagasi kohtas isa üht naist, kelles tundis ära tütarlapse, kes oli elanud lapsepõlveaegadel Begovatis naabertänavas. Ka tema sõitis Eestisse, kaupleb tee ääres arbuusidega. Aga kunagi korjasid nad koos puuvilla...  



Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond