Pärast sunnitöölaagreid, põlismetsi ja tundrat
Minu nimi on Nadežda, sündisin Ukrainas 1938. aastal. Lapsepõlvekodust mäletan ainult õitsvat õunaaeda, mesilastarusid ja kevadist soojust. Seejärel meenuvad sõda, nälg ja mingi väravatega teekond vagunites, samuti vaksalid; inimesed paluvad almuseid ja surevad istudes. Nende külmunud surnukehad loobitakse veoautodesse. Hirm ja pisarad. 
Isa läks sõtta, ema koos kahe lapsega otsis kohta, kus saaks meile leivapalukese teenida. Isa langes rindel vangi ja hiljem mõisteti ta selle eest kohtus süüdi, nagu oleks ta mingi rahvavaenlane. Kõigepealt saadeti ta vanglasse ja pärast eluaegsele sundasumisele Komi ANSVsse Inta linna. Ka meid viidi 1947. aastal sinnasamasse isa juurde sundasumisele. 
Seal ma kuulsingi esimest korda eesti keelt ja tutvusin eestlastega.  Nad rääkisid üsna hästi vene keelt ja nende lapsed käisid meiega samas koolis. Olime naabrid ja sõbrustasime omavahel. Ka nemad olid sinna asumisele saadetud, kuid 1949. aastal. 
7-klassilist kooli lõpetades tahtsime kõik haridusteed jätkata. Mina unistasin õpingutest Leningradist, üks meie eestlasest sõber omakorda unistas Moskvas õppimisest; hiljem ta astuski Patrick Lumumba nimelisse ülikooli ja töötas selle lõpetanuna välismaal. Mind aga Leningradis tehnikumi vastu ei võetud - neil polevat ühiselamut ja üldse soovitati mul sõita tagasi sinna, kuhu meid oli asumisele saadetud. Olin siis vaid viieteistkümneaastane ega osanud enda eest seista. Ometi otsustasin, et ei lähe koju tagasi enne, kui olen kuskile õppima pääsenud!
Mul oli kaasas eesti perekonna antud kiri, mille nad palusid mul võimaluse korral Tallinnasse viia. Kuidas täpselt sõit kulges, seda ma enam ei mäleta, küll aga mäletan rongist väljumist Balti jaamas ja seal seisvat Stalini monumenti. Mulle meenus, kuidas ema oli kodus Stalinit neednud, ning ma mõtlesin: mida too siin teeb?
Tänavale, kuhu pidin minema, aitas mul jõuda elatanud eestlanna. Ta muudkui rääkis midagi, naeratas ja viis mind otse nende inimeste ukseni, keda otsisin. Naine, kelle juurde läksin, oli nii Komist saadetud kirja kui ka minu saabumise üle väga rõõmus. Üks tema sugulane oli samuti represseeritud ja elas Intas meie naabruses. Aga siis puhkes ta nutma  sellepärast, et kirja saatja ema oli surnud, jõudmata pojalt sõnumit saada.
Mind võeti hästi vastu ja mul soovitati astuda tehnikumi siinsamas Tallinnas, kus samuti leidus venekeelseid koole. Nii ma läksingi õppima Tallinna Polütehnikumi, mille lõpetasin 1958. aastal. Meie rühmas olid pooled eestlased, kes olid koos vanematega naasnud sundasumiselt Omskist, Tomskist jt linnadest. 
Hakkasin usinalt eesti keelt õppima, nii iseseisvalt kui ka tehnikumis, kus meid õpetas eestlanna - hea, armas inimene.  Me armastasime teda ja õppisime suure hoolega, peaaegu kõik hakkasidki eesti keelt rääkima. Mina olin eriti püüdlik, sest mul oli unistus: kui suvevaheajal koju Intasse sõidan, tahaksin eesti keelt rääkida võrdselt oma eesti sõpradega. See õnnestuski mul ühe aasta möödudes. 
Tallinnas elasin eesti perekonna juures, kus lapsed rääkisid eesti keelt, aga kui ema nendega pragas, tegi ta seda millegipärast saksa keeles! Tuli välja, et ta oli baltisakslaste järeltulija (Matiesen!), kes emigreerus Venemaalt 1919. aastal, sõites Petrogradist Tallinna. Vene keelt rääkis ta erilisel viisil, sest ta oli haritud inimene ja kõneles väga väljapeetult. 
Pöördun nüüd mälestustes tagasi Tallinnasse saabumise päeva. Parajasti sel ajal käisid ettevalmistused laulupeoks või oligi pidu juba alanud. Kõik oli kaunis ja me südameis valitses rõõm, kui läksime jalgsi Russalka juurest Piritale. Pärast selja taha jäänud sunnitöölaagreid, põlismetsi ja tundrat tundsin end otsekui paradiisi sattununa! 
Elu oli ilus, ema ja isa toetasid mind. Tõsi, samas kutsusid nad mind igas kirjas koju tagasi. 
1957. aastal liitus meie õpperühmaga tehnikumis Siberist Tomski linnast saabunud eestlasest noormees, kellest hiljem sai mu abikaasa. Ta oskas aga eesti keelt kehvasti, sest oli 17 aastat elanud Tomski oblastis Kargasoki külas. Minu ladus eesti keele oskus pani teda imestama. Tekkis isegi kahtlus, et ega ma äkki mingi nuhk ei ole!!  
Ta sai 5 aastat õnnelikult Eestis elada, aga siis paraku hukkus. Senikaua elasime üheskoos president Pätsi endises maamajas Kose-Lükatil, sest mu abikaasa isa töötas seal tegutseva abimajandi direktorina. Majandi kontor asus Pätsi maja teisel korrusel, meie elasime esimesel. Äi rääkis ikka: "Seda poleks küll kuidagi osanud ette arvata, et pärast 17 Siberis veedetud aastat hakkan elama Eesti endise presidendi majas!"
See oli unustamatu aeg: õppisime instituudis (TPI-s), käisime tasuta puhkamas spordilaagrites ja puhkekodudes ning igal aastal sõitsime ka lõunasse!
Selline aeg kestis kaua, elu tundus kuidagi lootusrikas ja kindel. Tööd jätkus, meile sündis laps, rõõmustasime rahuaja üle. Kui tütar suuremaks kasvas, panime ta eesti lasteaeda. Nii tema kui ka ta lapsed valdavad eesti keelt. Meil ei tekkinud vähimaidki kahtlusi selles küsimuses, kas on vaja keelt õppida. Teadsime kõik, et nii on meil siin maal kergem elada ja suhelda. Elu näitas, et just nii läkski. 
Pärast TPI lõpetamist 1967. aastal töötasin Eesti Tööstusprojektis insenerina. Kuna projektid koostati kahes (nii eesti kui ka vene) keeles, oli mõlema keele oskajatel lihtsam töötada. Mingeid eestlaste ja venelaste vahelisi vastuolusid ma ei märganud. 
Kuid 1991. aastal pöörasid kõik mu eestlastest sugulased mulle selja. Hoolimata sellest, et ma ei pretendeerinudki nende tagastatavatele maadele ega omandile - see polnud ju minu oma. Vara, mis võinuks mulle kuuluda, jäi Ukrainasse, aga vaevalt seal midagi tagasi pakutakse - ei maja, aeda ega kodumaad. 
Nüüd vanas eas meenutame oma noorusaega ja mõtleme, et elasime siis paremini. Kuid kes teab - võib-olla mõtlevad praegused noored oma eluõhtul sedasama?
Mäletan vanu eestlasi rääkimas oma elust "eesti ajal", et ega siis ka kõigil nii väga kerge olnud. Ometigi tundsid nemad möödunud aegade suhtes täpselt samasugust nostalgiat nagu meie!
  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond